Esimesed muljed

Kõigepealt oli buss, mis tiirutas mööda Vantaa lennujaama ymbrust. Pyhapäeva varahommikul. Täiesti inimtyhjas piirkonnas, mis oli täis tipitud tibatillukesi liiklusmärke ja valgusfoore. Ja see buss peatus igayhe ees ja ootas, kuni valgusfoori tuli roheliseks läheb.

Seejärel läbiti niisamamoodi inimtyhi Helsingi kesklinn.

Magasini terminalis istus täpselt kolm inimest. Esimene laev pidi minema kell kymme. Sinna oli kaks ja pool tundi aega. Ykski kassa polnud veel avatud. Ykski kohvik ei töötanud. Ymbruskonnas polnud näha rohkem inimesi ega yldse midagi kasulikku. Näiteks sularaha-automaati või telefoniputkat. Wifi võrgud olid kas liiga nõrgad või kinnised.

"Jah," ytles einelaua mees tund aega hiljem, "ei ole jah telefoniputkasid. Kõigil on ju moblad."

Mida aga peale hakata moblaga, mille sees on Tai kõnekaart?

Seejärel Tallinna linnahalli kai. Taksode hulk. Paljuga bussijaama läheb?

"150," tuleb lakooniline vastus.

"Miks nii palju?" tunnen huvi.

"Ma olengi kallis," vastab taksojuht. "Juba sisseistumine on 95."

Järgmine takso tahab juba 200 saada. Lõpuks leian yhe, kes on nõus 85 krooni eest ära viima. Tegelikult lepime lõpuks kokku 5 euro peale.

Tallinn - Tartu buss sõidab mööda kitsukest maanteed läbi täiesti inimtyhja maastiku.

Bussis on wifi, aga istmevahe on nii kitsas, et minu väike MacBook sinna ära ei mahu. Saan vähemalt meilid ära vaadatud.

Õhtul jalutan läbi Tartu. Kell pole isegi veel südaööd läbinud, aga linn on absoluutselt tyhi ja vaikne.

Aktuaalne Kaamera rääkis midagi kõige lyhemast päevast lõunapoolusel ja näitas inimesi, kes jääaugus suplesid, miinus 3 kraadises vees.

Peaks vist kooliraha tagasi kysima. Mulle räägiti koolis mingit imelikku juttu polaarööst, Antarktika mandrist oma kilomeetripaksuse jääkattega ning vee külmumistemperatuurist null kraadi juures. Aga, noh, mis sest enam. Ju siis on teadus vahepeal edasi arenenud.