tag:blogger.com,1999:blog-143345812024-03-07T18:22:34.086-06:00Tai eluUnknownnoreply@blogger.comBlogger1129125tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-21943919336735967792024-01-07T11:18:00.000-06:002024-01-07T11:18:18.513-06:00Kuidas olla<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuvfigr3QEtijEluhEbPXn8osyMITZIuefzshoYQspN-86bWNPlBCsXXoY-6mA3fQYi1UbT64_tloSEyNPO2u95NavuFmVSXkTPcVwLhyphenhyphenoX8a8J5RCjpp3X1jqwnrXSqh6AIlLazX6PVh6QknF_rz7tl_SsEyqBru-87BJW6FKNV_9-nwLLf9caA/s2048/kass.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1152" data-original-width="2048" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuvfigr3QEtijEluhEbPXn8osyMITZIuefzshoYQspN-86bWNPlBCsXXoY-6mA3fQYi1UbT64_tloSEyNPO2u95NavuFmVSXkTPcVwLhyphenhyphenoX8a8J5RCjpp3X1jqwnrXSqh6AIlLazX6PVh6QknF_rz7tl_SsEyqBru-87BJW6FKNV_9-nwLLf9caA/w640-h360/kass.jpg" width="640" /></a></div> Mida teha, kui õhtul ei tule und, aga hommikul tahaks muudkui edasi magada?<p></p><p>See on lihtne. Nagu juba Oscar Wilde soovitas, on kiusatustega toimetulekuks kõige parem neile järele anda. Ja nii ongi.<br /></p><p>Kui õhtul ei tule und, siis polegi vaja seda oodata. Võib vabalt tegeleda millegi muuga. Lugeda, kirjutada, suhelda, kuulata või vaadata midagi. Koristada. Olla ärkvel, teadlik ja virk. Kasvõi hommikuni.</p><p>Ja kui hommikuti tahaks hoopis edasi magada, siis miks mitte, palun väga, kasvõi pärastlõunani. Kes see keelab. Kuskil pole öeldud, et inimene peab õhtul minema magama ja hommikul hakkama üles tõusma. <br /></p><p>Kell ja kalender on üldse ületähtsustatud. Ammuks nad moodi läksid, eks ole, vaevalt mõned sajandid tagasi. Õnnelikel inimestel pole neid vaja.<br /></p><p>Hea oleks aru saada, et sa oled juba suur poiss ja sa ei pea enam ema sõna kuulama. Sa võid nüüd ise minna poodi, osta endale terve sidruni ja selle mahla oma teetassi sisse pigistada, ilma et kellelgi oleks selle kohta midagi ütelda. </p><p>Aga mida teha siis, kui hommikul pole isu?</p><p>Jällegi, üsna lihtne. Ära siis söö. Hommikusöök on samuti ületähtsustatud. Ei pea sööma, kui isu ei ole. Keegi ei sunni. Võib vabalt olla kasvõi terve päev söömata, ilma et midagi hullu juhtuks. Süüa tasub vaid siis, kui on tõesti isu millegi järele. </p><p>Ja veel, kui juba oledki endale midagi ette tõstnud, aga mitte kõik seal ei tundu olevat isuäratav, siis jäta see järele. Sa pole ju enam lasteaias, kus sunniti kõike ära sööma. Kui ei taha, siis ei taha. Pane see tagasi või viska minema. Pole vaja tunda ennast süüdi sellepärast, et lasid toidul raisku minna. Raisku läheb see pigem siis, kui sa seda vastu tahtmist endale sisse pressid. <br /></p><p>Maga siis, kui on uni. Tõuse üles, kui uni on läinud. Söö seda, mille järele on isu. </p><p>Pole vaja küsida, kuidas olla.</p><p>Ole nagu oled.<br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-2428015789068854902023-07-10T05:27:00.000-05:002023-07-10T05:27:21.668-05:00Vabanemise teel<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGOkNkApXUP9DOg9vFL16ils3-mQEuRp4JOJkoP0xtRaGqcdEIjqHPo8D1yC9nEkPPyEKRQbQiNdKLqIiJLcblZeyNisDANB--DlMeM7P72sh_TwD1wcaPf4wClpf4b9XKtNFabRLE4XvKtjALc3ZVapVXkfkByN7dJqZgGUyT4fJKlUNdLMaPAQ/s4032/IMG-1202.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGOkNkApXUP9DOg9vFL16ils3-mQEuRp4JOJkoP0xtRaGqcdEIjqHPo8D1yC9nEkPPyEKRQbQiNdKLqIiJLcblZeyNisDANB--DlMeM7P72sh_TwD1wcaPf4wClpf4b9XKtNFabRLE4XvKtjALc3ZVapVXkfkByN7dJqZgGUyT4fJKlUNdLMaPAQ/w640-h480/IMG-1202.jpg" width="640" /></a></div><br /> <p></p><p>Võib loobuda edenemisest – ja võib edeneda ka loobudes. Suurt vahet neil ei ole. Nagu puu laseb lahti lehed, mida enam pole vaja.<br /><br />Loobuda saab kõigest. Arvamustest ja hinnangutest, naudingutest ja kannatustest, uudistest ja ennustustest, hirmudest ja lootustest, soovidest ja tahtmistest. Ja lõpuks ka iseendast.<br /><br />Kunagi oli teda vaja, kunagi sai teda ehitatud ja loodud. Seda erilist isiksust, koos tema unikaalsete võimete ja oskustega, põnevate teadmiste ja kogemustega, erakordsete ideede ja imetlusväärsete saavutustega. Temast oli kasu. Oli oluline olla keegi, vajalik, silmapaistev ja tähelepanuväärne. Teha oma elust meistriteos. Võita sõpru ja mõjutada inimesi. <br /><br />Aga kui temaga pole enam vaja kedagi üllatada või mõjutada, hämmastada või jahmatada (ka mitte iseennast) – siis milleks teda veel üldse pidada? Tüli temast rohkem kui kasu. Kippuski juba liiga palju õiendama, ikka veel oma tahtmisi ja nõudmisi esitama. Hakkaski endale omistama juba mingeid missioone, erilisi eesmärke ja ülesandeid. Läkski juba lappama. Kaua võib? <br /><br />Las ta läheb, langeb maha, lendab minema, see oma aja ära elanud kõrvalsaadus, see koltunud leheke. <br /><br />Saab rõõmu tunda loobumisest, lahti saamisest, kaotusest. Mida vähem muret endaga, seda rõõmsam. <br /><br />Miski pole iseenesest hea ega halb, kasulik ega kahjulik, meeldiv ega ebameeldiv. Kõik asjad ja nähtused tunnetavad ennast meis endis, nii nagu üldse kogu maailm. Nii nad just ilmuvadki, meie suhetest nad just tekivadki, muutuvad nähtavaks, tunnetatavaks, omandavad tähendusi, teevad rõõmu või haiget. Ilma meie suhtumiseta pole midagi olemas, pole millelgi mõtet ega tähendust, kuju ega nime. Kõik, kogu maailm, ongi meie tajumine, meie meel, meeleseisundid.<br /><br />Midagi objektiivset või tõelist ja lõplikku ei ole ega saagi olla. Olemas on vaid kellegi mõte, arvamus, kujutlus või hinnang millegi kohta ning neid mõtteid, arvamusi, kujutlusi ja hinnanguid on sama palju kui neid mõtlejaid ja arvajaid, kujutlejaid ja hindajaid.<br /><br />Maailm eksisteerib vaid tajujate meeltes ja/või/ehk teadvustes, erineval moel, mitmesugusel viisil, igale tajujale omaselt ja pidevalt muutudes, ilmudes ja kadudes. Minu maailm pole sinu maailm, minu elu pole sinu elu. Lepatriinu maailm pole ahvena maailm. Maailmu on sama palju kui tunnetavaid olendeid. Milline neist peaks olema see lõplik ja õige?<br /><br />Ega maailmas muud olegi kui vaid see, mida me oleme näinud, kuulnud, tajunud, tundnud, lugenud või mõtelnud. Maailm ongi meie ettekujutused ja tahtmised, midagi muud ei ole. Sellest see maailm koosnebki – meist endist, meie endi teadmistest ja teadmatustest, arvamustest ja rumalustest. <br /><br />See, mida me oleme kuulnud, näinud või lugenud, võib närvi ajada küll. Mõni autistlik koolitüdruk võib sellest lausa vihaseks minna ja rusikat viibutama hakata. Aga maailm ei ole katki ega haige. Maailm on nagu on. Katkine või haige võib olla vaid kellegi ettekujutus või arvamus sellest maailmast. <br /><br />Me ise loome seda maailma kogu aeg. Me ise olemegi see maailm, koos omaendi kannatuste, vihkamiste, hirmude, ettekujutuste, põlguste, kiindumuste ja ihadega. Need kõik on teadvustes, meeltes. Need kõik on reaktsioonid millelegi, mitte tegelikkus. Need kõik tulevad ja lähevad ega püsi samasugustena. Nad jäävad pikemalt alles vaid siis, kui neid võetakse isiklikult, peetakse enda omaks, endaks ja seetõttu väärtuslikeks, lapsikult ja rumalalt. Nagu oleksid asjad või sündmused, emotsioonid või tunded ise kuidagi meeldivad või ebameeldivad. <br /><br />Kurbus, viha, rõõm jmt saavad tekkida ainult siis, kui nad on omaks võetud, endasse võetud. Siis nad mõjuvad, panevad rõõmustama või kannatama. Emotsioonid ja tunded ei ole probleem. Neid ei saa vältida, aga saab neist eralduda. Probleem on vaid selles, kuidas me neisse suhtume.<br /><br />Ahnus tuleneb enese tähtsustamisest, enda eriliseks pidamisest, ettekujutusest, et ei olda samasugune nagu teised, et ollakse eriline, teistsugune. Mida tugevam on isiksus, seda rohkem ta tahab ja seda suurem on tema ahnus ning ühtlasi ka kannatus. <br /><br />Vaata üht 50 kg kaaluvat tsemendikotti. See ei saa küll kellelegi kannatusi põhjustada, eks ole. Aga võta ta endale sülle. Kaua sa nüüd suudad seda välja kannatada?<br /><br />Kannatama panevad asjad ja sündmused alles siis, kui nad on endale sülle võetud, selga laotud, omaks saanud. Kannatamine ongi iseenda loodud ja ehitatud meelekujund ning selles pole mitte midagi konkreetset, kindlat ega lõplikku. <br /><br />Need olid mõned mõtted 1. – 9. juulil 2023 toimunud retriidilt, <a href="https://indriyaretreat.org/" target="_blank">Indriya Retreat Center</a>, Koh Phangan. Järgnevas osas jagatakse mõningaid tehnilisi ja füsioloogilisi tähelepanekuid, mis pole enam nii eriti olulised.<br /><br />Eelmine kord, veebruaris, pärast retriiti, elavnesid umbes nädala jooksul mitmed latentsed haiguslikud nähud: larüngiit, nohu, kerge palavik jmt. Vaibusid apteegirohtudega, ilma antibiootikume kasutamata. Võimalikuks põhjuseks võis pidada liiga järsku üleminekut ühelt meditatsioonisüsteemilt teisele, võibolla ka elustiili muutust vmt. Kunagi varem polnud midagi taolist täheldatud. See kogemus oli üpriski vaevaline ja pani kõhklema, kas seekord üldse sinna minna.<br /><br />Kolmkümmend aastat on järjepidavalt mediteeritud TM-Sidhi tehnikat kasutades, iga päev kaks korda 45 minutit. See koosneb kahest osast. Kõigepealt 15 minutit TM mantra-meditatsiooni, seejärel 15 minutit Patanjali jooga suutraid ning lõpuks 10...15 minutit puhkust. Töötab hästi. Vabastab, annab energiat jne. <br /><br />Nendel 7-päevastel vaikimise retriitidel on äratus kell 4 öösel ning kaks vegan-söögikorda hommikuti. Kasutatakse budistlikku vipassana tehnikat Mahasi meetodil, 45-minutiliste grupimeditatsioonide kaupa 7...8 korda päevas, millele lisanduvad kõndimise meditatsioonid ja loengud. Tavaliselt on nendel retriitidel osaletud kaks korda aastas. Mõjub samuti hästi ja värskendavalt.<br /><br />Mõlemad on küllaltki võimsad tehnikad, eriti järjepideval rakendamisel, ning ilmselt võivad mõjutada üpriski ettearvamatult ka füsioloogiat. TM-Sidhi tehnika tundub sobivam üksinda olles, vipassana mõjub paremini aga pigem grupis mediteerides, retriitidel. <br /><br />Seekord mindi sinna retriidile siis mõningase ettevaatusega. Paar päeva varem vähendati TM-Sidhi intensiivsust ning retriidi-eelsel päeval ei kasutatud üldse. Esimestel retriidi-päevadel ilmnesid needsamad sümptomid, mis eelmine kord lõid välja pärast retriiti, siiski üsna kergel kujul ja peagi vaibudes, vajamata mingeid medikamente. Diurees kahanes kohe aga drastiliselt ja muutus väga kontsentreerituks. Üheks ööks kerkis see vahepeal tavalisele tasemele, langes siis jälle miinimumi ning viimasel ööl tõusis jälle tavapärasele. Korraks tõusis ülemääraseks ka vererõhk. Seesuguseid sümptomeid pole retriidi ajal varem täheldatud. <br /><br />Ilmselt oleks nüüd mõistlik mõned päevad vahet pidada ja oodata retriidi mõju kahanemist, enne kui uuesti TM-Sidhiga jätkata. Näib, et neid tehnikaid tuleks selgesti lahus hoida. Ühtlasi võiks katsetada ka teistsuguseid eluviise, joogat jmt. </p><p> <br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-42918637051774620752023-06-07T10:03:00.000-05:002023-06-07T10:03:41.372-05:00Budismist Tais<p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0Cn58TO6S0K04pHZjzWPJAXW1fzBn57jOhQAhz0c15c28f3uxWorDDmhbyJ2uopmt2JYMziroQF-Fap7OcB2wWErx4H8obkFBmaa_NuuzQDm4NplyhFx_o-R3-y9imvaLIWLNOoZBD5_yIgq3KbF6PFIwBU2OKIsOviSp5YHQchHS_VHGSvs/s600/408px-Wat_Arun_Stairway.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="408" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0Cn58TO6S0K04pHZjzWPJAXW1fzBn57jOhQAhz0c15c28f3uxWorDDmhbyJ2uopmt2JYMziroQF-Fap7OcB2wWErx4H8obkFBmaa_NuuzQDm4NplyhFx_o-R3-y9imvaLIWLNOoZBD5_yIgq3KbF6PFIwBU2OKIsOviSp5YHQchHS_VHGSvs/w436-h640/408px-Wat_Arun_Stairway.jpg" width="436" /></a></div><br /> <p></p><p>Tai on budistlik maa. Tai rahvas on budistid. See kõik peaks olema endastmõistetav. Paraku pole see nii lihtne ühtigi. Eks on sellest ka varem siin juttu olnud, aga kordamine ei tee paha.</p><p>Budismis on väga palju erinevaid traditsioone, suundi ja koolkondi, nagu näiteks zen, vadžrayana jpt. Tais on valdav theravaada traditsioon, mis omakorda jaguneb veel mitmeteks koolkondadeks ja õpetusteks. Kõik need traditsioonid, suunad, koolkonnad, õpetused ja vastavad vaimsed praktikad ei ole aga omavahel vastuolus ega üksteise suhtes vaenulikud. Vabalt võib näiteks korea munk osaleda tai kloostri igapäevaelus ja kombetalitustes. Nõnda on see kõigis kloostrites ja ka muudes budistlikes ühendustes, igal pool. Kõigis neis austatakse Buddhat ja tema õpetust ehk dharmat. </p><p>Tai rahva seas ja üldse laiemalt võib budismil olla mitmesuguseid eripärasid, mis võivad vahel tunduda üldsegi mitte budistlikena, eriti siis, kui ollakse budismi kohta varem midagi kuulnud või lugenud ning hakatud selle kohta veel midagi arvama. </p><p>Tai inimeste jaoks ei ole olemas mingit "õiget budismi", mis välistaks kõik teised võimalused ja vaated. Igapäevases, rahvalikus budismis on omad väljakujunenud kombed ja talitused ning tõekspidamised. Kuskil mujal, kõrgelt haritud ringkondades või õpetustes võib vabalt olla ka teistsuguseid kombeid ja tõekspidamisi. Sellest pole midagi. Buddha on ikka üks ja seesama.</p><p>Buddha võib tai inimeste jaoks olla üsnagi sarnane sellega, mida läänemaailmas peetakse jumalaks. Buddha näeb ja teab kõike, ta annab ja võtab mida iganes ning temalt võib paluda, mida tahetakse või soovitakse. Buddha näeb ja teab tulevikku ning temalt võib küsida näiteks loto võidunumbreid või ükskõik mida. Buddha viibib kõikjal ja on kogu aeg olemas nagu paratamatus, millega tuleb arvestada või lihtsalt sellega leppida. Ebameeldivuste puhul võidakse rahulikult öelda: "See on Buddha".</p><p>Munk on tai inimeste jaoks peaaegu sama mis Buddha. Ka mungal usutakse olevat võime näha tulevikku ja teha imetegusid. Ka mungalt palutakse õnnistust oma soovide täitumiseks. Mungale tehtavad annetused aitavad sellele kaasa.</p><p>Mungaks pühitsemine on minek Buddha juurde, kusjuures seda on ka surm. Munk ongi siinse maailma jaoks surnud – tal ei ole kodu, perekonda, omandit ega nimegi. Tal ei ole õigust midagi võtta ega isegi puudutada. Ta saab midagi võtta vaid siis, kui seda on talle annetatud. Annetusi ulatatakse mungale alati mõlema käega, püüdes olla temast madalam, hoidudes teda puudutamast ega otsa vaatamast, justkui üle elu ja surma piiri, sealpoolsusse, Buddhale. </p><p>Buddha ongi sealpoolsus. Templis või kloostris ollakse Buddha juures, mediteerides istutakse Buddha juures jne. </p><p>Erinevalt läänemaailmas levinud ettekujutustest ei ole, vähemalt mitte rahvapärases tai budismis, erilisi uskumusi eelmistesse või tulevastesse eludesse. Kui keegi on surnud, siis on ta vaid läinud Buddha juurde. Puudub ka usk karmasse või millegipoolest erilisse saatusse, karistusse või muusse taolisse. Moraali toetab teadmine, et Buddha ju näeb kõike, kogu aeg, niikuinii. </p><p>Tai budism on tihedalt seotud folkloori ja rahvausundiga. Austatakse suuri puid, maavaime või -haldjaid. Üks populaarsemaid on Mae Thorani, maaema või maajumalanna, kes aitas Siddharthal saada jagu kurja deemoni Māra takistustest ja lasta tal jõuda virgumiseni. Iga rajatise juures on tavaliselt kohalikele maahaldjatele pühendatud vaimude maja ning Brahma Sahampati pühamu koos ohvriandidega.</p><p>Laialdaselt on levinud maagia, amuletid, õnnetoovad talismanid ja tätoveeringud. Mitmesugused vaimud ja deemonid on olulised. Usutakse selgeltnägemist, astroloogiat, numeroloogiat jne. Sünni, abiellumise või surma puhul, nii nagu ka kinnisvara, auto vm väärtusliku omandamisel peetakse oluliseks saada mungalt õnnistust.</p><p>Tai budismis on ka märgatavaid mahajaana mõjutusi. Nii võib templites ja mujalgi näha bodhisattvat Avalokitesvara või Budaid, tulevase buda ehk Maitreja kehastust.</p><p>Austatakse ka hinduismi jumalusi nagu Ganeša, Hanuman jt. Praeguse Chakri dünastia Tai kuningate tiitel on Rama, mis viitab müütilise kuningale India eeposest "Rāmājana". </p><p>Olulisel kohal on mitmed mütoloogilised olendid. Hiigellind Garuda on esindatud Tai kuningriigi vapil ja teda võib sagedasti tähele panna mujalgi. Niisamuti võib hiiglaslikke madusid ehk nagasid näha paljudes templites jm pühakohtades. </p><p>Kui Buddha oli jõudnud Valgustuseni, läks ilm pimedaks ja seitse päeva sadas vihma. Aga maa alt välja tulnud naga, seitsmepealine Mucalinda kaitses Buddhat vihma ja tormi eest.<br /><br /><br /><br /><br /></p><p><br /></p><p><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-90466828316978821882023-04-11T02:50:00.000-05:002023-04-11T02:50:09.256-05:00Kondi hingeelu<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9CzR9MyRTjLIXbhFU0gXneyU-C-dFKSzYlc0XmxoTNU87rx7xyWYgaJSn7vRjquUZaC8cIoAXYngN7oNEViwgNmJwceBbWLLb_3emBKT_5PBCTqS47EMUnvAy0zehwvBwijaaa10YrTDBwsOe9z1PB6ZOA_Db4PQDM9olzZKPhfGl4w37EeU/s4032/IMG-1167.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9CzR9MyRTjLIXbhFU0gXneyU-C-dFKSzYlc0XmxoTNU87rx7xyWYgaJSn7vRjquUZaC8cIoAXYngN7oNEViwgNmJwceBbWLLb_3emBKT_5PBCTqS47EMUnvAy0zehwvBwijaaa10YrTDBwsOe9z1PB6ZOA_Db4PQDM9olzZKPhfGl4w37EeU/w640-h480/IMG-1167.jpg" width="640" /></a></div><br /><p><br /></p><p>See oli Saint-Exupéry, kes mainis, et kui oled kellegi taltsutanud, siis pead ka tema eest hoolitsema. <br /><br />Eks see kehtib ju kõigi asjade puhul. Nii näiteks lasin eelmisel aastal enda elamisse sisse panna õhukonditsioneeri ehk lühidalt "kondi". Kõik oli tore ja hea. Jõuad väljast, palavuse käest, higisena, koju, siis tead juba ette, et sind võtab alati vastu mõnus jahedus ja värske õhk. <br /><br />Nagu sõber, ustav kaaslane. Vaikne, hoolitsev. Ega ta ka eriti palju voolu tarvitanud. Pikemalt ära olles sai ta muidugi välja lülitatud. <br /><br />Aga nüüd, järjekordset rendiarvet tasuma hakates, oli selles sisalduv elektri tarbimise tasu tõusnud märgatavalt. Asja lähemalt uurides tundus, et see vist oligi tema, kes oli hakanud rohkem elektrit tarvitama. <br /><br />Tuli siis välja otsida temaga kaasas olnud instruktsioonid ja juhised. Ega neid ju keegi loe ega vaata, kui probleeme pole. Ning selgus, et tema eest tuleb ka hoolitseda. Iga kahe nädala tagant oleks pidanud puhastama tema õhufiltreid. <br /><br />Kes oleks võinud arvata! Koolis sellest ei räägitud ja ema ka ei õpetanud. See on see, mis juhtub, kui oled läinud teise kliimavöötmesse. Ahju kütta ja puid lõhkuda oskad. Aga näe, kondiga ei saa hakkama. <br /><br />Kusjuures, "kondi hingeelu" on siin täiesti sobiv pealkiri. Ta ju hingab, eks ole, tõmbab õhku sisse ja laseb välja. Ta ju tunnetab oma keskkonda, selle temperatuuri ja niiskust, ning kui midagi muutub, siis reageerib ja käitub vastavalt, homöostaatiliselt, nagu kõik elusolendid. <br /><br />Eks ta oleks muidugi võinud ka ise sellest kuidagi märku anda, et midagi on valesti. Kuidagi piiksudes või mingit punast tuld kuskil vilgutama hakates. Ligi kolmveerand aastat polnud tema eest üldse hoolitsetud, see oli ju selge ülekohus. </p><p>Aga ei. Tema kannatas ja tegi oma tööd vaikselt edasi, võttis ainult rohkem elektrit. <br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-23184550012136229742023-04-06T05:19:00.000-05:002023-04-06T05:19:11.589-05:00Kuidas olla<p>Keegi kolistab öösiti seina sees või seina taga. Ega ta igal ööl ka ei kolista ja kui kolistabki, siis ehk vaid pool tunnikest või veidi kauem. Aga ikka päris kõvasti. Ja ikka häirib ka kõvasti.<br /></p><p>Esialgu mõtled, et rotid. Kuid siis peaks neid mõnikord ka päevasel ajal nägema või märkama mingeid nende elutegevuse jälg. Aga ei. </p><p>Siis mõtled et ehk on need hoopis termiidid, kes on selle maja seespoolse lammutamisega jõudnud nii kaugele, et midagi kuskil seal seina sees kukub kokku. Termiidid on siin troopikas sellised salapärased putukad, kes järavad puitu. Näha neid ei ole, aga nende elutegevusest annab tunnistust mõnda kohta langenud puru. Pikapeale võivad nad kogu maja ära süüa, vähemalt kõik selle puidust osad. Aga miks siis kuuleb seda kolinat ainult mõnikord ja ainult mõnda aega?</p><p>Mis variandid veel üle jäävad? – Mingid tundmatud loomad või linnud, kes käivad öösel seintele koputamas? – Võibolla linnud, kes nokivad sinna maandunud öiseid putukaid? – Poltergeistid? – Ei tea. Aga kõhe ikka. Ühtegi ideed ei ole, mida teha. Ja nad võivad ju igal ööl jälle kolistama hakata, kui tahavad.<br /></p><p>See on umbes nagu idee hakata joogaga tegelema. Ostad kõigepealt joogamati, eks ole. Laed alla mingi äpi. Esialgu küll veel ei installi ega ava. Siis selgub, et see joogamatt ikka ei sobi eriti. Kuidagi liiga sile ja kleepuv ja ebameeldiv. Siis leiad kuskilt hoopis teistsuguse, krobelisema pinnaga. Rõõmustad, tood selle koju ja laotad isegi põrandale. Aga ikkagi on ebameeldivalt kleepuv. Keegi siis õpetab, et ei pea paljalt selle peal istuma, vaid tuleb panna jalga spetsiaalsed joogapüksid, sellised stretšid ja venivad. Rõõmustad, et sul ongi sellised olemas, ja kohe mitu paari. Aga ikka midagi ei muutu. </p><p>Või siis see olukord, kui lased oma vannituppa paigutada uue peegli ja käterätiku hoidja. Kõik oleks nagu hästi, aga eelmisest peeglist ja käteräti hoidjast jäid seina sisse paar auku koos tüüblite jäänustega. Häirib kuidagi. Proovid mingite liimide või värvidega neid kuidagi kinni katta, aga ei õnnestu. Siis ostad silikooni tuubi koos vastava püstol-pressiga. Hea küll, aga kui sa seda silikooni sinna aukudesse pressid, siis pead seda ju kuidagi ka siluma. Näpuga ei saa, noaga oleks liiga vaevaline, lusikaga pole ka hea. Kust aga leida klassikaline pahtlilabidas? Ja siis leiadki. Täpselt sellise, nagu vaja. Tood koju, paned hoiule, sinna selle silikooni värgi kõrvale. Aga ikka midagi ei juhtu.</p><p>Mida veel tuleks teha? </p><p>Ehk tuleks lihtsalt oodata, kuni tuleb õige tunne peale? <br /></p><p>Võibolla aitab sellest kõigest rääkimine ja kirjutamine.<br /></p><p><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-44068828562036983762023-03-22T07:41:00.000-05:002023-03-22T07:41:57.798-05:00Silmade avanemine<p>Meie vanuses vist võib juba ka tervisest rääkida. <br /><br />Nägemine hakkas viletsaks jääma. Ajalehtedest olid loetavad vaid pealkirjad, raamatuid ei saanud enam üldse lugeda. Mingid prillid ei aidanud. <br /><br />Eks siis tuli minna, esimest korda elus, silma arsti juurde. Too vaatas olukorra üle ja teatas, et see on katarakt ehk maakeeli hall kae, silmaläätsede hägustumine. Ning et väikese operatsiooniga saab need läätsed välja vahetada nõnda et nägemine läheb kristallselgeks ja prille pole enam kunagi vaja. <br /><br />Mis seal ikka. Veidi guugeldades selgus, et selliseid operatsioone tehti juba Mesopotaamias, Egiptuses ja mujalgi. Pidavat olema suht lihtne ja kerge. <br /><br />Tegelikult oli see siiski üsna vaevaline. Mõtle ise, kui su kalli silmatera sisse lükatakse miski terariist ja seal siis veel miskitmoodi sorgitakse. Igatahes esialgne plaan, et teeme kohe mõlemad silmad, langes küll ära. Arst ise pani ette, et teeme ehk vasaku silma mõni aeg hiljem. Mis oli hea mõte.<br /><br />Nüüdseks on siis mõlemad silmad tehtud. Näeb selgelt, saab lugeda. Vasak silm, see teine, pole küll veel päris perfektne, aga seda pidavat saama korrigeerida laser-operatsiooniga. <br /><br />Ei tea, kas tuleks hakata mõtlema ka kolmanda silma avamise peale?</p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-13480801411899653982023-02-10T10:10:00.000-06:002023-02-10T10:10:05.148-06:00Veel üks retriit<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRytIo_ZipRhEaJWgvpkXiYUmNr64hIkHjH0OFpHabynTXorbozcjQKn4CbIo5ENNbBtGQvHiJLbV0FO93oCzK9AsSfvschoT3kSBe2Smm19vWXgeMjzB3dDyBXxTfTRSOqs3PfubVp8uiGXeWzao9vJoXKxQLMW7nXtR_qebMRsaQNfEEL3w/s1220/Screenshot%202023-02-10%20at%2022.44.25.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1074" data-original-width="1220" height="383" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRytIo_ZipRhEaJWgvpkXiYUmNr64hIkHjH0OFpHabynTXorbozcjQKn4CbIo5ENNbBtGQvHiJLbV0FO93oCzK9AsSfvschoT3kSBe2Smm19vWXgeMjzB3dDyBXxTfTRSOqs3PfubVp8uiGXeWzao9vJoXKxQLMW7nXtR_qebMRsaQNfEEL3w/w435-h383/Screenshot%202023-02-10%20at%2022.44.25.png" width="435" /></a></div><br /><p></p><p>Seekord jälle siinsamas, Koh Phanganil, <a href="https://indriyaretreat.org/" target="_blank">Anthony kohas</a>. Viimati sai siin osaletud augustis, kus Anthonyt oli vaid ekraani pealt näha-kuulda, loengud salvestustena, intervjuud ja lõpu-kohtumine onlainis. Ka joogajuhendid tulid ekraani pealt.<br /><br />Alguses tundus see veidi imelik, aga pärast oli nagu ikka. Rahvast oli midagi 20 ringis ning suht lõdvalt võeti kõike. Aga muidu polnud viga. <br /><br />Seekord oli Anthony täiesti elusuuruses olemas ning osavõtjaid ligi 80, pooled neist venelased, kel on selle kohaga miski oma orgunn välja kujunenud. <br /><br />See erakordselt suur rahvahulk osales vägagi pühendunult sel 7-päevasel vipassana retriidil, kus ärgati kell pool neli öösel, kus kogu aeg vaikiti ja mediteeriti kokku umbes 50 tundi, kuid keegi ei läinud poole pealt minema, ehkki paljud olid esimest korda. Nii mõnedki huvitavad tüübid hakkasid silma, näiteks Volodõmõr Zelenskõi (või tema teisik), noorem koopia Igor Mangist jne. <br /><br />Venekeelsest tõlkest oli isegi kasu. Nii said mõned terminid, millele polnud veel leidunud head eestikeelset vastet, ilusti paika (näiteks <i>pita = rapture = восторг =</i> vaimustus). <br /><br />Neljandal päeval tuli ära ka korralik valgustuslik või selginemise elamus koos väikeste imede ja <a href="https://uudisjutt.blogspot.com/2023/02/buddha-naeratus.html" target="_blank">Buddha naeratusega</a>. See kuldne Buddha seal meditatsioonisaalis olevat varemgi oma ilmeid ja kuju muutnud. Seekord, kohe pärast seda valgustuslikku äratundmist, tundus tõepoolest nagu ta naerataks. Järgmise hommiku meditatsioonil tegin silmad lahti, kui kõik olid juba sööma läinud. <br /><br />Viimasel õhtul oli mitmetunnine küsimuste-vastuste voor, täis nalju ja naeru. Anthony oli oma sõiduvees, hoolimata pikast päevast kümnete intervjuude ja paalikeelsete retsiteerimistega. Õhtu lõppes aplausiga, mida ei juhtu taolistel retriitidel peaaegu kunagi. <br /><br />Väga hea kogemus igatahes. Nüüd tuleb suur hulk budismi-alaseid artikleid Vikipeedias uuesti üle vaadata, Gampopa "Hindamatu pärlikee" uus eestikeelne tekst lõpule viia jne. Tööd jätkub.</p><p>Parim retriit, nagu ikka. <br /><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-44564119911067113992022-09-20T04:44:00.000-05:002022-09-20T04:44:34.121-05:00Väike reis ja kingitused<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjL_KQqh8NtoTMI7OWAXs_Sa2fLuG9qhvnewwBR47020WmDfkV3V5q2heIoj-nHS4V9YTrEzDvMFiI1YW5OVxngHAG2tWRp0rZkH_OvvmJihT1rdWHrlG8zmNBdrQEzlA-ntbRZNYOl05t3yYkx4xBpazQjJlasWtOwfDtjT8gRQ5YuNtDwGqc/s4032/IMG_1145.HEIC" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjL_KQqh8NtoTMI7OWAXs_Sa2fLuG9qhvnewwBR47020WmDfkV3V5q2heIoj-nHS4V9YTrEzDvMFiI1YW5OVxngHAG2tWRp0rZkH_OvvmJihT1rdWHrlG8zmNBdrQEzlA-ntbRZNYOl05t3yYkx4xBpazQjJlasWtOwfDtjT8gRQ5YuNtDwGqc/w640-h480/IMG_1145.HEIC" width="640" /></a></div><br /><p></p><p>Sai jälle veidi liigutud, nagu tavaliselt, Pattayale, kus oli vaja tervise eest pisut hoolt kanda, paari arsti külastada ja muidu elust rõõmu tunda. Koos sai oldud ka vana tuttavaga, kes Eestist Kambodžasse reisides seal samuti peatuse tegi. </p><p>Võib öelda, et Pattaya on pandeemiast täielikult taastunud ning kohati lausa noorenenud. </p><p>Tagasiteel tuli jääda üheks ööks Koh Samuile, kuna lennuki maandumise ajaks olid viimased laevad ja paadid Koh Phanganile juba läinud. Ja nagunii oligi olnud mõte sellel saarel peatuda ja üle hulga aja jälle veidi ringi vaadata.</p><p><i>Chaweng Beach</i> on sealne meelelahutuspiirkond, mille epitsenter, <i>Green Mango</i> diskoteek, oli küll asustamata, aga muidu oli kõik väga meeldiv ja tore. </p><p>Tagasi kodusaarele jõudnuna tuli pererahva poole hoidev noor ilus isane kass kohe tervitama. Ning mu majakese juurde hoidev vanem ja rääbakas emane kass oli mind samuti lahkesti ära oodanud. Pererahva kana oli rõdul olevale bambustoolile poetanud koguni seitse muna. Üks neist oli küll maha veerenud ja katki läinud. <br /></p><p>Istusin täna lõuna paiku oma tavalises kohas, rüüpasin rahulikult õllekest ja mõlgutasin niisama mõtteid, kui korraga märkasin lähedal olevate taimede suurtel rohelistel lehtedel imelisi kuldseid täpikesi. Illusioon muidugi, mõtlesin, kuid pilku kõrvale pöörates neid kuldseid täppe kuskil mujal ei olnud. Samal ajal võis neid näha sealsamas veel mitmete taimede lehtedel. Kogu see ilmutus kestis vähem kui minuti ning oligi siis möödas. </p><p>Ehk oli see miskisugune läkitus või õnnistus teispoolsusest, võibolla sünnipäeva puhul, kes teab. Igatahes tegin ka ise veel endale kingituse, sellise naljaka poes käimise koti, nagu pildi pealt näha. <br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-64435949966737459432022-08-25T08:35:00.000-05:002022-08-25T08:35:49.014-05:00Pildikesi Tai elust<p><span style="font-size: medium;"> </span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: medium;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSHOCSjB8Z3sowpD_liO0N6aQFjIO83p3NqXWleVRh_8tQEwBRuCafiM-qDxkKdE9nZ0VWodANI-NY3hE-XILdzywShRz8UYsWaiAxnpvYpljQQ8XAShLVvc_Jy7OlVXHBF3ZzMcUIUg34XNb196J2Yndb-6TVynVpD8x-NNILxTPNtpyoEzQ/s4032/IMG-1130.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSHOCSjB8Z3sowpD_liO0N6aQFjIO83p3NqXWleVRh_8tQEwBRuCafiM-qDxkKdE9nZ0VWodANI-NY3hE-XILdzywShRz8UYsWaiAxnpvYpljQQ8XAShLVvc_Jy7OlVXHBF3ZzMcUIUg34XNb196J2Yndb-6TVynVpD8x-NNILxTPNtpyoEzQ/w640-h480/IMG-1130.jpg" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: medium;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Meil on nüüd kanep peaaegu täielikult legaliseeritud. Siin pildil on teeäärne turg, kus müüakse muuhulgas ka kanepitaimi. Avatud on veel palju poekesi, baare ja muid kohti, kus saab osta mitmesuguseid kanepitooteid või neid ka kohapeal tarvitada. </span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Kõik see sai võimalikuks koos uue kuningaga, kes oli juba ammu tuntud oma vabameelsuse poolest. Varsti ilmselt avatakse ka kasiinod, legaliseeritakse hasartmängud jne.</span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Eks näeb, mida see kõik endaga kaasa võib tuua. Esialgu tundub, et kanepi vastu siinsel rahval küll erilist huvi ei ole. <br /></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Aga lihtsalt niisama, mõned olustikupildid veel. </span></span><br /></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">1. <br /></span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Pattaya, Beach Road. Avatud baari ees seisab auto. Selle juurde sõidab politseinik mootorrattal, vaatab küsivalt baari poole ja osutab sellele autole. Mõne hetke pärast tulevad baarist välja tai mees ja naine, istuvad autosse ja sõidavad ära. </span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Kogu lugu. Ei mingit õiendamist ega sõnavahetust. Ei mingit trahvi vales kohas parkimise eest vmt. </span> </p><p><span style="font-size: medium;">2.</span></p><p><span style="font-size: medium;">Koh Phangan, kitsas ühesuunaline tänavalõik. Tuleb auto ning jääb seisma, kuid kedagi sealt välja ei tule ja mootor jääb käima, lihtsalt oodatakse. Põhjuseks on kellegi teise auto, mis on paarkümmend meetrit eemal blokeerinud sissepääsuvõimaluse tema hoovi. Umbes kümne minuti pärast sõidab too teine auto minema ning ta saab rahulikult oma hoovi sisse keerata </span></p><p><span style="font-size: medium;">Jällegi, ei mingit õiendamist ega sõnavahetust vmt.<br /></span></p><p><span style="font-size: medium;">3.</span></p><p><span style="font-size: medium;">Pattaya, Soi Buakhao. Turu-äärne tänav on autodest ummistunud, keegi ei pääse liikuma. Selles ummikus seisab ka politsei auto, mille katusel olevatest kõlaritest kostab muhedat juttu ja nalja. <br /></span></p><p><span style="font-size: medium;">Ei mingit närvitsemist. </span><span style="font-size: medium;">Rahvas ümberringi naerab, kõigil on lõbus.</span></p><p><span style="font-size: medium;"> </span></p><p><span style="font-size: medium;"><br /></span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-42214803912180887212022-06-22T07:30:00.000-05:002022-06-22T07:30:09.570-05:00Valge lootos ja elu kvaliteet<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyadnsp71fQJMmywmgdtEWQGlU9sqg-8EeISA3bxu-L922JKidcV43_mmj-FBWMIlOAY4SU3YuCg_3vXYQfloxdVb79pC6_99TQUC6soNwZwCJtFnCAs7tGgLSPJoLjknsn_YQfNFKQRDIQpW0mjczJI1J5dywU48paAl-qMaM5Usi2nGFNj4/s4032/IMG-1117.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyadnsp71fQJMmywmgdtEWQGlU9sqg-8EeISA3bxu-L922JKidcV43_mmj-FBWMIlOAY4SU3YuCg_3vXYQfloxdVb79pC6_99TQUC6soNwZwCJtFnCAs7tGgLSPJoLjknsn_YQfNFKQRDIQpW0mjczJI1J5dywU48paAl-qMaM5Usi2nGFNj4/w640-h480/IMG-1117.jpg" width="640" /></a></div><p></p><p>Ja õitsebki selline, üsna haruldane, vähemalt siinkandis. Muidu on ju lootose õied ikka sellised roosakad. Aga näe, ta võib olla ka täiesti valge. Ei tea küll, kas on ta selliseks aretatud või looduslik, aga ega see olegi nii väga oluline. See õis püsib tal küll väga lühikest aega, vaid päeva või kaks. Ju talle siis sellest piisab.<br /></p><p>Tegelikult oli tahtmine lihtsalt niisama üle hulga aja siia midagi postitada, kui see kedagi peaks huvitama. </p><p>Kõige märkimisväärsem muutus siinses elus toimus just mõned päevad tagasi, kui lasin oma majakesse paigaldada konditsioneeri. Ja see oli väga hea mõte.</p><p>Palav on siin troopikas muidugi kogu aeg, aga juunis-juulis kipub see minema ikka päris hulluks. Kusjuures kloostri eraklas seda nagu ei märganudki kõigi nende aastate jooksul. Polnud meil seal isegi mingeid ventilaatoreid, külmkappidest või konditsioneeridest rääkimata, ja polnud ka häda midagi. Võibolla seepärast, et olime enamasti suurte puude varjus. Või ehk ka seetõttu, et elasime seal teistsuguses vaimses keskkonnas.<br /></p><p>Aga nüüd siin, näe, ei pidanud enam vastu. Palavus ju väsitab, teeb uimaseks ja loiuks. Öösel ärkad läbihigistatud linade vahel. Ei ole just meeldiv.<br /></p><p>Eks see oli muidugi ka investeering tulevikku. See majakene on mul siin ju vaid renditud. Mistõttu selle väärtuse tõstmine on majanduslikult kasulik eelkõige selle omanikele, kui ma kunagi peaksin siit ära minema ja nad saavad seda siis jälle välja rentida juba märksa kõrgema hinnaga. Aga seniks kuni ma siin elan, jääb rent loomulikult samaks ning mida kauem see kestab, seda soodsamaks see saab. </p><p>Elektriarvesti hakkas algul küll kohe hullult lippama, aga nüüdseks on ta juba üsna rahulikuks jäänud. Küllap kõik süsteemid kohanesid ega vajanud enam nii palju energiat. Ja ei mingit undamist ega muud müra, nagu võinuks karta. Töötab täiesti hääletult. <br /></p><p>Ning mis peamine, elu kvaliteet on märgatavalt parem. Ega ta siis ainult jahuta. Ta ju ka puhastab õhku tolmust, kuivatab ja desinfitseerib ja võibolla teeb veel midagi kasulikku. </p><p>Vara veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, aga lisaks ärksamale vaimule, paremale enesetundele ja unele näib olevat lisandunud ka veel harvemaks jäänud vajadus õhtuti midagi süüa ja koos sellega on hakanud vist veidi vähenema ka kehakaal, mille üle saab vaid rõõmustada.</p><p>Muide, kõik need kõrbetesse rajatud linnad, nagu Las Vegas ja paljud teised, said võimalikuks just seoses konditsioneeride leiutamisega. <br /></p><p> </p><p><br /></p><p><br /></p><p><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-91980348656139251422022-04-20T07:26:00.000-05:002022-04-20T07:26:21.558-05:00Väike reis ja vene restoran<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH0dYXZHSppTdAO_9gXy_Ja0RkkrjVJsUnwmzc435tTkCsaq14ZWjZsaLMEV7F2U1h9FYSGqaKbpGRwr7RSaLvgtjAQ9IiWPmjx7rQGZ48YMISX-pXwN4P1LxWYbEw9efK11pkKVvd9kiBsYdQxOhDNXqhOirHPU-SwqVnp9lIKZjnHvhuRV4/s4032/IMG-1040.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH0dYXZHSppTdAO_9gXy_Ja0RkkrjVJsUnwmzc435tTkCsaq14ZWjZsaLMEV7F2U1h9FYSGqaKbpGRwr7RSaLvgtjAQ9IiWPmjx7rQGZ48YMISX-pXwN4P1LxWYbEw9efK11pkKVvd9kiBsYdQxOhDNXqhOirHPU-SwqVnp9lIKZjnHvhuRV4/w640-h480/IMG-1040.jpg" width="640" /></a></div><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Sai jälle veidi meelt lahutatud ja Pattayal käidud ning vanade tuttavatega kokku saadud. Ega seal eriti midagi muutunud olnudki ja tundub, et kõik taastub järk-järgult. Üha rohkem kohti on jälle avatud. Kinga- ja kotipoodide ketid näiteks, oma igavese 70% allahindlusega, mis vahepeal olid kõik suletud. Go-go baarid ja vahuvanni-massaaži kohad on küll endiselt kinni ning ega Walking Street ka eriti õilmitse, kuid Beer Garden tundus olevat taas avatud. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ehkki oli Songkrani aeg, ei toimunud mingit nädalapikkust veesõda, nagu varasematel aegadel, mis oli muidugi meeldiv. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ega see reis siit Phangani saarelt sinna patusesse linna eriti pikk olegi, linnulennult ehk neli-viissada kilomeetrit ning kui seda osavalt korraldada, saab nelja tunniga hakkama, kasutades lennuühendust, taksosid ja minibusse ning kiiremat sorti paate. Aga koos nädalase majutusega seal on see kõik kokku ikka tiba kallis. Mis on ka meeldiv, sest ei teki kiusatust sinna liiga sageli kippuda. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis ühest väikesest vene restoranist siinsamas mu elamise läheduses Phangani saarel, kus pakutakse väga häid lihapalle kartulipüree ja korraliku sinepiga. Kohalike venelaste seas on see koht hästi tuntud. </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Olin aeg-ajalt seal varemgi käinud. </span></span> Seekord tekkis aga mõte küsida venelasest omanikult, et kas nad on seal Putini pooldajad või vastased. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Kui läksin aga leti juurde arvet maksma, siis selgus, et küsida pole midagi. Leti peal oli suur sini-kollane korjanduskarp Ukraina toetamiseks ning lisaks veel pakkumine ühe erilise magustoidu tellimiseks, mille kasum pidi samuti sinna minema.</span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-87769204822063375532022-04-07T08:39:00.000-05:002022-04-07T08:39:53.489-05:00Zeni meistrid<p><span style="font-family: arial;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMU0c3qndfr0u1Y6AEGD40hAZUTcD9lb557emYUtf7KFuy8_dVjrhdIWoE2y7gtMquxQroDSoFuDA32dQLxMEyzupoDw3AVYwOJlPk80i7CMHA1wZYkuRSQ0NeLFFEyxbR2wNoKD_37B1XQC2-_kmshtQkUh98HZ0daJBiTQg9H55Pck3UsI8/s2150/Screenshot%202022-04-07%20at%2019.05.57.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="948" data-original-width="2150" height="282" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMU0c3qndfr0u1Y6AEGD40hAZUTcD9lb557emYUtf7KFuy8_dVjrhdIWoE2y7gtMquxQroDSoFuDA32dQLxMEyzupoDw3AVYwOJlPk80i7CMHA1wZYkuRSQ0NeLFFEyxbR2wNoKD_37B1XQC2-_kmshtQkUh98HZ0daJBiTQg9H55Pck3UsI8/w640-h282/Screenshot%202022-04-07%20at%2019.05.57.png" width="640" /></a></div><br /><span style="font-size: medium;"><br /></span><p></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;">See oli Ekhart Tolle, kes kunagi mainis, et ta on elanud koos mitmete zeni meistritega, ning lisas: "Nad kõik olid kassid."</span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br />Kas ta sellele veel midagi lisas, ei oska öelda. Aga nendest meistritest võib ka niisama edasi mõtelda. </span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br />Neid siin leidub. Meie pererahva juures on üks 2-aastane ning nüüd on hakanud minu pool käima ka üks vanem tegelane, kelle saba oli vist kunagi ukse vahele jäänud. Mõlemad valge-kollase laigulised, ilmselt sugulased, võibolla isegi ema ja poeg. Igatahes on nad teineteisest teadlikud ning neil on omavahel kindlaks kujunenud reeglid. </span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br />Noorem tegelane võib välja ilmuda, kui vanem parajasti sööb, aga ta peab veidi kaugemal istuma ja ootama. Alles siis, kui vanem ja auväärsem on lõpetanud, eemale läinud ja pikali heitnud, tohib teine kausile läheneda ja tarvitada seda, mis talle sinna on jäetud. </span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br />Kassil ei ole illusioone. Kass ei teeskle. Ometi ta mõtleb, kahtlemata. Tal on teadvus. Ta on isiksus. Ja ta on õnnelik. Ta ei vihka kedagi.<br /><br />Ta ei muretse. Tal ei ole kunagi igav. Tal ei ole vaja midagi saavutada. Ta ei luba midagi. Ta ei vastuta. Ta võib teha mida iganes. Ta võib minna ja tulla millal iganes. Ta on ettearvamatu. Ta võib kaduda pikaks ajaks ja siis uuesti välja ilmuda. Ta ei anna selgitusi. </span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br />Ta ei usu ega arva, nagu oleks tema ümber mingi objektiivne reaalsus või miski tegelikkus ja nagu oleks tal ülesanne seda mõista, sellest aru saada. Oh ei. Ta lihtsalt on selles, küsimusi esitamata. Ei peagi kõigest aru saama. Ei pea tähendusi otsima.</span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"> <br />Ega meister pea ju tark olema või kedagi eriti õpetama. Õige meister õpetab oma olemasoluga. Kassidel ja inimestel on palju ühiseid omadusi. Me kõik oskame nõudmisi esitada, solvuda ja ärrituda. Aga need ei ole meistri omadused. Meister õpetab nende omaduste abil, mis meiesugustel puuduvad. </span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br />Kultuur on see, mis teeb inimese õnnetuks. Kultuur - see on sõnad, mõtted, hinnangud, arvamused, ettekujutused, illusioonid. Aga mida siis õpetavad ja soovitavad kõik maailma suurimad õpetajad?</span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br /></span></span></p><blockquote><span style="font-size: medium;"><i>Vabane illusioonidest, vabane arvamustest ja hinnangutest, vabane sõnadest ja nimetustest. Ära mõtle, ära muretse, ela hetkes. Kõik see, mis toimub ja kõik mis tuleb, ongi õige ja vajalik ja kasulik. Pole vaja võidelda ega vastu hakata. Ära küsi. Ära mässa. Ära tee midagi. Ole rahulik Ära muretse. Ole mõnus. Kõik ongi nii, nagu sulle tundub. Ole tänulik. Võta vastu. Lase ennast silitada. Ole õnnelik. Löö nurru.</i></span></blockquote><p><span style="font-size: medium;"> </span></p><span style="font-size: medium;">Tasub tähele panna neid meistri omadusi, mida sinul ei ole. Ja mitte eriti pöörata tähelepanu nendele omadustele, mis temal puuduvad, aga sinul on justkui olemas. Pole vaja anda hinnanguid. See ei aita kedagi ega vii kuhugi. <br /><br />Alles siis, kui hakatakse märkama väärtuslikku ja eeskuju väärivat, saab ka kuhugi jõuda. </span><p></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br /></span></span></p><p><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><br /></span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-42880605195207907472022-03-09T07:42:00.000-06:002022-03-09T07:42:07.986-06:00Lähenemine<p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: medium;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjABNBOQ54h_M0pVfLb3gF1m96sr6P9H9eq1SwpX34uB6ttN3CGXPGGaD0D5OEFUg492uZxAGDpB4jWuVEfeu2gcxeiH0yn1zQQnkRWDTJTihnVYi8rzlN3E0S_qcH3ceHecsWj3DpnXjyCjsNJz6RU-4dYVg7f3sLKTKsCqx6nlb_Q8j5P2u0=s2282" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="738" data-original-width="2282" height="206" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEjABNBOQ54h_M0pVfLb3gF1m96sr6P9H9eq1SwpX34uB6ttN3CGXPGGaD0D5OEFUg492uZxAGDpB4jWuVEfeu2gcxeiH0yn1zQQnkRWDTJTihnVYi8rzlN3E0S_qcH3ceHecsWj3DpnXjyCjsNJz6RU-4dYVg7f3sLKTKsCqx6nlb_Q8j5P2u0=w640-h206" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: medium;"><br /></span><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Anthony retriit oli see kauaoodatud võimalus, mida ei saanud kuidagi kasutamata jätta. See oli väga võimas lähenemine</span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> – tõele, valgusele, selgusele, arusaamisele, millele iganes. </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Anthony Markwell, kui keegi ei peaks teadma, on Buddha Dhamma õpetaja </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">siinsamas Phangani saarel </span></span>ning seejuures väga hea õpetaja. Nüüd on tal siin lausa omaenda retriidikeskus – <a href="https://indriyaretreat.org/" target="_blank">Indriya</a>. Tema retriidid on alati väga sügava mõjuga, tõeliselt valgustavad, ja nii oli ka seekord. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Nii mõnedki aspektid Buddha õpetusest said jälle selgemaks, avanesid uutmoodi, uutes seostes. Väga värskendav, igatahes. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Retriit tähendab muuhulgas ka seda, et sellel ajal ei suhelda ning ollakse muust maailmast üldse eraldi. Oli suur rõõm viibida õndsas teadmatusest kõigest sellest, mis toimus maailmas märtsikuu esimese üheksa päeva jooksul. Kas läks maailm vahepeal lõplikult hulluks või mis temast senisel kujul üldse võib olla alles jäänud. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Õigupoolest toimuvad ju kõik sündmused igal hetkel vaid igaühe sisemuses, meeles ja teadvuses, mõtetes ja tunnetes. Või peas või südames või kõhus, nii nagu keegi seda endale ette tahab kujutada. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ega siis see ole oluline ega tõeline, mis on toimunud, vaid ikka see, mida me sellest praegu mõtleme, kuidas me ise seda tunneme. Ammugi pole oluline ega tõeline see, mida polegi veel juhtunud. Ning ka need sündmused, mis toimuvad kusagil mujal, kaugel ja eemal, on olulised ja tõelised vaid neile, kes nendest parajasti mõtlevad, neile kaasa tunnevad, nendele kaasa elavad. <br /></span></span></p><p><i><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"></span></span></i></p><blockquote><p><i><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ei ole kannatusi väljaspool meid endid. Me timukas on ikka meiega.</span></span></i></p></blockquote><p><i><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"></span></span></i></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Mis kasu on üldse uudiste jälgimisest? </span></span>Nendele mõtlemine või nende teadmine ei muuda midagi muud kui vaid nendele mõtlejat või nende tundjat. Aga küllap on sedagi vaja. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Eneseteadvus, enesetunnetus, ise ennast tõeliseks pidamine või isekus on nagu põlemine, nagu küünla leek, mis süttib piisavate tingimuste olemasolu puhul – kütus, hapnik, säde jne. Ning see kustub, kui tingimused kaovad. Kuid see ei tähenda, nagu leeki ei olekski olemas. Nõnda on ka iseenda tõeliseks pidamisega. Muidugi ollakse ise olemas. Ja pole ka <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Isetuse_%C3%B5petus" target="_blank">isetuses</a> midagi müstilist. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Eneseteadvust, isekust, enese väärtustamist saab kergesti üles kütta, sütitada, <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Tulejutlus" target="_blank">põlema panna</a> – auahnuse ja saavutamisvajadusega, kõikvõimalike soovide ja tahtmistega, rahulolematuse ja kannatamatusega. Aga seda on võimalik ka <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Nirvaana" target="_blank">maha jahutada</a> – loobumise ja rahulolemise, leplikkuse ja kannatlikkuse, hoole ja armastusega. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"></span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-40242249819698314562022-01-12T08:01:00.000-06:002022-01-12T08:01:03.365-06:00Umbrohi ei hävi<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEg0ObGg_-jHoRklOD9iUXd6l-Y7ooHCZ0atkouHfo-Z6ZZyo0a3Fbs0gbQ7_ikhmefXV5z525ZtPOIDsCUjXD6Pj-6LiXlb3u0YYF5bB1yxw6O_mbO0bcgAdZ_GN5z8TTgJPd6RjYOvrokVwQFV_0mfuXRYgpLc6nzgNyxugwyFBIds9TAI8II=s4032" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3024" data-original-width="4032" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEg0ObGg_-jHoRklOD9iUXd6l-Y7ooHCZ0atkouHfo-Z6ZZyo0a3Fbs0gbQ7_ikhmefXV5z525ZtPOIDsCUjXD6Pj-6LiXlb3u0YYF5bB1yxw6O_mbO0bcgAdZ_GN5z8TTgJPd6RjYOvrokVwQFV_0mfuXRYgpLc6nzgNyxugwyFBIds9TAI8II=w640-h480" width="640" /></a></div><br /><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Vahepeal tundus, et Pattaya lõbumajandus surebki välja, nagu ka Bangkoki ööelu ja palju muudki lõbusat siin Tai maal. Viimati sai sellest kirjutatud ligi aastataguses postituses pealkirjaga "<a href="https://villa-lili.blogspot.com/2021/02/uued-normaalsused.html" target="_blank">Uued normaalsused</a>".</span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Tõepoolest,</span></span><span style="font-weight: normal;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><em><span class="syl"> tem</span><span class="syl">po</span><span class="syl">ra mu</span><span class="syl">tan</span><span class="syl">tur, nos et mu</span><span class="syl">ta</span><span class="syl">mur in il</span><span class="syl">lis</span></em></span></span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">, nagu seda teadsid juba vanad roomlased. Ka Buddha teadis, et <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Trilak%E1%B9%A3a%E1%B9%87a" target="_blank">miski ei püsi</a>. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Aga ometi näib vahel, et midagi võib siiski püsida ka kauem kui võiks arvata. Öeldakse ju ka, et ega umbrohi hävi. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Eelmine aasta oli Pattaya ööelule tõepoolest vaevaline. Paljud baarid ja muud lõbustusasutused kannatasid raskelt, kord pidid oma tegevuse peatama, siis jälle said uuesti proovima hakata. Reisipiirangute tõttu jäädi ilma klientidest ning tegevuspiirangud ei lasknud teenuseid osutada nagu varem. Paljud üritasid oma äri kuidagi maha müüa või välja rentida. Paljud andsid alla ja lõpetasid üldse oma tegevuse. Paljud piirkonnad nüüdseks lõplikult suletud või lausa maha lammutatud. Kunagisest rõõmsalt sädelevast ja sumisevast Walking Streetist on saanud katkiste hammastega, lombakas ja poolpime vanaeit. Kõik näis viitavat peatselt saabuvale <i>lõplikule lahendusele</i>.<br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Kuid ometi tundub nüüd, et sellel patusel linnal jätkub siiski lootust, jaksu ja tahtmist ka need halvad ajad üle elada ja uuesti särama lüüa. Jah, kõik diskoteegid, <i>go-go</i> ja karaoke baarid ning <i>body</i>-massaži asutused on suletud, niisamuti ka suurem osa Walking Streeti, Soi LK Metro ja Soi 6 baare jpm. Paljud, kes veel tegutsevad, tohivad sisse lubada vaid värske ja negatiivse koroona-testi esitajaid. Nii mõnedki pakuvad selleks võimalust teha kohapeal kiirtest. Alkoholimüük peab lõppema kell üheksa õhtul. Kuid isegi seesugustest piirangutest hoolimata jätkub ometi elu ja tegevus. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Kohalikud nimesed suhtuvad piirangutesse ja kitsendustesse küll vahel üsna loominguliselt, kuid üldiselt peetakse neist siiski kinni. Paljud kohad on taas avatud. Mitmel pool on välja kujunenud terveid uusi elujõulisi alasid, nagu näiteks Night Marketi tagune ala kuni Soi Buakhaoni koos suure turu, kümnete söögikohtade ja baaridega. Ka Soi Buakhao lõunapoolses otsas olev turg on nüüd välja ehitatud ja kenasti kujundatud. Paljud hotellid on suletud, kuid samal ajal ehitatakse vapralt ka uusi. Suhteliselt vaiksemat aega on mitmel pool kasutatud teede-ehitusteks ja muudeks vajalikeks töödeks. Valitsus on teinud mitmesuguseid soodustusi ja erandeid olulistele turismipiirkondadele. Kümnetele tuhandetele meelelahutusvaldkonna inimestele on makstud saamata jäänud sissetulekute eest kompensatsioone. </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Äsja legaliseeriti Tais kanep toiduainena ja täiesti uue nähtusena ongi juba avatud baarid, kus võib rahulikult kanepit suitsetada või kaasa osta ning tänavatel jalutades võib tihtipeale tunda seda iseloomulikku lõhna. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas sai üle pika aja jälle arste külastatud. Selleks ju tegelikult siia tuldigi. Kõik oli muidu normis, kuid vererõhk oli millegipärast väga kõrgele tõusnud. Kunagi varem pole sellega muret olnud, nii et pisut veider asjaolu. Külastasin siis ka kardioloogi, et selgust saada ning too küsis kohe esimese asjana, kas olen vaktsineeritud. Olin tõepoolest lasknud </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">detsembris-jaanuaris </span></span>teha kaks sutsakat koroona vastu, kuna näis, et muidu võib elu siin minna liiga keeruliseks. Aga nüüd tundub, et vaktsineerimine seda just tegigi. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ei tahaks kedagi süüdistada või midagi pahaks panna, kuid nüüd on mul siin kodune vererõhu mõõtmise aparaat ja seda rõhku alandavad tabletid, justkui miskil vanainimesel. Enesetunde üle küll kurta ei saa, kui see peaks kellelegi korda minema. Pigem on huvitav vaadata, kuhu see kõik välja jõuab. </span></span><br /></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">----------------------------<br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><i>Alguses oleval pildil võib näha üht elavamat osa Pattaya Walking Streetist 10. jaanuari õhtul, enne kella üheksat. </i><br /></span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-35670539885730521102021-12-12T07:43:00.001-06:002021-12-12T07:43:42.054-06:00Uus elu<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgLR1mP2HPmIqefVr6DT7kyj89vuZHjrtN9jb-twgz5839iuq5cCmWxet0BccGy-l_r_d6KuK-6_F3cJZd0xEaPbLgdVjI1RXNYwh03B6jtstcGcnihvMVevxV34oNqVkoArMVNNrhwTsf0SgIedndUTzUgcFD99yLCLs9Dg41Apsc4ghqJca4=s1430" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1058" data-original-width="1430" height="474" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEgLR1mP2HPmIqefVr6DT7kyj89vuZHjrtN9jb-twgz5839iuq5cCmWxet0BccGy-l_r_d6KuK-6_F3cJZd0xEaPbLgdVjI1RXNYwh03B6jtstcGcnihvMVevxV34oNqVkoArMVNNrhwTsf0SgIedndUTzUgcFD99yLCLs9Dg41Apsc4ghqJca4=w640-h474" width="640" /></a></div><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Viis aastat tagasi <a href="https://villa-lili.blogspot.com/2016/11/uus-elu.html" target="_blank">alanud rännakud kodutuna</a> näivad nüüdseks olevat lõppenud ja tundub, et midagi võib vist jälle üle hulga aja koduks nimetada. Vähemalt ei sõltu enam kellestki, Saab olla ilmarahva kombel. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ega sel kodutu hulkuri elul ju ka midagi viga olnud. </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span><span style="font-family: arial;">"Kõik on ebakindel ja see mind just rahustabki," nagu ütles üks Tove Jannsoni tegelane. </span></span>Sai elada budistliku kloostri eraklas koos munkadegal, kes on ju samuti kodutud hulkurid ja kerjused. Olles alandlik, aupaklik, tänulik, kedagi tülitamata. Võttes vastu vaid seda, mida pakutakse. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">See oli ka üpris
viljakas ja kasulik aeg. Seitse raamatut sai välja antud,
teist samapalju ilmus artikleid ajakirjades, kümneid
budismi-alaseid loenguid sai peetud. Küllap toimus selle aja jooksul ka mingisugune vaimne edenemine. </span></span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Aga lõpuks pidi ka see aeg otsa saama. </span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Siin Phangani saarel on ju varemgi oldud. Siin saadi esimest korda päriselt aru Buddha õpetusest. Siit algasidki kõik need rännakud. Siia tõmbuti eksiili, kui midagi muud enam üle ei jäänud. Ja siia tullakse ikka tagasi, umbes nagu
mõrtsukas peab ikka tagasi tulema oma kuriteopaigale või nagu peab palverändur jälle külastama oma virgumise kohta. <br /></span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Esialgu tundub kõik olevat üsna suurepärane. Tänav on vaid mõnikümne meetri kaugusel, kuid vahepealsed hooned summutavad selle müra peaaegu täielikult. On ka üks kollane kõuts ja mõned kodulinnud. Naabritega pole veel suhtlema juhtunud.<br /></span></p><p><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Iseseisva elu taasalustamiseks tuli juurde osta mõned mööblitükid, külmkapp, tilluke gaasipliit ja muid pisiasju. Omaette majakene on just paraja suurusega, rendihind väga mõistlik. Pererahvas on umbes minuealised vagurad vanainimesed. Neil on siin ka väike poekene. Perenaine osutab pesupesemise teenust, peremees tuleb appi tehnilisemate küsimuste puhul. </span><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Veesurvega oleks vaja veidi tegeleda.<br /></span></p><p><span style="font-size: small;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;">Muidu kõik hästi. </span><br /></span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-14307816125046935752021-12-07T03:39:00.000-06:002021-12-07T03:39:26.183-06:00Erakla elu lõpetamine<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhj1z6Al-ujdFgu5PGBsW2z3DkfLGQRsJ4G8r3qSR4ogkd-jXhaRUKqqBFRzWLDIWKC-IH7Dp9lrL6GgUm9Al8Zgaf6l6rBB0cm5XwZUgZCozTLLLrKO8tC9ph_DLTvAKSLZ3KIVKoQAfYTl7oI2TrRfnBh9iLg3tevRqJoz1eHrSak6Re4Ytg=s2048" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEhj1z6Al-ujdFgu5PGBsW2z3DkfLGQRsJ4G8r3qSR4ogkd-jXhaRUKqqBFRzWLDIWKC-IH7Dp9lrL6GgUm9Al8Zgaf6l6rBB0cm5XwZUgZCozTLLLrKO8tC9ph_DLTvAKSLZ3KIVKoQAfYTl7oI2TrRfnBh9iLg3tevRqJoz1eHrSak6Re4Ytg=w640-h480" width="640" /></a></div><p></p><p><span style="font-family: arial;">Ja saigi läbi see ligi viis aastat kestnud eluperiood selles kloostri eraklas. Õigupoolest sai ta läbi juba aprillis, kui anti sõnaselgelt mõista, et ma sealt kaoksin. Sain peavarju vana hea sõbra Richardi juures Koh Phanganil ning ainsaks mureks oli jäänud veel sinna eraklasse jäänud raamatute, riiete, elektroonika jmt äratoomine. Paraku ei õnnestunud see kuidagi, sest isegi kohalikul taksojuhil ei lubatud mind sinna toimetada.</span></p><p><span style="font-family: arial;">Richardi soovitusel kirjutasin küll kloostriülemale, auväärsle Ajahn Poh'le, andes talle põgusa ülevaate nendest sündmustest. Selle tulemusena saabus SMS ühelt meie viimaste retriitide korraldajalt, kes kordas vaid seda, mida too asjamees oli nõudnud, <br /></span></p><p><span style="font-family: arial;">Nõnda siis tuli uus plaan välja mõtelda, rentida auto koos juhiga Koh Phanganilt ja teha sinna üllatusvisiit, olles seejuures valmis mistahes ootamatusteks, takistusteks ja tõrgeteks selle seikluse käigus. Mis kõik võib olla selle vahepealse aja jooksul seal toimunud, sellest polnud ju vähimatki aimu. Võibolla on Don Kiemi erakla täielikult suletud ja lukustatud ning sinna ei pääse enam keegi. Võibolla on sealsetele asukatele antud karm korraldus minu lähenemist sinna igati takistada, väravad lukus hoida, toakene veel täiendavalt lukustada või mida iganes. Igaks juhuks olin varustatud ka väikese kirve ja korraliku haamriga, et vajadusel oma tuppa kasvõi sisse murda. Kõikvõimalike isiklike rünnakute puhul oli plaan säilitada sõbralik ja heatahtlik hoiak ning tänada kõiki abistama tulemise eest. <br /></span></p><p><span style="font-family: arial;">Kohapeal selgus, et pole hullu midagi. Värav oli muidugi lukus nagu alati, aga polnud midagi lihtsamat kui jätta auto värava taha ja tuua võti sealt, kus seda ikka hoiti. Paar sealsamas lehti riisuvat munka ja ilmikut vastasid sõbralikult mu tervitusele ja kui lõpuks auväärne Ajahn Medhi mind näes küsis, kas ma tulin tagasi, olles just mu toakese ukse taha asetanud värske banaanikobara koos sõbraliku kaaskirjaga, siis olid kõik mured murtud. </span></p><p><span style="font-family: arial;">Endale vajalikud asjad said evakueeritud ning teistele asukatele vajalikud või huvipakkuvad asjad kenasti neile jäetud-annetatud. Kui kõik oli valmis, siis pakuti veel kruusikene kohvi ning autojuhile, kes samal ajal oli asukatega muretult lobisenud, tundus kõik olevat parimas korras. Ja küllap oligi. </span></p><p><span style="font-family: arial;">Sellel puhmaskulmudega tegelasel, kes kogu selle konflikti oli üles keeranud, polnud ilmselt nii palju võimu, kui olin oletanud. </span></p><p><span style="font-family: arial;">Lõpp hea – kõik hea.<br /></span></p>Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-54532399581848129982021-11-15T07:59:00.000-06:002021-11-15T07:59:42.593-06:00Elust ja olust 3<p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"></span></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: medium;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTVr8klTXnqRoID-A5SI7TA8E-Gij7LFVGLk9nMAM9b95sGYoDrElJDjnOLb7qLqFvkqXXa1bgImSbbTuRh17zN2rFzl1jFa4PU4zfyBXnomhMdTa-nCQQ4C73gXWCw-EvWbkTQA/s2048/FD68294B-45CD-42D3-B49F-33C876D055C1.heic" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTVr8klTXnqRoID-A5SI7TA8E-Gij7LFVGLk9nMAM9b95sGYoDrElJDjnOLb7qLqFvkqXXa1bgImSbbTuRh17zN2rFzl1jFa4PU4zfyBXnomhMdTa-nCQQ4C73gXWCw-EvWbkTQA/w640-h480/FD68294B-45CD-42D3-B49F-33C876D055C1.heic" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: medium;"><br /> </span><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ei tea tõesti, mis siin lahti on läinud. Järjest juhtub. Vaevalt saad kirjutada, et võib uputama hakata, kui kohe järgmisel ööl ärkadki veelombis. Kogu põrand on üle ujutatud ning ise oled sealsamas madratsil. On öö ja pilkane pimedus ning sajab hullupööra. Õnneks polnud vesi veel jõudnud tõusta elektriühendusteni. Vaevalt et siis oleks enam kedagi, kes sellest kõigest võiks kirjutada.<br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Läks ligi kaks tundi, kuni kõige enam ohustatud asjad said evakueeritud. Selleks ajaks hakkas juba valgeks minema. Sai isegi tunnikese magada väljas katusealuse lavatsi peal. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Nüüd tuli küll senisest ulualusest lahkuda ja kolida kõrvalmajja, mida juba oligi varem selle pilguga vaadatud ja mille pilti võib siin üleval ka näha. Seal osutus olema päris suur tuba koos laia voodi, kirjutuslaua ja riidekapiga; köök külmkapi ja gaasipliidiga ning veeprotseduuride jaoks koguni sooja vee võimalus. Nii laia elamist polegi ammu olnud. Mungakongist tulnule on seda kõike küll üleliia. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Esimese asjana tuli senistele elanikele selgeks teha, et nüüd tuleb neil koomale tõmbuda. Prussakad põgenesid üsna kiiresti. Termiitidel oli sisse seatud koguni kaks staapi – üks kirjutuslaua sahtlis ja teine voodi peatsis. Mida nad aga olid jõudnud juba korraldada, oli tunda siis, kui põrandalauad astumise all vajusid ja kahtlaselt ragisesid. Pole vist eriti meeldiv tunne sealt läbi kukkuda. Mingeid diskosid või orgiaid ei saaks </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">siin </span></span>küll korraldama hakata. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Arvuti oli aga siiski saanud veekahjustusi. Esialgu veel justkui töötab, aga nagu öeldi, võivad nädala-paari pärast ilmneda tõsisemad probleemid. Igatahes tellisin juba uue. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">See koer muide, kes mind siin millegipärast oli armastama hakanud, valvas öösiti ukse taga ja tuli igale poole kaasa, isane, väheldase bokseri välimusega, väga mõistlik ja viisakas. Ei tülitanud kuidagi, ei häälitsenud aga tahtnud midagi. Hoidusin meelega temaga suhtlemast, ei vaadanud ta poole, ei toitnud ega puudutanud kuidagi. Paar korda üritas ta mu varbaid lakkuda, kuid lükkasin ta eemale ja ta leppis sellega. Kusjuures polnud ta sugugi alandlik või orjameelne. Meie jalutuskäikudel suhtles ta teiste koertega väga väärikalt. Aga jah, eilsel jalutuskäigul jäi ta lõpuks maha, ilmselt leidis uue seltskonna. </span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-1881643942892779482021-11-12T09:21:00.000-06:002021-11-12T09:21:52.900-06:00Elust ja olust 2<p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: medium;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhx85119jGIwRqSPDYqv03uqaWb1br57xuqTeoGmZagC6RTCX8g49qQxJxce0AAwxYMMUS_43ezp-ORlZ5j_9FgdKBE9EO4dyUy-wU3xQyDqV_nezQvgp4d-irwugb3bPh_r_NvEg/s2048/F7F463A0-B55A-4D13-A884-0C24534B78E7.heic" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhx85119jGIwRqSPDYqv03uqaWb1br57xuqTeoGmZagC6RTCX8g49qQxJxce0AAwxYMMUS_43ezp-ORlZ5j_9FgdKBE9EO4dyUy-wU3xQyDqV_nezQvgp4d-irwugb3bPh_r_NvEg/w640-h480/F7F463A0-B55A-4D13-A884-0C24534B78E7.heic" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: medium;"><br /></span><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Näe. vaevalt saad hakata kiitlema, kui hästi on kõik, kui kohe tulevad mured ja probleemid, kas tegelikult või ettekujutuslikult, mis on küll üks ja seesama. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Juba kaks päeva on vihma kallanud. Veel ei uputa, aga ega seegi kaugel ole. Lubatakse veelgi suuremaid sadusid ja eks ole seda siin ka varem juba kogetud. Kõik need müüdid ja legendid ülemaailmsest veeuputusest on ju väga kerged sündima. Piisab sellest, kui on mõni suurem üleujutus, kui kohe saab ette kujutada, mis siis oleks, kui vesi tõuseks veel kõrgemale. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Mu praegune elamine on siin üsna maapinna tasemel ja näib, et kunagi on see ka olnud üle ujutatud. Naabermaja seisab betoonpostide peal, märksa kõrgemal. Praegu on see asustamata, kuulub samale omanikule ja selle rent olevat väga mõõdukas. Vist oleks hea mõte sinna üle kolida.</span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Teine ootamatus. Siinne lähim <i>7-eleven</i>, see muidu alati avatud poodide kett, mis on praeguste piirangute tõttu küll öisel ajal suletud, osutus täna suletuks ka päevasel ajal. Ja räägiti, et ikka selle pandeemia pärast. Kusjuures mingeid märke suurenenud nakatumisest või muudest iseärasustest polnud kuskilt leida. Ei tea. Ehk oli seal miski muu põhjus. Aga kõhedaks võttis küll.</span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Kolmas veider asi. Pole ma kunagi olnud koerte sõber ega osanud neist üldse aru saada. Ma pigem kardan neid. Aga nüüd on mitmed kohalikud koerad hakanud mind järsku armastama. Üks tuleb juurde, kui kuskil istun, tahab kallistada ja lakkuda. Teine tuleb kaasa, kui kuskile lähen. Üks on ennast sisse seadnud päris mu elamise juurde, valvab ja magab ukse taga. Väga imelik. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-47302951708626281492021-11-10T03:59:00.000-06:002021-11-10T03:59:05.026-06:00Elust ja olust<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvsp1rk7W2t3dqp2XsgwyKJllzNkTg6G04aRkYwlXBw2GVHrd6Pr0CrwG3gl2HB7sRBJpKeAffapHQglmT39xujFF4dGlweVrU_dH_JiYiJxSsh7QyZsnHKP5gT23apZaR-DPMRQ/s1778/Karma+2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1147" data-original-width="1778" height="412" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvsp1rk7W2t3dqp2XsgwyKJllzNkTg6G04aRkYwlXBw2GVHrd6Pr0CrwG3gl2HB7sRBJpKeAffapHQglmT39xujFF4dGlweVrU_dH_JiYiJxSsh7QyZsnHKP5gT23apZaR-DPMRQ/w640-h412/Karma+2.jpg" width="640" /></a></div><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Millest siin ikka siis nii väga rääkida. Kõik kulgeb enam-vähem tavapäraselt. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Piirangud tasapisi leevenevad. Enam pole vaja saarele tagasipöördumiseks politsei luba. Avalikes kohtades vist juba tohib ka alkoholi tarbida. Siseruumides ollakse ikka maskiga. Enamik kohti on endiselt suletud, ehkki mõned juba ilmutavad virgumise tunnusmärke. See pilt siin pärineb ühe hüljatud peldiku seinalt. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Iga-aastane viisa uuendamine sai ka siin korda, nagu juba palju kordi </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">varem </span></span>tolles linnas. Igal pool, kus välismaalasi liigub, leidub alati mõni kontor, kus su asjad korda aetakse, vastava tasu eest muidugi. Siin oli see küll kaks korda kallim kui Pattayal, raha taheti ette ja ainult sulas, aga muidu kulges kõik tavapäraselt. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Paar pikemat artiklit on vahepeal valmis saanud. Ühes leitakse vastus ammusele küsimusele, miks Tai maal ei haise. Ning teises selgub, kuidas üht eriti tähtsat ja püha sanskriti sõna kasutatakse meie regilauludes. Mõlemad artiklid ilmuvad juba lähinädalail, üks Akadeemias ja teine TMK-s. Eks neid saab lugeda ka siis <a href="https://uudisjutt.blogspot.com/" target="_blank">Uudisjutu blogis</a>. Kolmas artikkel, samuti regilauludest, ootab oma saatust praegu Sirbi toimetuses. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Muidu kõik hästi. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-90735119453655968752021-08-25T07:04:00.000-05:002021-08-25T07:04:13.039-05:00Väike ringsõit<p> <span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"></span></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTk16KMlzO1HnfzxB07XNZcXRPi_6Xv4M6xaOC0ez-PuTwRZ9fqRV9ZL4zaqM5P8gTSnKFPIcc86kSMnfugSNez4Uf22nkeo51gG7CT4PtB6UYqrkWngCm6CkOJNHn9Bq5yd3G8Q/s1930/ringso%25CC%2583it.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1057" data-original-width="1930" height="350" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTk16KMlzO1HnfzxB07XNZcXRPi_6Xv4M6xaOC0ez-PuTwRZ9fqRV9ZL4zaqM5P8gTSnKFPIcc86kSMnfugSNez4Uf22nkeo51gG7CT4PtB6UYqrkWngCm6CkOJNHn9Bq5yd3G8Q/w640-h350/ringso%25CC%2583it.png" width="640" /></a></span></span></div><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><br /> </span></span><p></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Tuli veidi ringi sõita ja asju ajada.</span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Üks asi oli seotud tervisega, täpsemalt, kõrvadega. Lasin neid siin lähedases kliinikumis uurida. Et miks vasak kõrv ei taha enam eriti midagi kuulda ja et kas parempoolne hakkab ka huvi kaotama. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">See on üks neist privileegidest, mida ealised iseärasused kaasa toovad. Nimelt, ei pea enam kõike kuulama, mida sulle öeldakse. Alati saab ütelda, et aga ma ei kuulnud. Ja kõik mõistavad, saavad aru ja annavad andeks. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Aga oleks hea ka endal teada, mis seis nende kõrvadega parajasti on. Ja leidsid need tohtrid seal kliinikus, et membraanid ehk trumminahad või -kiled on kuidagi katki. Et vasakul pool pole seda üldse ja paremal on vaid poolenisti. Andsid mingeid tilkasid ja lisaks veel miskit antibiootikumi. Paari nädala pärast leidsid, et paremal poolel on see kile nüüd tagasi kasvanud, aga vasaku poolega tuleks miski väike operatsioon vist ette võtta, et see trummikile sinna uuesti tekitada. Ainult et selleks operatsiooniks tuleks minna meie provintsi keskusse, Surat Thanisse, kus on spetsialistid. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Üpris keeruline on praegusel ajal siin see reisimine, ikka ju nende pandeemia piirangute pärast muidugi. Aga siis tuli mõte, et seda saaks ju ühendada ning käia ära ka meie kloostri eraklas, saaks sealt üht-teist vajalikku ära tuua. Sinna oli jäänud raamatuid, riideid, elektroonikat jm. Ning sobiv ja tuttav haigla asub just sealpoolses linna servas. Nõnda siis sai seal aeg kokku lepitud. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Teele asumiseks oli vaja politsei juurest võtta miski tõend või luba. Ning sadamas pidi tehtama veel ka kiirtest, et viirust ei ole. Kõik sujus parajate jonksudega, aga testi ei tulnudki teha. Kõik muutub siin väga kiiresti. Praami- ja bussisõit ning siis veel takso, kokku umbes viis tundi. Mõnus tuttav hotellikene sealsamas haigla taga. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Järgmisel hommikul võtab arst jutule, vaatab kõrvadesse ja leiab, et trummikiled on mõlemal pool täiesti terved ja olemas. Ja et vasaku kõrva probleem on ilmselt kuskil sügavamal ja võibolla "on see lihtsalt närvidest", nagu ühes tuntud laulus öeldakse. Veidi segadust tekitav, aga küllap õiglane. Nood meie saare tohtrid ei olnud ju kõrva-asjanduse spetsialistid. Igatahes mingit operatsiooni pole kohe küll vaja. Pakuti veel mingeid teste, kuid ma ei olnud huvitatud. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Aga kasutasin kohe juhust ja kaebasin, et mul hakkavad ühe teise arsti poolt määratud tabletid otsa saama, kuid reisipiirangute tõttu ei saa ma teda sealses haiglas külastada. See on üks eriline ravim, mida niisama lihtsalt ei saa ja mida enamasti ka kuskil ei ole. Parandab keskendumist, teeb targaks ja virgaks. </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Olin ettenägelikult vastava tõendi ka kaasa võtnud ja</span></span> selgus, et neil seda seal oligi, väikeses koguses küll, aga siiski abiks. Nõnda siis päris tühja see reisi ots ka ei läinud. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Küll aga läks täiesti tühja järgmine ots. Nimelt, kui jõudsin tuttava taksojuhi abil meie kloostri erakla lähedusse, siis teatati talle sealt, et ta ei tohi mind sinna viia. </span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Ei ole lubatud. </span></span>Ja miski ei aidanud. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">See oli toosama puhmaskulmudega manager, kes mind sealt paari kuu eest minema kihutas ja endiselt viha peab. Taksojuht peab talle justkui ette kandma kõikidest sõitudest minuga. Sain siiski telefoni teel paar sõbralikku sõna vahetada ühe meie erakla kauaaegse asukaga, tagasihoidliku tai mehega. Taksojuht küll pakkus, et ta võiks ise sealt minu toast ära tuua, mida vaja, aga ma keeldusin. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Veidi ringi vaadates selgus, et peaklooster on suletud ja ka selle ees olevad müügiputkad on kõik kinni. Võtsin nurgapealsest poekesest paar õlut, silitasin tuttavat kassi, kes kunagi oli suvatsenud mind omal kombel õnnistada, ja oligi kõik. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Tagasiteel, kui taksojuht oli mind sadamasse toimetanud, grillisin teda veidi. Et ta ju ei täitnud tellimust, ei viinud mind eraklasse. Aga lõpuks siiski maksin täisssumma. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Kodusaarele jõudes tuli ka viiruse kiirtest teha, mis oli negatiivne. </span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;">Muide, mõni teadjam inimene võiks ehk kommenteerida, miks just vasakul kõrval kaob esimesena huvi midagi kuulda. Et kas see näitab midagi või seostub kuidagi näiteks yin-yangiga või veel millegagi?<br /></span></span></p><p><span style="font-size: medium;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-8112981174062613642021-07-07T08:08:00.000-05:002021-07-07T08:08:19.829-05:00Tähelepanekuid<p><span style="font-size: large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZGMrNsqJrTnGpFzXYzq1YN5nYwFu0DPxHgdFrYkX32Yz39aOZ1odR9Uz7qj9r8N5O86K0ks7i_GSVbmeo5QHlJJrK5FM1flXpem7TEK0HFStrVJCXJ18uSWgv8gp_JdCtdlj8CA/s2040/Screenshot+2021-07-06+at+21.45.39.png" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1220" data-original-width="2040" height="382" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZGMrNsqJrTnGpFzXYzq1YN5nYwFu0DPxHgdFrYkX32Yz39aOZ1odR9Uz7qj9r8N5O86K0ks7i_GSVbmeo5QHlJJrK5FM1flXpem7TEK0HFStrVJCXJ18uSWgv8gp_JdCtdlj8CA/w640-h382/Screenshot+2021-07-06+at+21.45.39.png" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: large;"><br /><span style="font-family: arial;"><br /></span></span><p></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Täiesti võimalik, et endast rääkimine ja üldse endale osutamine on vajalik ja õige. Ikka selleks, et teised sinust paremini aru saaksid või et sa ise saaksid ennast teha teistele paremini arusaadavaks. Kõike võib ju võtta ka isiklikult, miks mitte.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Millest muust siis ikka rääkida, laulda ja luuletusi kirjutada, kui mitte endast, oma tunnetest, mõtetest, hirmudest ja kahtlustest, soovidest ja igatsustest. Kuidas sa oled kannatanud, mida kõike pidanud läbi elama. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ja kui sa oled midagi juba sõnastanud, välja ütelnud või kirja pannud, siis ehk aitab see sul endal sellest ka paremini aru saada. Ning parem arusaamine ehk aitab siis neid tundeid ja kartusi, soove ja tahtmisi ka paremini valitseda ja juhtida, nendega toime tulla ja nendega leppida, kui vaja. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ning kõik sinu tunded, mõtted, hirmud ja kahtlused võivad ju ka teistele korda minna, aitavad ehk ka neil midagi ära tunda. Avameelsus võib lisada sulle usaldusväärsust ning annab su jutule ka jumet ja mahlakust. Näiteks püstijala-koomikud kasutavad just seda võtet vägagi edukalt. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Sest mis siis veel inimesi huvitab, kui mitte teised inimesed – mida nemad teevad, kuidas nemad elavad, mida nad mõtlevad ja arvavad. Sellepärast loetakse romaane, vaadatakse filme ja seriaale. Küllap on sedagi vaja.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">On küll öeldud, et suurvaimud arutlevad ideede üle, keskmised sündmuste üle ja väikesed arutlevad inimeste üle. Kuid kes on siis need, kes räägivad üksnes sellest, mida nemad just parajasti arvavad ja mõtlevad?</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Teenijaskonna kirumine olevat kodanluse privileeg – ja Buñueli tuntud filmi meenutades on ka sellel oma diskreetne võlu. Kas endast rääkimine on lihtsalt vulgaarne ja matslik – või hoopis naljakas ja naeruväärne? </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Kuulad näiteks mingit saadet rändamisest ja seal on parajasti jõutud ühe eriti suure ja huvitava puu juurde. Aga veel enne, kui rändaja sellest suurest ja tähtsast puust rääkima hakkab, saame teada, et tegelikult on ta näinud veelgi suuremaid puid... </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Või alustab keegi oma kõnet sellega, mis tunne tal on selles kohas esineda, et kuidas ja mis asjaoludel on ta varem sellesse kohta sattunud ja mis temal selle kohaga seondub ja et kui eriline tunne tal nüüd on siin seista, kui tema kohal ka veel vihmavarju hoitakse... </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Dokumentaalfilmis tuntud luuletajast leitakse aega selleks, et filmi autor saaks näidata seda treppi, kus just tema seda luuletajat esimest korda teadlikult nägi... </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Vaevalt on mõni kunstnik lahkunud, kui kohe mainib keegi, et, oh, ta ju kujundas ka minu raamatut...</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ja tegelikult iga kord, kui keegi räägib sellest, kuidas just tema kunagi millestki aru sai, kuidas ta oli midagi varem teisiti arvanud, kuidas ta millegi juurde jõudis, kuidas miski teda üllatas, midagi enda jaoks avastas... </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Öeldes küll tagasihoidlikult, et "tundub" või "jääb arusaamatuks" kuulutatakse sellega jälle vaid omaenda tundumisi või arusaamatusi, nagu eeldades, et nõnda peaks see kõigile tunduma või jääma arusaamatuks.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Või siis näiteks reklaamid. Küllap ollakse ikka hea peal väljas, tahetakse inimesi aidata ja nende eest hoolitseda. Äkki mõni veel ei tea, et meil on just selline teenus või pakkumine. Ja seda siis tutvustatakse. Aga kuidagi imelikult.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Nagu oleks inimesel ilma selle toote või teenuseta midagi viga, mingi puudus, midagi vajaka. Nagu oleks ta kuidagi õnnetu või saamatu või kannataks millegi all. Nagu oleks tal midagi korrast ära või oleks ta kuidagi haige või alaarenenud. Ja siis on vaja teda kohe aidata, tervendada, õpetada. Pakkuda talle midagi erilist, just nüüd ja siinsamas, ja kohe eriti soodsalt. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Nagu mõista andes, et sa elad valesti, et sa ju ei ole see, kes sa võiksid olla. Tekitades inimeses tahtmisi, külvates temasse kahtlusi ja kartusi, süvendades ärevust ja rahulolematust. Kui sa ei kannata, siis oleks sinuga nagu üldse midagi väga valesti.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Või siis kõik need õpetused, kuidas tõmmata endale rohkem tähelepanu ja saada tunnustust, kuidas koguda rohkem klikke, laikimisi ja jagamisi, saada rohkem tellimusi, müüa rohkem tooteid ja teenuseid, suurendada kasumit, kuidas teistest ette jõuda, edu saavutada... </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ja veel kõik need õpetused, kuidas ennast vabastada, avada oma energiakanaleid, leida omaenda tõeline mina või õige kutsumus, unelmate töökoht, ideaalne partner ning saavutada siis ülim õnn, sügavaim nauding, võimsaim elamus ja üldse kõik see, mida sa ise ikka päriselt ja tõeliselt tahad...</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ei tea, jah. Võimalik, et see kõik on selles igapäevases elus täiesti normaalne, nagu ka seesuguste asjade märkamine ja nendele osutamine.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Budistlikus kloostris elatakse mõnevõrra teisiti, tagasihoidlikult ja vaikselt, ilma ambitsioonideta, kedagi häirimata, midagi küsimata ega palumata, midagi soovimata ega tahtmata, leplikult ja tänulikult vastu võttes, mis on just võimalik. Kuhugi kiirustamata ega midagi ootamata, millegi pärast muretsemata ega midagi ka eriti lootmata. Mingit raha kasutamata, midagi eriti arvamata ega hindamata, lastes kõigel rahulikult kulgeda.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ega igapäevane maailm seepärast veel kuhugi kadunud ole, tähelepanu ja pühendumus on lihtsalt mujal. Olulisemad on hoopis muud kogemused ja mõistmised. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ja see kõik jääb kestma, jääb alles. Pärast viit aastat elu budistlikus kloostris pole endiselt muret raha pärast. Kadunud on tahtmine kaubelda hinna üle. Kuskile pole ikka kiiret. Midagi pole endiselt vaja oodata ega loota. Mingit vajadust ei ole ennast kuidagi teostada või silma paista. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Kõik troopilised rannikud on ääristatud kookospalmidega. Ookeani lainetel õõtsuval kookospähklil pole ometi mingeid ambitsioone ega kuhugi kiiret.</span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></p>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-78901826970825767412021-06-19T06:52:00.000-05:002021-06-19T06:52:15.126-05:00Iseseisvus<p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"></span></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTszmo16NJ4cTHLsCHuN2fPPgEFAltNtKsVdDEy9OfoCQnTAX2uYRpU5c0VGzPcXYhserXpnGHRkh3XZVHVO-Ly92SSd1JFgY5LUeqKcx4AWlp6O2Q2ADFMWJDBX9-yeR05Sb0dw/s2048/Vaade+Phanganilt+Samui+poole.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1177" data-original-width="2048" height="368" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTszmo16NJ4cTHLsCHuN2fPPgEFAltNtKsVdDEy9OfoCQnTAX2uYRpU5c0VGzPcXYhserXpnGHRkh3XZVHVO-Ly92SSd1JFgY5LUeqKcx4AWlp6O2Q2ADFMWJDBX9-yeR05Sb0dw/w640-h368/Vaade+Phanganilt+Samui+poole.jpg" width="640" /></a></span></span></div><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"> </span></span><p></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Viis aastat kloostrielu on nüüdseks möödas. Väliselt nagu polekski vahet. Ikka mediteerid, loed, teed kirjatöid, harva ka suhtled. Aga iseseisvus annab sellele uue mõõtme. Näed, märkad ja mõistad asju jälle teistmoodi. Raamid on teised. <br /></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Eks nüüd ole kujunenud ka siin mingid rituaalid ja raamid. Ikka ju ärkad mingil ajal, mediteerid, sööd ja toimetad. Aga see tunne ja teadmine, et see kõik on vaid endale ega sõltu kellestki ega millestki, see tunne on uus ja see on hea tunne. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Ka varem sai ju siinsamas oldud, aga siis pigem nagu külalisena. Ikka tahtsid kuidagi pererahvale kasulik või vajalik olla, oli nagu mingi võlglase tunne. Aga nüüd saab siin olla sõbraliku naabrina. Sain nende kaasabil isegi ametliku sissekirjutuse siia. Neil on seal üleval oma elu, mul siin all oma. Harva kui üldse näeme üksteist. </span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Perenaine andis oma jalgratta kasutamiseks. Saab laiemalt liikuda ja mõnus mõõdukas füüsiline koormus. K</span></span><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">unagised harjumused tulevad esile. Peatumisel paned ikka esmalt parema jala maha ja nii keeruline on sõidu ajal üle parema õla seljataha vaadata. Lasin siis lenksu külge </span></span></span></span><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">peegli </span></span></span></span>panna ja sai kohe palju parem. Auto puhul oli vasakpoolse liiklusega harjumine märksa sujuvam. Ilmselt mõjuvad mingid </span></span></span></span><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></span></span><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">kehalisse mällu salvestunud kogemused. <br /></span></span></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Siin lähedal on üks sadamakoht, kus saab </span></span></span></span><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">niisama </span></span></span></span><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">omaette istuda ja mõtteid mõlgutada. Vahel on seal ka teisi inimesi, kes samuti seda võimalust kasutavad, üksteist segamata. Sealt ka see pilt siin üleval, vaatega naabersaare, Koh Samui poole. </span></span></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Hea on ka see, et saab süüa seda, mida ise tahad. Ega tai toitudel ju midagi viga ole, aga vahel ikka tahaks ka leiba, juustu, hapukoort ja muud taolist. Nüüd on see jälle võimalik.</span></span></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Kunagi peaks seal kloostri eraklas veel kord ära käima. Mõned raamatud ja muud asjad vaja ära tuua. <br /></span></span></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;">Aga muidu on kõik hästi. <br /></span></span></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"> </span></span></span></span></p><p><span style="font-size: large;"><span style="font-family: arial;"> </span></span><br /></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-78414688433294461582021-05-07T07:05:00.000-05:002021-05-07T07:05:12.169-05:00Eksiil<p> </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj97ufVV03X7-jG-LRB3e2iRTo9qxIw4TxWy1wbAeAKQLQ6gqKikmz5i7mkQEbNcvcm2OaKx2drbF6oPsNId3FVY9DYW-os5AfuUfLwdAXDxzZxCTrV0b7XH9i___Zilp_RdAWFkg/s2048/2936E9D6-E0B3-4D21-B398-B50EC47BE5AE.jpeg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1152" data-original-width="2048" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj97ufVV03X7-jG-LRB3e2iRTo9qxIw4TxWy1wbAeAKQLQ6gqKikmz5i7mkQEbNcvcm2OaKx2drbF6oPsNId3FVY9DYW-os5AfuUfLwdAXDxzZxCTrV0b7XH9i___Zilp_RdAWFkg/w640-h360/2936E9D6-E0B3-4D21-B398-B50EC47BE5AE.jpeg" width="640" /></a></div><p></p><p><span style="font-family: arial;"><br /></span></p><p><span style="font-family: arial;">Taandusin Koh Phanganile, vana sõbra Richardi juurde, kus juba varemgi oldud. Seekord oli nende majakese alumine osa täiesti vaba, mistõttu ei tekita ma siin pesitsedes pererahvale enam mingit tüli. Saab elada omaette toas jm mugavustega. Võiks ju olla veel miski väiksem gaasipõleti ja külmik, aga küll jõuab. <br /></span></p><p><span style="font-family: arial;">Viimased arengud meie eraklas läksid ikka päris ebameeldivaks. Teatati, et ma ei tohi enam ise käia söögi järel, vaid pean ootama värava juures, kuni toit mulle sinna tuuakse. Nagu koerale, eks ole. Ja et kui see mulle ei sobi, siis kasigu ma minema.</span></p><p><span style="font-family: arial;">Ega see ole ju esimene kord, kus mind sealt minema on aetud ning tean ka üsna hästi, kes selle taga on. Ja pole ma ka ainus, keda seal niimoodi on koheldud. </span><span style="font-family: arial;"><span style="font-family: arial;">Ei midagi isiklikku. </span><i>"Welcome to Club,"</i> nagu Richard mulle selle kohta juba ammu ütles. <i> </i></span></p><p><span style="font-family: arial;"><i><a href="http://www.suanmokkh-idh.org/index.html" target="_blank">Suan Mokkh International</a> </i>oli koos selle juurde kuuluvate eraklatega loodud kolmkümmend aastat tagasi auväärse <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Buddh%C4%81dasa" target="_blank">Buddhadasa</a> poolt selleks, et ka välismaalased saaksid osa Buddha õpetusest, meditatsiooni-praktikast jpm. Eelistatigi just lääne päritoluga munkasid, õpetajaid ja vabatahtlikke, et sarnase kultuuritaustaga inimesed saaksid osalejatele pakkuda kõige paremat ja adekvaatsemat. </span></p><p><span style="font-family: arial;">Aga juba viimased kuus-seitse aastat tõrjutakse neid kõiki nüüd välja, <a href="https://www.tripadvisor.com/Attraction_Review-g2237709-d4681001-Reviews-Wat_Suan_Mokkh-Chaiya_Surat_Thani_Province.html" target="_blank">see koht käib alla</a> ja isegi kloostriülem on võimetu. </span></p><p><span style="font-family: arial;">Kahju muidugi.<br /></span></p><p><span style="font-family: arial;"> </span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-36249766859783460542021-05-01T07:08:00.000-05:002021-05-01T07:08:44.994-05:00Segadused<p><span style="font-family: arial;"> </span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOodhvDvAgfj_ebpf6SFGxLuQYJonSdBPpXXcLeC9kqdXnkHg8d_K6LmxHfSh6QqzeOs2drfXXhCwfpwsYT5DGnGpaekGRgq5Ww62BSX10aeHhDRJ55Y6-R8yYvEF8a7Qtlb2oNw/s1926/Abvaloki+Chaiya.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1156" data-original-width="1926" height="384" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOodhvDvAgfj_ebpf6SFGxLuQYJonSdBPpXXcLeC9kqdXnkHg8d_K6LmxHfSh6QqzeOs2drfXXhCwfpwsYT5DGnGpaekGRgq5Ww62BSX10aeHhDRJ55Y6-R8yYvEF8a7Qtlb2oNw/w640-h384/Abvaloki+Chaiya.jpg" width="640" /></a></div><br /><p></p><p><span style="font-family: arial;">Siin on miski paanika seoses selle viiruse uue puhanguga. Õeldi, et ärgu ma praegu siia meie eraklasse tulgu. Et tehku ma test ja püsigu karantiinis kaks nädalat ja siis tehku veel üks test vmt. <br /><br />Olingi siis mõnda aega ühes väikelinna hotellikeses siin lähedal. Päris hea ja mõnus vaheldus. Jalutuskäigud, hommikusöögid erinevates kohtades, turgude külastamised, vaatamisväärsustega tutvumised jne. Pole just väga karantiini moodi, aga niimoodi siin elatakse. Mask muidugi kogu aeg näo ees. Test oli negatiivne, nagu vist eelmises postituses juba mainisin. <br /><br />Vahepeal, 24. aprillil, teatati, et kloostriülem olevat sulgenud kõik kloostri valdused, kaasa arvatud meie erakla, ja et igat munka või ilmikut, kes üritab neisse sisenada, karistatakse minema saatmisega, kuna see on ebaseaduslik, ja ta arreteeritakse, ning et püsigu ma eemal veel kuni 30ndani ja võtku siis ühendust.<br /><br />Ei hakanud ühendust võtma ega kedagi ilmaasjata tülitama. Retriidikeskuse veebisaidil polnud midagi iseäralikku peale selle, et retriite praegu ei toimu. Tai uudistest selgus, et karantiiniks piisab 7...10 päevast. Nõnda siis pakkisin oma asjad 1. mail kokku ja tulin Don Kiemi, meie eraklasse. <br /><br />Maanteeäärse värava külge oli riputatud suur riidetükk, millele oli suurte ja värviliste tähtedega hoolikalt maalitud, et "Tõon" ei tohi siia mitte mingil tingimusel siseneda jmt. Lisaks veel väiksem silt, et Don Kiem on üldse suletud. <br /><br />Kohale jõudes olid kaks siinset asukat mind nähes veidi imestunud, hakkasid kohe kuhugi helistama ja kellelegi midagi ägedalt seletama. Surapas, tai ilmik, oli rahulik nagu ikka, kuid noor munk tundus olevat lausa paanikas. Seletas, et ma oleks pidanud veel neli-viis päeva karantiinis viibima jne. <br /><br />Ja siis nad kadusid kuhugi. <br /><br />Veidi ringi vaadates paistis, et elu käib siin tavapäraselt edasi. Teadetetahvlitel olid juhendid, kuidas selle uue viiruse olukorra puhul käituda. Et tuleb kogu aeg maski kanda ja hoidma distantsi jne. Siinsed asukad sellest ei paistnud küll eriti hoolivat, nagu olin märganud. Teisel tahvlil oli meie tavaline päevakord, kõik muide korralikus inglise keeles. Kassid olid samuti rahul. <br /><br />Mõne tunni pärast aga saabus seesama takso, millega olin tulnud, ning sel tuli toimetada mind tagasi sinna väikelinna hotellikesse, veel neljaks päevaks, nagu taksojuht selgitas, ise pisut õlgu kehitades ja veidi muiates. <br /><br />Pisut segane ja veider, eks ole. <br /><br /><br /></span></p>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-14334581.post-44028991834469089962021-04-23T03:33:00.000-05:002021-04-23T03:33:10.914-05:00Chaiya<p><span style="font-family: arial;"><br /></span><span style="font-family: arial;"></span></p><p></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Läks niimodi, et Tai maale jõudis kolmas koroona laine. (Meil siin nimetatakse seda küll <i>Covid 19</i>, aga see selleks.) Muidu oldi siin sellega üpriski hästi hakkama saadud ja selle levik oli kontrolli all. Piirangud toimisid, nakatunuid oli suhteliselt vähe ja selle viiruse kätte ära surnuid on siiani vaid miski sadakond. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Aga nüüd läks asi justkui käest ära. Ja puhkes nagu miski paanika. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Olin parajasti oma tavalisel igakuisel reisil, kui hakkasid tulema ärevad sõnumid meie kloostrist. Et ma ei tohi enam sinna tagasi minna, ilma et mul oleks kinnitust, et mul pole seda viirust, ning et ma peaksin enne tagasitulekut veel olema 15 päeva karantiinis ja tegema siis veel ühe testi, et mul tõesti seda viirust ei ole. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"> </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Võib ju aru saada, et paanika, pisut ehk ka nagu veidi kiuslik, aga see selleks. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"> </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Võtsingi siis aja maha ja leidsin tagasihoidliku koha lähedal asuvas linnakeses nimega Chaiya. Nagunii olin juba ammu tahtnud selle kohaga lähemalt tutvust teha. Väike asula, ehk vaid mõni tuhat elanikku, aga huvitav ajalooliselt. <br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"> </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzD0DLOq5ADMZFug_PGcmHaDmgwK2-dg5b55JNKx15dVkQI-Yt-twK7aWAVBlYSphSwIMvdLSd1iyM-B5sHjfIFNgQaWGxf1Z-APgvwOS2uIoF5o_9Ydv6CXpG5M8cjYta53k3hw/s1632/Screenshot+2021-04-22+at+20.48.52.png" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1510" data-original-width="1632" height="592" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzD0DLOq5ADMZFug_PGcmHaDmgwK2-dg5b55JNKx15dVkQI-Yt-twK7aWAVBlYSphSwIMvdLSd1iyM-B5sHjfIFNgQaWGxf1Z-APgvwOS2uIoF5o_9Ydv6CXpG5M8cjYta53k3hw/w640-h592/Screenshot+2021-04-22+at+20.48.52.png" width="640" /></a><br /><span style="font-family: arial;"></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Nagu sellelt budismi leviku kaardilt näha, oli Chaiya kunagi hoopis mahajaana budismi piirkond. Muidu on ju siin maal levinud ikka theravaada. </span><span style="font-family: arial;"><span style="font-family: arial;"><span style="font-family: arial;">Aga 7. – 14. sajandil oli </span></span>mahajaana </span><span style="font-family: arial;"><a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Srivijaya" target="_blank"><span style="font-family: arial;">Srivijaya</span> kuningrii</a>gis või impeeriumis peamine usund ja selle valdused ja mõjud ulatusid ka siiani</span><span style="font-family: arial;">. Mõned uurijad on oletanud, et Chaiya võis mingil ajal </span><span style="font-family: arial;"><span style="font-family: arial;">olla </span>isegi selle impeeriumi pealinn. Nõnda oligi hea võimalus selle kõigega lähemalt tutvuda. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"> </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Noil muistseil aegadel oli neid mitmeid sajandeid kestnud impeeriume siin kandis teisigi – hiiglaslik Khmeri impeerium pealinnaga Angkoris, Kediri ja Singhasari kuningriigid Jaaval jmt. Nad kõik olid hinduistlikud-budistlikud ning nad kõik jäid järgnevatel aegadel üldiselt unustusse. Alles alates 18. sajandist hakati neid peamiselt Euroopa ajaloolaste ja arheoloogide poolt avastama ja uurima, aga ega neist praegugi eriti palju teada ole.</span><span style="font-family: arial;"> Põnev igatahes. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"> </span><br /><span style="font-family: arial;"></span><span style="font-family: arial;"></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Tänapäevane Chaiya linnakene on küll tekkinud hoopis raudteejaama ümber, ilma erilise ajaloo ja pärimuseta. Muistne Chaiya asus siit mõned kilomeetrid lääne pool. Seal on mitmeid vanade templite varemeid ning üks neist on ka uhkesti restaureeritud, nimelt </span><i><span style="font-family: arial;">Wat Phra Boromathat Chaiya </span></i><span style="font-family: arial;">ja selle juures on ka kohalik muuseum. Sai siis sealgi lõpuks käidud ja teadmisi täiendatud. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Muidu on see pool-vabatahtlik karantiin siin üsna meeldiv ja parajalt värskendav. Veidi kulukas muidugi. Esimese testi jaoks tuli sõita erahaiglasse provintsikeskuses Surat Thanis, umbes 70 km kaugusele, sest siinses munitsipaalhaiglas tehakse neid koroona-teste ainult neile, kel on mingeid kaebusi või sümptoome. Nõnda läks juba ainult selle ühe testi tegemine koos edasi-tagasi sõitudega maksma ligi 5000 bahti ehk u 130 €. Lisaks veel igapäevased elamiskulud jmt, aga elab üle. </span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;">Kaht nädalat nüüd küll ei tahaks siin veeta, aga eks vaatab, ehk hiilin oma eraklasse varsti tagasi, kes see ikka nii väga seal valvab. Testi tulemused olid muidugi negatiivsed, nagu oligi arvata. <br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><span style="font-family: arial;"><br /></span></div><p></p>Unknownnoreply@blogger.com0