Teatrielamus

Selle suve parim teatrielamus tuli hoopis DVD pealt ja läppari ekraani kaudu. - Paari aasta tagune Romeo ja Julia, Nuku-Noorsooteatri muusikaline etendus (Dvinjaninov, Liitmaa, Kreem jt, kui keegi peaks mäletama).

Kuidagi väga kohe meeldis.

Jätsin selle plaadi neile kenadele inimestele, kelle juures seda vaatasime ja kus peatusin.

Ning nüüd Tartus olles hakkasin tahtma seda uuesti vaadata. Ja juba suurema ekraani pealt ja korralikuma heliga. Mis muud kui esimesse ettejuhtuvasse videolaenutusse, eks ole. Ja mis selgub?

Neil ei olegi!

No kohe tõesti ei saa aru. Oleks siis veel et miski haruldane välismaine film või ei tea mis. Kuidas saab niimoodi olla, et Eesti oma teatri suurepärasest etendusest tehtud korralik DVD ei olegi kättesaadav ja vaadatav? Kust siis inimesed üldse siukseid asju näha saavad kui mitte videolaenutuste kaudu.

Aru ma ei saa, tõepoolest.

Kronoloogia huvides

Eks ta ole.

Kui ikka Tai elu parajasti Eestis käib, ega siis nagu eriti midagi pikalt taha rääkidagi. Mis seal siis ikka. Kõik ju teavad, kuidas Eestis elu käib.

Aga et kronoloogia korras oleks, siis ikka veidi peaks.

Eile sai Pärnule pilk peale visatud. Mõnda vana tuttavat nähtud.

Mingis sürris hotellis ööbitud, kus toasisustuse hulka kuulus välisseina sisse müüritud seif ning hommikuseks äratuseks oli ukse lahtikeeramine koos "Oih!" hüüatusega. Aga muidu enam-vähem.

Täna siis jälle Tartus tagasi.

Suvi

Ja nyyd jõudis ka suvi siiakanti.

Päris mõnus.

Maaelu

Juba mitmendat päeva maal, kuskil Pärnumaa nurgas, mere lähedal.

Esmaspäeval oli julmalt kylm, nii et võttis igasuguse isu ära yldse midagi arvata. Teisipäeval valas vihma nagu ise tahtis. Aga täna on juba enam-vähem okei.

Lähim wifi on paari km kaugusel raamatukogus. Ja see on ainult mõned päevad nädalas lahti. Aga isegi kui ta kinni on, saab ka läbi ukse.

Muidu maakoht nagu ikka. Vaikne ja rahulik. Head inimesed ymberringi.

Laulupeol käidud

Ilus pidu oli tõesti.

Laupäeval sai raadiost kuulatud. Pyhapäeval siis ka oma silma ja kõrvaga kohal oldud. Ega olegi midagi ytelda, vägev oli.

Mitmeid tuttavaid sai yle hulga aja näha.

Ja muidugi plats ise. Nii palju lippe. Nii palju inimesi. Ja kõik on elevil ja laulavad. Mis seal salata, sai isegi kaasa lauldud.

Hästi ilusti olid mitmed asjad läbi mõeldud ja tehtud.

Kasvõi näiteks see, et pool tundi pärast lõppu lõpetati ka õlle myyk. Just täpselt õieti. Pidu lõpeb. Tahaks ju yhe õllekese võtta ja muljetada. Tore. Palun väga. Aga kui tahaksid veel teisegi võtta ja sinnasamma mõmisema jääda, siis ei saa ning saad aru, et polegi vaja.

Tallinn

Juba mitmendat päeva pealinnas, aga ilma võrguta, see-eest väga meeldivas seltskonnas ja kohas.

Eile öösel sai näiteks ymbruskonnas jalutatud. Rukkirääk prääksus mõne meetri kaugusel. Eemal siristasid ritsiklinnud ning metsaserval huikasid kakupojad hiirtejahil olevaid vanemaid... Ja seda kõike Tallinnas. Mõtle ise.

Ja Vabadussammas elusast peast ära nähtud. Pisut nagu jässakas tundus teine olevat, aga muidu OK. Las jääb niimoodi.

Õhtul käis sõber Mel oma Tai naisega. Sai isegi paar sõna tai keeles vahetatud. Sytel kypsetatud Norra lõhe riisiga viis keele alla.

Aga muidu endiselt kõik hästi.

Muidu kõik hästi

Nagu ikka läheb Eestis käimisel kohe kiireks.

Reedel oli Murca lõpetamine (baka), laupäeval isa synnipäev (89), pyhapäeval maavalduste ylevaatamine, esmaspäeval tiris Mikk mu autosse ja vedas enda juurde Peipsi äärde, nyyd alles jõudsin tagasi, pooled inimesed ikka veel nägemata ja asjad tegemata. Nagu see käib.

Aga yldiselt mõnus.

Keele areng

Iga kord jälle Eestisse tulles on siin keel vahepeal arenenud ja uusi sõnu juurde tulnud. Varsti ei saa enam yldse millestki aru niimoodi.

Kui kuskil midagi syya tahad, siis pead peaaegu iga menyys oleva toidu kohta yle kysima, et mis see on ja mida see tähendab. Mõned asjad tunduvad nagu tuttavad, aga vaevu meenub, mida eelmisel korral selle kohta juba seletati. Mingi "penne" ja "tar-tar" ja "lavash" jne. Noh, teate kyll.

Ostsin poest juustu, mille pakendile oli kirjutatud mulle arusaamatu väljend "Havarti juust" näiteks. Ja selle kirja all oli väiksemas kirjas selgitus: "Kvaliteetne Havarti tüüpi juust".

Einoh, ega juustul midagi viga ei olnud, tõesti. Aga ikkagi on huvitav teada, et nyydsel ajal jagunevad juustud mingiteks tüüpideks. Ja et üht nendest tüüpidest nimetatakse Havarti tüübiks, millel siis ilmselt on veel kvaliteetsemad ja vähem kvaliteetsemad variandid.

Põnev igatahes.

Esimesed muljed

Kõigepealt oli buss, mis tiirutas mööda Vantaa lennujaama ymbrust. Pyhapäeva varahommikul. Täiesti inimtyhjas piirkonnas, mis oli täis tipitud tibatillukesi liiklusmärke ja valgusfoore. Ja see buss peatus igayhe ees ja ootas, kuni valgusfoori tuli roheliseks läheb.

Seejärel läbiti niisamamoodi inimtyhi Helsingi kesklinn.

Magasini terminalis istus täpselt kolm inimest. Esimene laev pidi minema kell kymme. Sinna oli kaks ja pool tundi aega. Ykski kassa polnud veel avatud. Ykski kohvik ei töötanud. Ymbruskonnas polnud näha rohkem inimesi ega yldse midagi kasulikku. Näiteks sularaha-automaati või telefoniputkat. Wifi võrgud olid kas liiga nõrgad või kinnised.

"Jah," ytles einelaua mees tund aega hiljem, "ei ole jah telefoniputkasid. Kõigil on ju moblad."

Mida aga peale hakata moblaga, mille sees on Tai kõnekaart?

Seejärel Tallinna linnahalli kai. Taksode hulk. Paljuga bussijaama läheb?

"150," tuleb lakooniline vastus.

"Miks nii palju?" tunnen huvi.

"Ma olengi kallis," vastab taksojuht. "Juba sisseistumine on 95."

Järgmine takso tahab juba 200 saada. Lõpuks leian yhe, kes on nõus 85 krooni eest ära viima. Tegelikult lepime lõpuks kokku 5 euro peale.

Tallinn - Tartu buss sõidab mööda kitsukest maanteed läbi täiesti inimtyhja maastiku.

Bussis on wifi, aga istmevahe on nii kitsas, et minu väike MacBook sinna ära ei mahu. Saan vähemalt meilid ära vaadatud.

Õhtul jalutan läbi Tartu. Kell pole isegi veel südaööd läbinud, aga linn on absoluutselt tyhi ja vaikne.

Aktuaalne Kaamera rääkis midagi kõige lyhemast päevast lõunapoolusel ja näitas inimesi, kes jääaugus suplesid, miinus 3 kraadises vees.

Peaks vist kooliraha tagasi kysima. Mulle räägiti koolis mingit imelikku juttu polaarööst, Antarktika mandrist oma kilomeetripaksuse jääkattega ning vee külmumistemperatuurist null kraadi juures. Aga, noh, mis sest enam. Ju siis on teadus vahepeal edasi arenenud.

Peldikud

Ammu juba mõtelnud, et võiks siinsetest peldikutest kirjutada ja pilte yles panna. Aga ikka on midagi muud tähtsamat tundunud.

Nojah, õigupoolest oleks see teema ju palju ulatuslikum. Võibolla kunagi saab rohkem kirjutatud sellest. Aga olgu. Mingeid pilte on kogunenud, saab vähemalt need yles panna.

Kõigepealt, pissuaarid. Lihtsalt, suvalises bensukas.



Nagu polekski midagi erilist? - Aga, vaata. Esimesed pissuaarid on madalamad. Ja miks? - Ei saa aru või? - Laste pärast.

Mõtle ise. Kui sa oleksid väike poiss. Ilgelt kaua autos istunud, lõpuks ometi peatus. Lõpuks ometi saab pissile. Ja siis hakka veel ennas upitama kuskile suurte inimeste kõrguse peale.

Ei. Kohe esimesed pissuaarid ongi just sinu jaoks tehtud, sobiva kõrgusega. Saad kohe hakkama. Ei mingit muret.

Aga läheme hoopis teise stiili peale.

Koh Samui lennujaam on tolle saare kõige omapärasem vaatamisväärsus. Olen sellest ka varem vist kirjutanud. Võibolla isegi pilte yles pannud.

Värk on selles, et sellel lennujaamal pole seinu. Tõsi mis tõsi. Isegi peldikud on ilma seinteta.

Palun väga:



Aga muidu, jah.

Tyypiline on siin maal see, et pissuaarid on mingit moodi huvitavaks tehtud. Mitte nii, et pissid ära ja kui tahad, siis sahistad vett peale.

Ei-ei. See pole ju yldse huvitav.

Palju põnevam on ju, kui kused näiteks jää peale:



Hästi tavaline on, et pissuaari on pandud lõhnaseep. Või poolekslõigatud laimi viljad.

Algul kyll mõtled, et, mis, kurat. Puuviljad pissuaaris? Et kusen siis toidu peale või?

Aga varsti saad aru, et see on jälle vale mõte. On ju troopika. Kus kõik õitseb ja kasvab aasta ringi. Ja miskid puuviljad ei pruugi olla yksnes söömiseks või maitsestamiseks, vaid lihtsalt niisama, ilu pärast, või lõhna hoidmiseks.



Suuremates kohtades, diskoteekides, klubides jmt, on peldikust tehtud lausa omaette atraktsioon tihtipeale.

Kui oled oma häda õiendamas, võidakse sind masseerida näiteks. Pärast keeratakse kraan lahti, ulatatakse eelsoojendatud rätik käte kuivatamiseks. Kõik see, lihtsalt niisama. Ei pea midagi maksma. Võid muidugi, kui tahad.

Mõnikord on mõni koht oma peldiku päris lahedalt kujundanud. Nii et ei saagi minema, enne kui oled kõike näinud, lugenud, vaadanud, imetlenud.

Näiteks Blues Factory omas saad teada, mis päeval miski bänd mängib.



(Lam Morrison ruulib, kui keegi ei peaks teadma.)

Või siis, lihtsalt niisama, on sulle kraanikausi kõrvale paigutatud miskid tegelased näiteks:



(Ma ei tea, mis mugavused ja teeninduse imed ootavad naiste poolel, pole huvi tundnud. Aga usutavasti on ka seal midagi.)

Ahjah. Teadmiseks, lihtsalt. Kui juhtub, et hulgud või liigud niisama, siis on lähim peldik enamasti ikka tasuline. Tyypiliselt 5 bahti. Ei tapa. Aga võiks nagu teada ja sellega arvestada. Ilus oleks, kui lähed mõne baari või restorani tualettruumi, ilma et seal oleksid midagi tellinud, siis võiks ka neile seesama 5 bahti anda.

Ja rahvusvaheline sõna selle asutuse leidmiseks on siin maal ikka: "toilet". Sellest saavad kõik aru.