Tai elu

Vaikselt-vaikselt

2012-02-01T01:48:00.001-06:00

Niimoodi ikka öeldakse, kui keegi küsib, et kuidas läheb. Kui ei taha või ei viitsi pikemalt seletama hakata. Või kui on näha, et küsijat eriti ei huvitagi.

Vaikselt-vaikselt.

Aga ega siin tõesti erilist möllu ei ole, see on ka tõsi. Kloostrielu, nagu juba öeldud.

Huvitav, muideks, et sellele eelmisele postitusele ei tulnud mitte mingeid kommentaare, ei bloggeris ega facebookis. Tavaliselt ikka keegi midagi ütleb. Aga küllap oli teema ka suht kauge ja võõras. Palju siis mul neid lugejaid ja tuttavaid on, kel seesuguse elu kogemus võtta ja võrrelda.

Uudist võibolla ehk vaid nii palju, et olen nüüd USA panga klient. Tegin endale arve sellisesse panka nagu MidWestOne. Neid variante oli siin veel kolm-neli, aga millegipärast hakkas see pangakene rohkem meeldima, õigemini, teenindus seal. Kusjuures, nagu selgus, olid neil ka kõige paremad tingimused võrreldes teiste pankadega, kus varem olin juba uurimas käinud.

Vaja oli mul seda lihtsalt sellepärast, et mõnikord mõnikord mõne USA firmaga suheldes võib kergesti selguda, et nad saavad raha üle kanda ainult mõne USA panga arvele. Kunagi Alo oli sellega veidi kimpus.

Teine uudis on vist see, et sain oma virtuaalse poekese enam-vähem üles. Alati võib muidugi veel paremaks teha, aga praegu las jääb nii mõneks ajaks.

Päris hea kogemus sellise asjaga ajaviiteks tegeleda. Igasuguseid mõtteid ja ideid tuli. Polnudki seesuguste valdkondadega varem kokku puutunud.

Päris lahe vaadata, kuidas oma välja mõeldud disainid välja hakkavad nägema.

Täna sain kätte ka oma disainitud t-särgid omaenda poest. Tegin ise endale tellimuse, nii-öelda kontroll-ostu, et näha, kuidas kohale tuleb ja kuidas reaalselt asjad välja näevad. Igatahes jäin täiesti rahule.

Kloostrielu

2012-01-23T19:41:00.001-06:00

Pea pool aega juba täis seda kloostrielu. Väga head ja huvitavad ning kasulikud kogemused. Hakkan täiesti aru saama, miks selline eluviis vajalik on ja olemas olnud, läbi kõigi aegade ja kultuuride...

Üks asi on muidugi see, nagu Alo just mainis, et ikka on vaja reflektida, m6tiskleda ... tava elust v2ljas olla. Aga hoopis teine asi on seda teha kindla korra ja kava järgi, vastavas kogukonnas, vastavate vaimsete tehnikate kaasamisega. Olgu need siis palved, meditatsioonid, rituaalid või mis iganes.

Natuke kahju, et meil, ma mõtlen, Eestis, on kloostritest ja kloostrielust kujunenud mingi rikutud ja veider ettekujutus. Noh, kõik see munkade ja nunnade naeruvääristamine, pappide ja palvetajate pilkamine jne. Aga ega seda eriti hästi seletada või arusaadavaks teha muidugi ka ei anna.

Hea on muidugi endal aru saada paljudest asjadest. Kasvõi juba see, et mehed ja naised mediteerivad või palvetavad eraldi. Praegu tundub see nii loomulik ja endastmõistetav.

Ega ma muidugi kõigist asjadest siin rääkida ei saa ega peagi. Aga nii huvitav on märgata paralleele ja sarnasusi.

Saan näiteks palju paremini aru, kuidas varakeskajal kujunes välja gregori koraal, missa kord; kuidas tekkisid vaimulikud kongregatsioonid, vaimulik hierarhia ja palju muud. Või et miks on kiriku tornis kell. Või et vaimsete talituste jaoks peavadki olema selleks eraldi rajatud hooned - kirikud, templid, pühakojad. Ning et nende katused ja kõrgemad kohad on kuldsed ja teravatipulised. Nii loomulik ja arusaadav, et näiteks koolid ja haiglad kujunesid välja just nimelt kloostrite juures. Ja palju muud.

Saan väga hästi aru, et meil siin võiksid olla ka ühesugused rüüd ning kogu see ala võiks olla muust maailmast müüriga eraldatud.

Ja kui hea on teenistusest vabal ajal tegeleda käsitöö või teadusega...

Uus kujundus

2012-01-20T01:52:00.000-06:00

Näe, panin uue kujunduse.

Aeg-ajalt tuleb ikka värskendada. Pealegi, kui nad ise seda lahkesti pakuvad ja veel nii kenasti, et iga lugeja saab seda veel oma tahtmise järgi kah veel mitut moodi vaadata.

See käib sealt ülevalt nende uute nuppude abil: Classic, Flipcard, Magazine jne. Võibolla saab neid ka eestikeelseteks teha, pole veel jõudnud uurida. Aga mul nagunii on mõni blog ka ingliskeelne, nii et las olla, ehk ei sega.

Ahjah, veel ühe ingliskeelse blogi tegin ka vahepeal, kui keegi ei peaks teadma.

T-Shirt Logo Design. Theory...

Mida see mediteerimine annab

2012-01-16T20:26:00.002-06:00

Sa oleksid nagu keset kinnikülmunud merd. Ümberringi on rüsijää, tuultest ja tormidest kuhjunud jääpangad ja -mäed. Midagi ei näe õieti, kuskile pole eriti minna ega midagi teha. Igal pool on takistused ja tõkked ning kui mõnest mööda või üle ukerdada ka õnnestub, siis võib kohe järgmine juba ees olla.

Aga sul on võime. Sa võid maha istuda ja lasta sellel kinnikülmunud jääl enda ümber sulama hakata. Esialgu küll mitte eriti laialdaselt, aga veidikese haaval üha rohkem ja rohkem.

Tõsi, see lahtisulanud ala külmub varsti jälle kinni. Aga enam mitte rüsijääna ja pankadena, vaid juba tasase pinnana, kus pole enam takistusi, pingeid ega tõrkeid.

Niimoodi, järk-järgult, vaikselt-vaikselt, suurendad sa seda lahtisulatatud ja tagasi tasasena külmunud pinda üha laiemaks ja laiemaks. Järjepidevus on tähtis. Sest kui sa vahepeal sellega ei tegele, siis võivad tormid ja tuisud su tasaseks saanud pinna uuesti segi paisata.

See tasane ala on nüüd sinu tehtud, sinu saavutus. Sa saad seal takistusteta liikuda ja tegutseda. Sa võid seal kasvõi lõbusalt liugu lasta. Ja mida laiemaks see saab, seda kaugemale su pilk juba ulatub.

Kunagi võid sa nende jääpankade vahelt märgata juba silmapiiri või vaba vett. Kunagi võib su jalge all olev jää muutuda nii selgeks ja läbipaistvaks, et sa näed juba ka meresügavusi.

Sa ei pea enam kunagi ukerdama igasuguste takistuste ja tõrgete vahel nagu varem. Sa näed selgelt, mõistad ja tunned kõike, mis ümberringi toimub.

Vabalt võid sa siis liuelda oma piirideta tasandikul. Võid lausa heisata purjed ning minna kuhu iganes.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

2012-01-12T14:17:00.001-06:00

Mis sest ikka nii väga kuulutada, aga kui sa ikka juba seitse aastat pole lund näinud ega tundnud, siis on veidi ikka imelik küll. Et kuidas siis nii ja et kas nüüd hakkabki niimoodi olema.

Enda meelest olin soojad riided ja jalanõud juba aegsasti varunud. Isegi mütsi ja kindad leidnud siinsetest poodidest. Aga kui ikka lõikav põhjatuul koos tuisuga sinust läbi puhub, siis hakkavad häguselt meenuma ka sellised mõisted nagu 'sall' ja 'vildid'...

Üldiselt on see kant siin Ameerikas enam-vähem samasuguse kliimaga nagu Eestigi, võibolla ehk kuivem ainult ning kontinentaalsem, see tähendab, suvel on kohe väga palav ning talvel on kohe õudselt külm.

Natuke veider jah minu jaoks - tulla Tai maalt ära just sel ajal kui seal ilmad on kõige mõnusamad, kõrghooaeg oma tipus. Ja veeta see aeg mingis Ameerika kolkas, parajasti selle kõige jubedamal aasta-ajal, tuisus ja pakases.

Aga, noh, nii sai see ette võetud ja sellega ka ette arvestatud.

Sel nädalal saabusid uued tudengid siia. Nii mõnigi asiaat vaatab seda nähtust siin üsna ehmunud näoga. Selles mõttes mul muidugi hea muheleda.

Rootsi aja mõju

2012-01-09T14:39:00.000-06:00

Küllap on igaüks maailmas ringi rännates tähele pannud, kui terased on inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed aktsentide suhtes. Peaaegu eksimatult pannakse paika su päritolu, tihtipeale veel ka klassikuuluvus, ülikool, tutvusringkond ja palju muudki. Sinu aktsent on isegi olulisem kui sinu kodakondsus, vanus, haridus või nahavärv. Küll on lugusid, kus nii mõnigi prominent on võtnud lausa kursusi selleks, et "õiget" aktsenti saavutada.

Kunagi Londonis lõbustasin ennast sellega, et lasin juhuslikel vestluskaaslastel ära arvata oma päritolu. Muidugi ei teadnud keegi midagi Eestist, aga pakuti enamasti skandinaavia-maid - rootsit-taanit peamiselt.

Oli päris hea meel selle üle ja kiitsin mõttes oma inglise keele õpetajaid, kes meie hääldusele omal ajal nii palju rõhku panid. Sest kui meid juba mõne lause järel, kasvõi telefonis, arvatakse rootslaseks või taanlaseks, siis paigutume ju päris tsiviliseeritud seltskonda, eks ole.

Täna aga nihkus kogu see teema hoopis uude valgusse.

Juhtusin nimelt lõunalauas lobisema ühe siinse abielupaariga. Mees oli muide Vietnami sõja ajal palju Tai maal olnud, vahetasime isegi mõned laused ka tai keeles. Aga kui jutt läks Eesti ajaloo peale ning pidin millegagi seoses mainima, et me kunagi olime Rootsi riigi osa, siis noogutas ameeriklane arusaavalt:

"See selgitab sinu aktsenti."

Kolmas nädal

2012-01-03T20:50:00.000-06:00

See oli ikka üks hea mõte küll, tulla siia mediteerima. Ei jõua ennast kohe ära kiita. Või noh, mis nüüd ennast. Ikka kõiki teisi eelkõige, kes selle üldse võimalikuks tegid. Alates Maharishist ja lõpetades kasvõi nende kenade hiina tibidega meie peamaja alt poest, kelle käest just pakikese hambaorke ostsin (all natural, mint tea tree, $ 2.00).

Et see kõik asub Ameerika Ühendriikides, sel pole absoluutselt mingit tähtsust. Samahästi võiks see olla ükskõik kus mujal.

Ja nagunii seda välist maailma suurem osa ajast ju ei näegi. Enamasti on silmad kinni. Kas istudes või pikali olles. Mediteerima tuldi ju siia, mitte maailma avastama.

Aga jah, nii pikalt ja nii põhjalikult ei olnud seda varem teinud. Kolmas nädal sai läbi. Ja mõjub. Kohe väga põhjalikult ja hästi. Aga ega seda eriti hästi sõnades kirjeldada muidugi saa.

Mitmesuguseid ideid ja mõtteid tuleb. Ja nii mõnedki mõtted kerkivad üles kuskilt väga ammustest aegadest ning sobituvad mõnusalt ja kenasti kokku hilisematega ja teistest seostest tulenevatega.

Lasin neil tulla ja panin neist kokku väikese idee-poekese, lihtsalt niisama, katsetamiseks. Miks mitte, kui seda nii lihtne teha on ja see midagi ei maksa.

Blogisid ja kodulehekülgi ja muusika kohti mul juba on. Miks mitte siis ka mõni poekene.

Saab näha, kuidas toimima hakkab. Vähemalt esimesed vastukajad on olnud väga positiivsed.

Ameerika unelm - kus see on?

2011-12-29T08:00:00.000-06:00

Huvitav, mõtlesin täna, mis asja nad mingist "Ameerika unelmast" sogavad.

Vaatan mina siin maal ringi ega leia esialgu küll eriti midagi, mis mulle siin nii väga kohe meeldiks, et tahakski siia jääda päriselt elama. Maa nagu iga teinegi, inimesed nagu igal pool mujalgi.

Muidugi on igal pool midagi omamoodi, loomulikult on igal kohal mingi eriline vaim ja nii edasi. Aga et see nüüd just see siin maal või selle maa selles piirkonnas peaks olema, ei oska kohe kuidagi arvata.

Muidugi on siin mõnusaid kohakesi. Ikka leiab, ikka saab. Aga nii või teistmoodi mõnusaid kohti leidub igal pool maailmas. Selleks ei pea tingimata just Ameerikasse tulema.

Tegin täna tiiru veidi teise kanti siin linnakeses. Ja ikka nägin ära ka need kõikvõimalikud kiirsöögikohad ning tegin tutvust ka ühe suuremat sorti kaubandusliku ettevõttega. Kesklinnas neid tõesti ei ole. Seal on vaid hubased kohvikud, väikesed restoranid ja kunstigaleriid. Kogu see ameerikalikkus asub hoopis maanteede ääres, tükk maad linnasüdamest eemal.

Sellega seoses sain järjekordselt aru, et ilma autota pole siin maal eriti midagi teha. Lihtsalt teistmoodi polegi võimalik elada ega olla. Auto istumise all on siinse rahva jaoks sama endastmõistetav nagu saapad jalas. Sa ei lähe ju külmal ajal paljajalu välja. Ja ei lähe sa ka jalgsi poodi. Mistõttu suuremad kaubanduskeskused võivadki lahedasti olla su elamisest palju kaugemal kui meiesugused oleme harjunud.

Huvitav on muide tähele panna, kuidas see autostumine on igasuguse ühistranspordi täiesti välja suretanud. Siitsamast Fairfieldist läheb näiteks läbi kahe rööpapaariga raudtee ja on alles isegi kunagine jaamahoone. Aga mingeid reisironge siit läbi ei liigu enam ammu. Siinsamas linna külje all on isegi lennuväli. Aga ükski reisilennuk siin ei maandu.

Kunagi, kui mu vend Mikk esimest korda Ameerikas käis, siis iseloomustas ta seda maad ühe sõnaga: "Suur!" - See tähendab - suur maa, suured linnad, suured autod, suured inimesed...

Praegu siin ringi vaadates ei näe küll midagi eriti suurt. Mul siitsamast akna tagant läheb mööda "Highway No 1", mis on umbes samasugune nagu Tartu-Viljandi maantee ja ka umbes samasuguse liiklusega. Enamik sõiduautosid on siin harilikud sedaanid, mingeid maastureid näiteks pole vist üldse näinudki. Kusjuures enamasti on autod porised, tihtipeale veel mõlkis või kuskilt katki. Pole siin ka eriti mingeid pakse või suuri inimesi näinud. Noh, mõni kahesaja-kilone neegrinaine kuskil ikka on paar korda silma hakanud, aga need on pigem erandid. Enamik inimesi on täiesti inimesekujulised, kusjuures riides käiakse ikka nii nagu Eestiski - pruun, must, hall, tumesinine on kõige tavalisemad toonid.

Ja külm on siin, tuleb märkida. Eriti jäle on see siis, kui ka lõikav tuul puhub. Ning pidavat minema veel palju külmemaks.

Kena on muidugi see, et sind igal pool sõbralikult tähele pannakse ja sinu vastu huvi tuntakse. Aga seda kohtab mujalgi, selleks pole nüüd küll jälle vaja Ameerikasse tulla.

Noh, ma pole muidugi Ameerika suurlinnadesse sattunud ja ilmselt seekord ei satugi. Aga kui Chicago oma 2,7 miljoni elanikuga olevat suuruselt USA kolmas linn, siis võrreldes 12-miljonilise Bangkokiga on ta siiski könn ju.

Natuke vist hakkan ka aru saama, miks Ameerika turistid Pattayal nii ahnelt pilte ja videosid üles võtavad. Varem ikka mõtlesin, et mis nad seal nii erilist leiavad, neil endil ju Las Vegas ja New York ja teised suurlinnad. Aga nüüd saan aru. Pattaya-sugune linnakene võib mõne eluaegse iowalase karbi ikka lahti võtta küll.

Jah, aga kus see Ameerika unelm peaks asuma, sellest pole ma veel aru saama hakanud.

Mis puu see on?

2011-12-26T14:38:00.000-06:00

Tai maal, troopikas, kohtab ikka igasuguseid olendeid, loomi ja taimi, keda ei oska kuhugi paigutada ega kellest ei oska päriselt aru saadagi. Olen ikka mõnikord targemate käest küsinud, kui võimalust on, aga kust sa neid targemaidki alati võtad.

Nii näiteks on seal üks puu, millel ei ole koort. Noh, puu nagu puu ikka, noorematel võrsetel koor kah ümber. Aga vanematel okstel ja tüvel on koor lahti ja lipendab, nagu seda polekski vaja. Paljas puit paistab alt välja.

Olen neid puid seal küll ja küll näinud ja mõtisklenud, et ei tea, kas peaksin kooliraha tagasi küsima. Sest nii nagu mulle taimefüsioloogiast on meelde jäänud, siis on koor ja koorealune kambium iga puu jaoks elulise tähtsusega organid. Et, kuidas siis nüüd järsku, et polegi vaja?

Aga lohutasin end veidi sellega, et ega meile ju ometi jõutud kõigest rääkida ning et vabalt võib olla kuskil teistsuguses kliimas ka teistsuguseid puid ja taimi, teistsuguse füsioloogiaga. Ning ei muretsenud väga selle kooliraha pärast.

Aga nüüd, siin Põhja-Ameerikas, täiesti jahedas parasvöötmes, näen jälle sellist puud. Muidugi mitte sedasama, aga jällegi sellist, kel koorest pole lugu.

See asi läheb juba liiale, mõtlesin. Ja tegin mõned pildid.

Et kui mõni targem inimene seda siin juhtub nägema ja lugema, siis andku teada.

Mis puu see on?

Ning ühtlasi parandagu mind minu eelarvamuse osas puu koore tähtsusest.

Fairfield, imede linn

2011-12-22T03:00:00.000-06:00

See on see linnakene, mille ääres oleva ülikooli campuses ma praegu pesitsen ja mediteerin, juba nädal aega. Aga näe, päris linna, päris Ameerikasse polnudki veel saanud. Nüüd tuli see asi ära teha ja lõpuks siis ka ilmaeluga tutvuda.

Linnakene ise on umbes 9000 elanikuga, suuruse poolest siis umbes nagu meil Paide. Aga kui hakkasin uurima, mis seal kõik on toimunud viimastel aegadel, siis tundus, et tegemist on vägagi põneva kohaga.

Nii pidavat see väikelinnakene kihama start-up firmadest. Iowa kuberner on seda linna nimetanud oma osariigi majanduslikuks superstaariks. Alustavatest firmadest on silmapaistvalt suurel hulgal arvuti-, tarkvara- ja telekommunikatsiooniga seotud ettevõtteid, nõnda et Fairfieldi on võrreldud ka Silicon Valley'ga. On loodud üle 3000 uue töökoha, pluss 12 000 töökohta ülemaailmselt, koguaktsiakapital küünib miljardini. Viieteistkümne aasta jooksul on riskikapital investeerinud siia üle 200 miljoni dollari. 2003. aastal tunnustati Fairfieldi kui üht kõige ettevõtlikumat väikelinna USA-s.

Kuid see pole veel kõik. Juba 1974. aastast hakkas Fairfieldi tulema noori ja loomingulisi inimesi seoses Maharishi vastasutatud ülikooliga ning kui 1979. aastal ülikooli asutaja veel ise ka neid kutsus, siis tuli neid siia juurde ikka päris hulgaliselt. Fairfield muutus vaimseks magnetiks nii TM-huvilistele kui ka laiemalt.

Linnas on üle 25 kunstigalerii, suur kultuurikeskus koos teatriga. Iga kuu esimesel reedel toimub Friday Art Walk, mis meelitab kohale tuhandeid inimesi ning kus esinevad kunstnikud, tänavamuusikud ja toimuvad kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad vaatemängud ja etendused.

Räägitakse, et restorane ja kohvikuid olevat Fairfieldis, elaniku kohta arvestades, rohkem kui San Franciscos. Nii et nagu imede linn, sain ma aru.

Pärastlõunane ilm sobis jalutuskäiguks väga hästi. Päike paistis nii, et lausa kahetsesin, et olin päikeseprillid maha jätnud. Vahemaa kesklinnani, umbes paar kilomeetrit, oli just paras jalutamiseks ja uudistamiseks.

Üks esimesi imesid aga tabas mind juba õige varsti, kui raudteeülesõidust üle sain. Muidu on meil siin vägagi vaikne. Kõige suuremat lärmi teevad vaid läbisõitvad rongid, mis miskipärast huilgavad võimsalt kogu oma sõidu aja. Ja nõnda siis kuulsingi järjekordset huilgajat tulemas ja jäin ootama. Aga suur oli mu üllatus, kui selgus, et paaril platvormil olevaid kraanasid vedas tavapärase veduri asemel hoopis veoauto! Täpselt nagu suure rekka esiots. Ning nagu sellest veel vähe oleks - tal olid ka kummirehvidega rattad all!

Ei jõudnud pilti teha, aga vaatepilt oli ulmeline. Eks ta liikus muidugi rööbaste peal oma metallratastega. Nood kummidega rattad olid ülespoole tõstetud, aga võis aru saada, et vajaduse korral saab ta ka nendega sõita sinna kuhu vaja. Väga lahe elukas.

Aga muidu paistis see Ameerika väikelinna elu olevat suht vaikne ja tavaline. Võibolla isegi liiga tavaline. Igatahes midagi eriti ameerikalikku ei paistnud küll kuskilt. Ei mingeid McDonaldseid ega mingeid muid kiirtoidukohtasid. Ei mingeid 7-Eleveneid ega mingeid muid poekette.

Astusin sisse ühte panka ja sain teada, et võiksin siin ka arve avada, pole probleemi. Seda oli hea teada, sest mõnikord on sul just vaja USA panga-arvet millegi jaoks. Paraku aga selgus ka kohe, et oma arve pealt sa välisülekandeid siiski teha ei saa.

Uurisin järgmises kohas telefoni kasutamise võimalusi, aga selgus, et see on ikka üsna keeruline isegi mu targa Samsung Galaxy jaoks. Vist on miski süsteemide omavaheline kala ka. Aga siin ei ole nii, et ostad SIM kaardi ja ongi. Neil on miski ettemakstud telefonikaartide süsteem, kus kraabid numbrid lahti ja sisestad. Kõige soodsam pidavat olema miski odava juustu ostmine koos sisselaetud kõneajaga. Arenguruumi on, mõtlesin ise.

Presidendivalimiste kampaania on juba käimas, märkasin. See siin on kohalik staap vabariiklase Ron Pauli kampaaniale. Võtsin sealt kaasa nende voldiku ning pärast kodus uurides tundus, et päris vabalt võiks tema poolt olla. Lubab FED-i kinni panna. Minu meelest õige mõte. Pisut nagu vana ja põduravõitu tundus ta küll olevat. Aga noh, vaatab. Esialgu on ju tegemist vaid vabariikliku partei sisemiste valimistega, milles muidugi saab ka igaüks osaleda.

Vaatasin sisse veel ühte muusikapoodi ja ühte kunstigaleriisse. Olin keskväljakule enam-vähem ringi peale teinud. Paras aeg korraks maha istuda ja tassikene kohvi võtta.

Esimene kohvik oli seestpoolt väga mõnus. Aga kohe nii mõnus, et kõige mõnusamad kohad olid kõik juba hõivatud. Mis seal ikka, mõtlesin, ja jalutasin edasi. Varsti tuligi järgmine, mis juba paremini sobis.

Sõbralik tädi leti taga, kohe uurima, et kust ma tulen, kust pärit ja nii edasi. Võtsin kohvi kõrvale juustukoogi maasikatega, istusin akna alla ja lasin hea maitsta.

Hästi hubane ja mõnus kohakene. Just selline, kus võiks kasvõi pool päeva chillida. Mida paljud seal ilmselt tegidki.

Olin oma koogikese ja kohviga ühele poole saanud. Mõtlesin just, et kas siin on kombeks nõud ise ära viia või mitte, aga otsustasin siiski seda teha. Ning leti juurde jõudes, Imede Linn avanes.

"Sa olid Eestist, eks ole?" küsis tädi leti tagant. "Näe, tema on ka Eestist," osutas ta nooremapoolse meesterahva poole, kes oli vaid korraks sisse astunud, et mööda sõites topsikuga kohvi kaasa osta.

Ja nii oligi. Kaks eestlast, mingisuguses Ameerika kolkalinnas, suvalises kohvikus, suvalisel ajal, lihtsalt satuvad kokku. Juttu jätkus kauemaks, nagu võibki arvata.

See on tõepoolest imede linn, mõtlesin hiljem.

MUM

2011-12-18T22:10:00.000-06:00

Igal ülikoolil on oma nägu. Selles pole muidugi midagi erilist. Eriline on see, missugune see nägu on.

Ning, palun väga, siin on üks selline ülikool. Kusjuures, see pole nali ega miski mäng.

Maharishi University of Management (MUM) on tõepoolest täiesti tõsiseltvõetav ja aktsepteeritud ülikool USA-s. Litsenseeritud, akrediteeritud. Bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppega. Bakalaureuseõppe erialade hulgas on näiteks kunst, kirjandus, matemaatika, arvutiteadus, ärijuhtimine, meedia jm.

Ja pole sugugi see kool viimaste hulgas. Nii küsitluste kui paljude muude näitajate poolest on see ülikool üks parimaid ja tunnustatumaid USA-s.

Aga mis Maharishi ja mis kuppel seal pildi peal? - Jah, siit algabki selle ülikooli oma nägu.

Maharishi Mahesh Yogi (1917 - 2008), India päritoluga guru ja õpetaja, oli selle õppeasutuse rajaja 1973. aastal. Ning see kuppel seal katab umbes sajameetrise läbimõõduga meditatsiooniruumi. Kõik selle ülikooli kasvandikud ja suurem osa õppejõududest mediteerivad regulaarselt, kaks korda päevas. See on see Transtsendentaalne Meditatsioon (TM), Eestiski tuttav ja 90-ndate algupoolel üsnagi populaarne. Maharishi loodud ja õpetatud see tehnika ongi. Aga ta jõudis teha ka palju muud. Ta rajas mitmeid õppeasutusi, ülikoole, keskusi, organisatsioone, fonde jpm. See ülikool on üks neist.

Aga sellega veel tema iseärasused ei piirdu.

Kogu ülikoolilinnak on ehitatud hindu ehituskunsti põhimõtete kohaselt. Kõik hooned on täiesti sümmeetrilised, peauksega ida poole suunatud ning - see võib kõlada uskumatult - ehitatud puidust, ilma ainsagi naelata. Ka needsamad meditatsioonikuplid. Neid on tegelikult kaks.

Ülikooli sööklas ja kohvikutes pakutakse üksnes taimetoitusid, vähesel määral ka piimatooteid. Suur osa sellest on kasvatatud sealsamas, ülikooli enda kasvuhooneis. Vist ei pea lisama, et kogu ülikooli alal on suitsetamine ja alkoholi tarvitamine, rääkimata muudest mõnuainetest, täiesti välistatud.

Kogu ülikoolilinnakus jälgitakse väga hoolikalt säästvat ja loodussõbralikku eluviisi. Nii näiteks ei kasutata sööklas kandikuid, sest nende pesemiseks pidavat kuluma üleliia vett ja puhastusaineid. Iga lüliti juures on silt: If not in use, turn off the juice!

On siis tudengid selle ülikooliga ka rahul?

Küsitluste kohaselt vaid 32% USA üliõpilastest tahaks kindlasti uuesti samasse ülikooli astuda. MUM lõpetajate hulgas oli neid 73%. Vaid 12% USA üliõpilastest leidsid, et nende ülikool valmistas neid haridustee jätkamiseks ette äärmiselt hästi. MUM lõpetajate hulgas oli neid 66%.

Ilmselt on palju asju, mis tudengitele siin meeldib.

Igaüks saab siin elada ja olla omaette toas. Kirjutan praegu ise seda blogipostitust ühes sellises. Tudengid elavad siinsamas, aga tavapärase ühiselamu kohta on siin ikka uskumatult vaikne ja rahulik.

Õppetöö toimub plokkide kaupa, see tähendab, kõiki õppeaineid käsitletakse ükshaaval, pühendades kuu või kaks-kolm ainult ühele ainele. Eksamitel ja arvestustel ei nõuta peast vastamist - kõik raamatud võivad olla avatud. Ja nii edasi.

Üldse õpib selles ülikoolis koos kõigi tasemete ja õppevormidega veidi üle tuhande õppuri, kokku umbes 70 erinevast riigist. Mis tähendab muidugi ka erinevaid taustasid, religioone, tõekspidamisi ja palju muudki. Aga kuritegevus või korrarikkumised on praktiliselt olematud.

Aga muidu on siin tudengielu nagu ikka ja nagu igal pool.

Esimesed muljed (järg)

2011-12-14T11:00:00.000-06:00

Chicago O'Hare lennujaam on päris suur muidugi. Teadsin, et viies terminal, kuhu maanduvad rahvusvahelised lennud, asub teistest eemal. Ja et siselendude terminalidesse sõidab automaatrongikene, nagu paljudes teisteski lennujaamades. Polnud mul meeles vaadata, millisest neist see minu siselend väljub, aga kui rongikene tegi oma esimese peatuse kolmandas terminalis, siis astusin igaks juhuks välja. Ja ennäe, oligi õige koht.

Minu järgmine lennufirma oli Air Choice One. Kulgesin mööda pikka koridori selle kõige tagumisse otsa ja meenutasin, kuidas ma üldse temani olin jõudnud.

Lõppsihtpunkt oli mul linnakene nimega Fairfield, Iowa osariigis. Teadsin juba kohe, et sinna on üsna raske kohale saada, kuna mitte mingisugust üldtransporti sinna ei liigu. Ameerika värk, eks ole - kõigil on ju autod.

Oli võimalik lennata ka kuskile lähemale, aga otsustasin siiski Chicago kasuks, kuna tundus kõige soodsam ja lootused suurlinnast kuidagi lihtsamalt edasi pääseda näisid ka suuremad.

Paraku selgus varsti, et pole see lugu midagi nii lihtne. Kui su lennuk maandub Chicagos kuskil kella kolme paiku pärastlõunal, siis ei ole sul enam mingit võimalust kuidagi sealt edasi saada. Kõik viimased bussid ja rongid, mis üldse kuskile lähevad, on kas juba läinud või lähevad sellistel aegadel ja sellistest kohtadest, kuhu sa lihtsalt enam ei jõua. Sama ka kohalike lennukitega, mis väljuvad nagunii hoopis teistelt Chicago lennuväljadelt.

Isegi taksoga ($45...50) kuhugi õigeks ajaks jõudmine oleks olnud kahtlane - tipptund, ummikud vms. Uurisin linnaplaani, leidsin nii raudteejaama kui bussifirmade terminalide lähedal odavaid öömaju, et äärmise võimalusena seal öö veeta. Uurisin auto rentimise võimalusi ja hindu ning vähemalt rahalises mõttes tundus see isegi kõige soodsam. Aga mis autojuhtijat minust võinuks olla pärast 20-tunnilist lendamist, magamata, võõral maal, pimedal ajal, võibolla veel lumesajus või tuisus?

Fairfieldi assamblee korraldajad olid mulle saatnud nende inimeste nimekirjad, kes osutavad transporditeenuseid oma autoga. Saatsin ka neile kõigile oma soovi, panin ennast kirja vastavates foorumites jne. Mõni ikka vastas ka, aga tundus, et kellegi Chicagosse vastu kutsumine läheks mulle ikka liiga kalliks.

Ja siis, nagu ikka juhtub, naeratas õnn. Keegi täiesti tundmatu, kes nähtavasti oli märganud mu soovi, pakkus varianti. Et lennaku ma sealtsamast Chicago O'Hare lennujaamast Air Choice One kell kuus väljuva õhtuse lennuga Burlingtoni, kust ta võiks mu üles korjata ja Fairfieldi campusesse kohale viia viiekümne minutilise sõiduga. Ise küsiks ta selle eest $75 ning poolteist tundi kestev lend maksaks vaid $37.50. Uskumatu!

(Ei saa tõesti aru, miks seda varianti mulle saadetud soovituste hulgas ei olnud. Peab meeles pidama ja neile mainima.)

Väike tõrge siiski tekib, kui üritan üle neti piletit broneerida ja nad mu krediitkaarti ei tunnusta. Helistan Swedpanka, aga seal kehitatakse vaid õlgu: kõik olevat korras. Õnneks oli Tom (kes seda varianti soovitas) ka lisanud lennufirma telefoninumbri. Helistan siis neile (skype abiks, nagu ikka).

Kena ja armsa häälega tibi võtab vastu ja hakkab hea meelega mu andmeid sisestama. Võiksin kasvõi samal õhtul lennata, kui soovi oleks. Kurdan talle muu jutu sees, et krediitkaardiga maksta ei saanud ja selgub, et nad, jah, tõesti ei tunnusta väljaspool USA-d välja antud krediitkaarte. Aga kui luban, et maksan kohapeal, check in-is, sularahaga, siis jääb tibi sellega rahule. Millegipärast tahab ta muude andmete hulgas ka mu kaalu teada. Imestan selle üle. Aga ta selgitab, et lennuk on väga väike ning sel puhul on ka reisijate kaal oluline.

Ja väike on see lennuk tõesti, nagu näha. Kümme reisijat võtab peale. Cessna Grand Caravan, kui kedagi peaks huvitama.

Ronime siis sisse. Kolm kohta jääb veel tühjaks. Hästi mõnus ja kodune tunne tekib kohe.

Piloot pöördub üle õla sõbralikult reisijate poole:

"Noh, me hakkame siis nüüd Burlingtoni lendama. Pange rihmad kinni ja lülitage telefonid välja. Või pange nad vähemalt lennurezhiimi peale."

Nii armas. Justkui miski perekonnafirma oleks. Pärast selgub, et ongi.

Mööda lennuvälja sõidab ta nagu mootorratas. Ja õhku tõusmiseks piisab talle vaid vist sajast meetrist. Kerge, elegantne, ilus, sujuv. Igatahes kõige väiksem lennuk, millega ma iialgi olen lennanud. Endal võiks selline kodus olla.

Burlingtonis maandume vihmasajus. Tom ongi vastas, istume tema autosse ja sõit Fairfieldi läheb lahti.

See on siis esimene sõit maad mööda selle riigi pinnal. Iowa, nagu ma juba varem teadsin, on üsna hõreda asustusega, peamiselt põllumajandusega tegelev osariik, pindalaga umbes nagu kolm Eestit. Üldse kokku elab seal vist vaid 3 miljonit inimest. Ega selles pimedas ja vihmasajus midagi eriti välja näe, aga tundub, et polegi seal midagi eriti vaadata.

Tom räägib, et olnudki neil eelmisel nädalal lumi maas. Aga nüüd pööras vihmaks. Tavaliselt olevat ikka sel ajal ikka juba lumi.

Egas midagi. Jõuame kohale. Tom korraldab telefoni teel security-poisi võtmega. Saan oma tuppa sisse. Normaalne elamine, ilma mingi luksuseta. Isegi telekat ei ole. Aga internet kaabliga on. Rohkem pole vajagi.

Jõuan vaevu üheainsa e-maili saata, et olen kohal ja kõik on korras, kui uni tulebki.

Nõnda siis: kell viis hommikul astun oma Tai elamise uksest välja - ning sama päeva õhtul kell kümme keeran oma USA-elamises magama.

See oli kindlasti kõige pikem teisipäev minu elus.

Esimesed muljed

2011-12-13T17:30:00.000-06:00

Kõik need jutud, et oi küll see Ameerikamaa on ikka bürokraatlik ja politseiriik ja üldse. Eks isegi veidi muretsesin ja valmistusin ette kõigeks võimalikuks. Aga nagu alati, ettekujutused ja tegelikkus päriselt kokku ei lange.

Tõsi küll, kohe alguses, juba Bangkoki lennujaamas, ei tahetud mind Japan Airlines check in'is üldse jutulegi võtta, kui mul pole ESTA väljatrükki näidata.

ESTA, kui keegi ei peaks teadma, on USA Electronic System for Travel Authorization ning meisse puutub ta siis, kui minna sinna maale selle Visa Waiver Program'iga, ehk siis, ilma viisata. Väga tore ja sõbralik süsteem. Ja kui nädala jooksul saad selle kinnituse, siis öeldakse selle juures, et võid ju välja printida kui tahad, aga tegelikult pole sul seda vaja kuskil näidata.

Aga nüüd, ole lahke, küsitakse seda juba enne kui üldse oled kuskile veel jõudnud. Noh, mis teha. Joostes lähimasse internetiühendusega arvuti juurde, kähku vajalik asi üles leida, välja trükkida ja tagasi. Ei hakka mainimagi, et esimene arvuti jooksis kohe kokku ja et see kõik läks maksma veel miski 120 bahti ning et kui mul poleks pähe tulnud oma ESTA Application Number aegsasti iseendale e-maili peale saata, siis oleks mu reis selle koha peal ka lõppenud.

Igatahes jäid need jaapani lennufirma inimesed seda väljatrükki umbusklikult uurima. Imestasid, et miks seal mu nime ei ole. Aga lõpuks leppisid ka passi numbrit leides. Eks ma saan neist muidugi aru ka. Sest kui kedagi puudulike dokumentide pärast piirilt tagasi saadetakse, siis peab lennufirma ta ka tasuta tagasi toimetama.

Lennuk oli pooltühi. Kavalamad jaapanlased keerasid ennast kohe keskmise istmerea toolidele magama. Kuus tundi läks nagu lennates, tuleb ütelda. Tokyo Narita lennujaamas tuli järgmise lennu pardakaart ümber vahetada ja mingi USA blanketi peale oma sealne tulevane aadress kirjutada. Aga ei midagi keerulist muidu.

Proovisin siis ka päris Jaapani maa peal jaapani sööki ja õlut. 1200 jeeni eest, krediitkaardiga. Kas ta nüüd seda ka väärt oli, on muidugi ise küsimus.

American Airlines oli, nagu kerge taibata, täidetud enamasti ameeriklastega. Siiski, vabu kohti oli sealgi piisavalt, nii et sain oma aknaaluses kaheistmelises laiutada. Huvitav oli tähele panna, et kui mujal maailmas on stjuuardessid siuksed tibid, noorekesed ja kenakesed, siis Ameerika liinil olid nad hoopis mõnusalt vanaemalikud ja sõbralikult hoolitsevad. Ehkki lend hilines, lohutas kapten, et Chicagosse jõuame ikkagi õigeks ajaks. Ja, tõsi, pärast enam kui 10-tunnilist lendu seal me olimegi.

Ning siis tuli see paljuräägitud USA piirikontroll. Isegi ameeriklased ise kiruvad seda, öeldes, et see on üks maailma kõige hullemaid kohti reisimisel, isegi USA kodanikele.

Jagunes see kohe kahte ossa. Ühel pool külastajad ja teisel pool USA kodanikud ja residendid. Eks siis võtsin sinna külastajate poolele. Miski kaksssada inimest looklevas järjekorras, enamus mustad ja asiaadid, paljud väikeste lastega. Ning järjekord ei liigu, sest nagu paistab, võtab neid ükshaaval vastu vaid üksainus ametnik.

Noh, mis minul. Panen klapid pähe ning normaalse house muusika parajalt õige leveliga mängima. Kohe hakkab hea. Ning kui järjekord veidi edasi nihkub, siis näen, et seal, kahe järjekorra vahel, on mingi silt, mida enne tähele ei pannud, mingi segase kirjaga, aga annab nagu lootust. Sest märkan seal biomeetrilise passi logo ning noolekest sinna "valgete inimeste" poole peale.

Tulen oma järjekorrast välja, ehkki seljataha on kogunenud veel poolsada inimest, ning lähen sealsamas asju korraldava ametniku-tädi juurde. Näitan talle oma passi ja küsin, et kas ma sellega ei saaks sinna teise poole peale minna, seal kus USA kodanikud ja residendid järjekorras.

"Kas sul ESTA on?" küsib tädi kurja häälega. "Jajah, on küll," püüan endast head muljet jätta. "Näita siia!" käratab tädi. Ja juba teist korda selle reisi jooksul tuleb mul näidata seda väljatrükki, mida tegelikkult pole vaja kuskil näidata.

Valgete inimeste järjekord liigub hoogsalt ja kiirelt. Vastu võtab neli ametnikku. Hoian valmis kõik võimalikud paberid ja dokumendid: tagasilennu piletite broneeringud, ESTA väljatrüki, mulle saadetud kutse ja selle kinnituse, sponsorluse kinnituse, reisikindlustuse ning Eesti Bangkoki aukonsuli ametliku kirja koopia mu sissetulekute kohta. Olen valmis vastama heatahtlikult naeratades ka kõige ootamatumatele küsimustele oma seksuaalsete eelistuste, komsomoli kuulumise ja kõigi oma terroristlike plaanide kohta, taluma peksmist, alandamist, mõnitamist ja piinamist.

Ametnik võtab mu passi, laseb mõlema käe sõrmed panna kordamööda mingi plaadi peale ning vaadata objektiivi poole. "Kauaks tulid?" küsib siis. "Umbes kolmeks kuuks," ütlen. "Mis teed siin?" - "Ah, on mingi assamblee," vastan. "OK," ütleb ta ja ulatab mulle mu passi.

Mnjaa, mõtlen ma.

(Järgneb...)

Viimane õhtu

2011-12-12T14:52:00.000-06:00

Nagu ikka, on viimased asjad kõige olulisemad. Nii ka nüüd, kui tean, et niipea enam seda linna ja kõike siin ei näe ega kuule.

Lõpetamine ja lahkumine annab alati asjale uue mõtte ja tähenduse.

Tegin oma tavalise ringi. Ja kõik tundus palju olulisem, huvitavam, ilusam, sügavam. Nagu mingi eriline hellus tekkis selle kõige vastu. Miski ei häirinud. Kõik oli leebe, mõnus, kodune, soe, armas.

Ja siis nägin midagi, mis mulle eriti hinge läks.

Beach Roadi ääres oli üks noor tai inimeste paar koos väikese lapsega rannaliivale maha laotanud vaibad ning üles teinud väikese lõkke. Lihtsalt selleks, et see öö seal nõnda mööda saata.

Miks mitte. Ja miks muretseda selle pärast, kas nii tohib ja võib. Kui sa kedagi ei sega ega häiri, siis ole just nii nagu sulle endale kõige paremini tundub ja sobib. Seda ilusam ja põnevam.

See ongi vabadus, mõtlesin ma ise seda vaadates. Ja see ongi see, mis mulle siin maal meeldib. Inimesed on vabad.

Ja niisamuti on vabad inimeste mõtted, soovid ja tahtmised.

Chiang Mai

2011-12-07T23:29:00.001-06:00

Sai selles põhjapoolses pealinnas käidud, peamiselt selleks, et Aloga kokku saada. Tundus, et me niipea ei näe teineteist.

Ja ilus, tore ja hea ning kasulik oli.

Käisime loodust imetlemas. Seal Chiang Mai külje all on kohe üks hiiglaslik mägi ning see on muidugi dzhungel, ojad, kärestikud, kosed, kaljud, koopad ja kõik muu, nagu peabki. Alo oli seal varem käinud ja teadis, kustkaudu liikudes kõige paremaid muljeid saab. Targutasime seentest ja liaanidest, tegime tähelepanekuid ja avastusi.

Saime kokku Roniga. See on üks Alo sõber seal. Olin tast palju kuulnud, aga nüüd sain ka tegelikult näha ja rääkida. Täitsa tore ja kena inimene. Põhiliselt tegelenud muusikaga seonduvate asjadega: õpetanud, pidanud muusikariistade poodi, mänginud kitarri jne. Pärast läksimegi ühte väiksesse harjutustuppa, kus jämmisime kolmekesi miski tunnikese või paar. Väga lahe oli.

Saime Aloga rääkida kõigest, mis vahepeal on meiega olnud ja toimunud ning arenenud. Tulevik tundus huvitav, etteaimamatute muutustega, aga mitte muret tekitav.

Meenutasime mu isa/Alo vanaisa. Päris häid ja toredaid asju tuli meelde.

Mälestusi isast

2011-12-04T16:12:00.001-06:00

Hans Sarv (27.06.1920 - 3.12.2011)

Mul ei ole enam isa. Ta läks siit maailmast ära. Vaikselt, rahulikult, rõõmsameelselt. Ta oli siin olnud juba 91 aastat.

Ei mingit kurbust, ei mingit haletsust. Nii need asjad käivadki. Ja nii ta mõtles kindlasti ka ise.

Aga ma ise mõtlen sellele, et kes ta mulle oli ja mida ta mulle andis.

Me ei olnud väga lähedased. Me ei jaganud teineteisega sugugi mitte kõike, mis meiega toimub. Meie omavaheline suhtlemine oli küllaltki diskreetne.

Muidugi, me saime aru teineteisest. Mõnikord piisas vaid mõnest vihjest.

Aga mingit avameelitsemist, isiklikus plaanis, meil omavahel küll ei olnud.

Kõige parem toetaja, kaitsja ja hoolitseja oli ta aga siis, kui kuskil kellelegi ülekohut tehti. Õiglus oli üks neist asjadest, mis talle oli väga oluline. Tean mitmeid tema sõpru nondest aegadest, kes teda selles suhtes väga kõrgelt hindavad.

Hea ja kindel oli tema toetust tunda siis, kui mind hakati ülikoolist välja viskama. Olin kirjutanud, avaldanud ja toimetanud omakirjastuslikus väljaandes arvamuslugusid. Paraku see ei meeldinud tolleaegsele Tartu Ülikooli rektorile, kes katsus sellistest üliõpilastest vabaneda.

Mu isa aktiivne sekkumine lahendas ja kergendas minu jaoks nii mõndagi.

Jah, ta oli NLKP liige, see tähendab, kommunist. Nii mõnigi kord on mul veidi valus, kahju või veider lugeda või kuulda, kuidas kommareid tuleb ahju ajada või muud taolist.

Kuidas ta selleks sai?

1940. aastal läks ta Eesti Kaitseväkke aega teenima, nagu kõik tolleaegsed noormehed. Mõte muidugi, et saaks selle asja kaelast ära, et siis saab juba ülikoolis rahulikult õpinguid jätkata. Paraku läks ajalugu teistmoodi ning Eesti Vabariik koos Eesti Kaitseväega liideti Nõukogude Liiduga ja Punaarmeega.

Tema noorem vend, Jaan, mobiliseeriti aga aasta-paar hiljem hoopis Saksa SS vägede koosseisu. Vabalt võinuks juhtuda, et vennad oleksid pidanud teineteise vastu võitlema hakkama, teine teisel pool rindejoont.

Ta teenis sidevägedes. Sai haavata. Võeti kompartei liikmekandidaadiks ning hiljem juba partei liikmeks. Sellest ajast oligi tal NLKP liikmestaaž.

Kusjuures, see oli vägagi oluline detail tolleaegses hierarhias. Ta ei olnud karjääri-kommunist. Ta ei trüginud parteisse siis, kui see oli konjuktuurlik ja kasulik. Karjäär kui selline oli talle üldse võõras mõte.

Eesti Põllumajanduse Akadeemia Majandusteaduskonna dotsendina ei olnud tal nii väga vaja kohe doktorikraadi teha, et professoriks saada. Jah, muidugi, tal oli mõtteid, ideid ja publikatsioone. Aga see ei olnud tema jaoks sugugi mitte kõige tähtsam.

Pensionile jäädes pühendus ta eelkõige majapidamisele ja perekonnale.

Olgu tal hea ja rahulik olla ka nüüd, juba teispoolsuses.

Ameerika-mõtisklus

2011-11-30T11:15:00.001-06:00

Teatavasti on selles maailmas vaid üks maa, kus ennast hästi tunda ning sellel maal on vaid üks linn, kus saab olla. Vähemalt Tõnn Sarve arvates.

Eks igaüks tea muidugi ise paremini. Aga jäin nagu mõtlema.

Kuidas sa saad ütelda, et midagi on kõige parem, kui sa pole teisi võimalusi näinudki.

Ma saan aru küll, et see on võimatu missioon. Iga valik välistab ju kõik teised võimalused. Ning mitte keegi ei saa iialgi kuulata ära kogu maailma muusika, näha ära kõik maailma kunstiteosed, lugeda läbi kõik maailma kirjandusteosed. Elu on selleks liiga lühike.

Sellest tulenevalt on alati õigustatud seesugused küsimised nagu et, millest sa räägid? Mis õigus on sul millegi üle üldse otsustada, kui sa pole kõike ise näinud/tundnud/armastanud/teadnud/kogenud...

Tõsi see on. Ja olen isegi selle üle mõtisklenud.

Et, näiteks, mida sa üldse tohid selle või teise maailma kohta arvata, mida sa pole õieti näinudki.

Kasvõi Ameerika. Täpsemalt, U.S.A. Maailma võimsaim, mõjukaim, rikkaim, arenenuim... Vaieldagu vastu, aga see on nii, midagi pole parata.

Kogu internet, kogu oma kõikhaaravuses, on ju tegelikult USA-keskne. Korduvalt aru saadud. Näiteks, vaevalt saad sa mõne asja vastu seal huvi tundma hakata ning sinna oma andmeid sisse toksima, kui tuleb räige repliik:

"This is not valid US address."

Ja kuidas sa neile siis ütleksid, et, jah, vabandage, ei, ma ei olegi Ameerika Ühendriikides, ma olen kuskil mujal, aga mind ikkagi huvitaks... Ning tajud, et selle peale keegi seal kuskil korraks mõtlema võib jääda, et, mis, kas tõesti on veel mingit muud elu kuskil veel...

Nii kerge ja lihtne on selle kõige üle irvitada. Nii mõnus on nalja teha. Et vaata ja näe, kui rumalad on need jänkid. Mõtelda ometi: nad ei tea isegi seda, kus asub Eesti! - Ning tunda ennast seeläbi kuidagi paremana ja õigemana.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et mul avanes võimalus seda maad külastada. Ja ega ära ütelnud.

Teadmiseks, selle blogi lugejatele: 13.12.2011 - 10.03.2012 olen ära.

Sel ajal ei tule siia minu poolt eriti palju uusi postitusi ega kommentaare. Mitte sellepärast, et puuduks interneti-ühendus või oleks kommunikatsiooni-probleeme. Vaid sellepärast, et selle kolme kuu jooksul ma olen veidi eemal tavapärasest maailmast.

See on üks neist vahenditest, mida ma olen kasutanud juba viimased kakskümmend aastat. Transtsendentaalne Meditatsioon, lühemalt, TM, on selle nimi. Suurema osa sellest ajast olen tegelikult praktiseerinud juba selle tehnika kõrgemat taset: TM Sidhi. Ja olen olnud väga rahul sellega.

Seda saab teha üksinda, igapäevaselt. Aga seda saab teha ka koos teistega, kes sama tehnikat kasutavad. Sel juhul mõjub see paremini ja tugevamini. Ja nüüd kutsutigi mind sinna, Ameerikasse, ühes seesuguses grupis osalema. Kõik elamise ja olemise kulud kaetakse. Millegi pärast pole vaja muretseda.

Panen just paika logistikat. Sinna lend üle Tokyo, väga hea. Polegi seda kohta varem näinud. Noh, linna muidugi ei näe, aga ka lennujaam on midagi väärt. Ning, tagasi, üle Shanghai. Jällegi midagi sellist, mis on uus. Vahepeal, lennu ajal, kui koht on õige, näeb maailma, ülevalt, jumala vaatenurgast. Kusjuures, erinevad lennufirmad, erinevad lennukid ja tingimused. Päris põnev.

Muidugi, peamine põnevus tuleb siis, kui Chicagos on lennuk oma rattad maha pannud. Sealt on veel mitmeid tunde maad mööda rändamist sihtpunkti. Näeb inimesi. Näeb kohti. Isegi kiirtee või raudtee äärne on vaatamist väärt, ma usun.

Tõsine olemine hakkab aga Fairfieldis, Iowa. Seal on see keskus, kus see asi toimub. Ja sel ajal ollakse üldiselt vaikselt.

Noh, e-maile ja uudiseid ikka vaatan ja vastan ka kui vaja. Aga eriti aktiivselt vist mitte.

Mida surnutega tehakse

2011-11-25T07:10:00.000-06:00

Lugeja küsib, tahab teada.

Tere Tõnn, tekkis huvi Tai maa matusekommete ja surnuaedade kohta, kas oskaksid noist kõnelda? Kuigi olen ise säälmaal kordi ja kordi käinud, siiski pole kunagi ühe surnuaia otsa komistanud (väljaarvatud stuupad wat'ides) ega matuseid näinud... jäänud mulje, justkui ei surdagi sääl.

Einoh, nii paradiis see siiski veel ei ole... Vahel mõni ikka sureb ka, juhtub sedagi.

Ning on siiski ka surnuaedu, aga need on siis teiste rahvaste ja kultuuride omad. Nagu mõned kalmistud Esimeses ja Teises Maailmasõjas langenutele ja mõned veel.

Aga üldiselt siin selliseid surnuaedu nagu meil ei ole sellepärast juba, et budistlike kommete kohaselt surnud põletatakse. Ja pole ka matuseid, sest kedagi millegi alla ei maeta.

Templite ehk wat'ide juures võib olla väiksemaid stuupade alasid, nagu sa mainid. Need on tõesti püstitatud kellegi mälestuseks ja üldjuhul on selle sees ka urn lahkunu tuhaga või muud säilmed.

Tegelikult on Tai maa ja üldse budistlikud kombed selles valdkonnas päris keerulised ning ega ma muidugi kõike ei tea. Nii näiteks pidavat tähtis olema selle tuha või säilmete värv, mis võib vist ka veel aja jooksul muutuda. Säilmed või tuhk võidakse jagada laiali paljude erinevate templite või kloostrite vahel, kus neid siis eraldi austatakse ja säilitatakse stuupades. Seda muidugi väga austusväärsete lahkunute puhul.

Huvitav on muide see, et ehkki me oleme vist kõik palju kuulnud budistlikest või hinduistlikest uskumustest hingede rändamise ja ümbersündimiste kohta, siis siin, tegelikus budistlikus kultuuris elades ja suheldes, sellest eriti üldse ei räägita. Kellegi surma kohta öeldakse lihtsalt, et "läks Buddha juurde". Aga see, et kes ta eelmises elus võis olla ja kes temast järgmises võib saada, see pole üldsegi mitte mingi populaarne teema. Igatahes mitte nii levinud kui näiteks eestlaste hulgas. "Buddha juurde minek" võib tähendada aga ka lihtsalt kloostri või templi külastamist ja veel mitmeid muid asju.

Olen üks kord ka lähemalt näinud lahkunu ärasaatmist.

See oli üks väga austusväärne munk ja õpetaja ühes Chiang Mai kloostris. Kloostri väravad olid lahti, väga paljud inimesed käisid seal oma austust avaldamas, lilli, küünlaid jm annetamas. Peatusime sealsamas lähedal ning mitmete päevade jooksul kostis sealt ööpäevaringselt munkade laulmist. Ega ma muidugi täpselt ei tea, millest nad laulsid, aga arvatavasti olid need laulud või palved sarnase sisu või otstarbega nagu Tiibeti surnuteraamatus, kui keegi teab seda ja on lugenud.

Lõpuks, vist kolmandal või neljandal päeval süüdati lillekuhilatest ümbritsetud sark. Suits tõusis kõrgustesse. Rahvast oli selleks ajaks kogunenud juba hulgaliselt. Oli rõõmus, heatujuline, lahke meeleolu.

Üldiselt on siin maal nii, et lahkunud inimese tuhk pannakse kuhugi. Mingi kloostri või templi lähedusse. Et oleks teada ja tunda.

Kõige tavalisemalt, seal mingi seina või müüri sisse. Ja seal on siis ka tolle lahkunu nimi ja muud andmed. Ja saab ka talle mingeid annetusi teha, lilli või küünlaid panna seal siis.

Aga on ka hoopis teistsuguseid kombeid.

Näiteks Samui saarel on pühamu, kus tolle kloostri või templi austusväärne munk ja õpetaja oli küll juba ammu lahkunud, kuid temast oli saanud muumia. Ta oli ise ära kuivanud pärast oma surma.

Ja teda ei saadetud ära. Teda ei põletatud. Temast sai inimesekujuline relikt, kes endiselt sealsamas istub ja justkui mediteerib. Ning teda austatakse ja kummardatatakse, just nimelt seesugusel kujul. Miks mitte. Taolisi lugusid ja juhtumisi on muidugi palju, üle kogu maailma.

Mis aga mulle kõige rohkem meeldib ja mida ma ise ka võibolla tahaksin, on hoopis see tava või komme, mis ongi vist siin maal kõige tavalisem.

Nimelt, väga paljude templite, pühakohtade, kloostrite ja muude vaimselt oluliste ehitiste juures võib näha ja märgata, siin ja seal, mingis trepis, seinas, müüris või kus iganes, on väikseid metall-plaate ja mingi nimi seal peal. Ja rohkem ei midagi.

Inimene on surnud. Tema põrm on tuhastatud. Tema tuhk on sinna sisse müüritud, tollesama trepiastme või müüri või seina sisse. Tema nimi sinna juurde kirjutatud, selle metallplaadi peale.

Ja ongi kõik. Mida siis veel?

Terminal 21

2011-11-22T07:19:00.001-06:00

Sai jälle Bangkokis käidud, peamiselt selleks, et Aloga kokku saada. Väga hea ja vajalik ja mõnus ja värskendav oli. Pärast tegime veel Pattayat ka.

Aga Bangkokis tegime ringi peale sealsele uusimale kaubamajale, mille nimi on Terminal 21. Ja see oli tõeline ja tegelikult ka parim elamus sellest linnaskäigust.

Avati ta vaevalt nädal-paar tagasi. Juhtusin ajalehest lugema selle kohta ning võtsime siis ta ette.

Tõeline "wau"-elamus. Temaatiliselt ja kujunduslikult lahendatudki nagu mingi suurem lennujaam, kohati ka nagu rongi- või bussijaam. Iga korrus on nagu üks linn: London, Tokio, Istanbul, Pariis, San Francisco jne. Kõik muidugi vastavalt kujundatud ja välja peetud.

Ja väga stiilselt.

Ja väga stiilsed on seal ka kõik need kaubamärgi-poed, bränditoodete väljapanekud ja muu. Väga kõrge tasemega, igas mõttes. Loomulikult ka hindade mõttes.

Igatahes on nüüd Bangkokis veel üks koht, mida tingimata peab nägema.

Ükski pilt ei suuda seda elamust edasi anda. See pilt on tehtud ühe vaateakna ees, et jutt ainult jutuks ei jääks...

Asub ta Asok ja Sukhumviti ristmikul, Asok skytraini peatuse ning Sukhumviti metroopeatuse juures, liiklussõlmituses, kõik omavahel ühendatud muidugi üheks suureks terminaliks.

Ja "Terminal 21" on ta lihtsalt selle pärast, et Asok on Sukhumviti soi ehk "kõrvaltänav" numbriga 21.

Nõuandenurgake

2011-11-18T15:48:00.001-06:00

Ega siin eriti millegi pärast muretseda ole. Suht kõik on turvaline. Keegi sul nahka üle kõrvade tõmbama ei kipu, pasunasse ei hakka andma ega jalga taha panema ka mitte.

Pigem katsu ise väheke tagasi tõmmata, kui sulle miski harjumatu tundub.

Alles see oli, eile, kui ühes Family Mart'i poes minu ees üks tegelane ärritus selle pärast, et ta ei saanud kaardiga maksta. Ärritumist õigustas ta sellega, et aga Prantsusmaal ju saab kaardiga maksta, igal pool!

Pidin teda veidi rahustama, öeldes, et see on Tai maa ja siin on teistmoodi.

Ja ega ma eriti kipu ka mingitest kehvadest või halbadest asjadest siin rääkima. Noh, igal pool on nii ühte kui teist. Ja tahaks nagu ikka heast küljest kõike näidata.

Aga mõnikord vist siiski võiks ka mõne asja eest hoiatada lausa. Noh, nii nõuande korras.

Kunagi oli nagu veidi levinud siin mõnes kohas seesugune petuskeem, et kui maksad 1000-bahtise rahatähega, siis antakse sulle raha tagasi nii, nagu see oleks olnud 500-bahtine. Ise olen näinud, kõrvalt. Ja miski ei aita. Rebivad kassasahtli lahti ja näitavad, et neil seal pole ühtegi 1000-bahtilist. Väga ebameeldiv ja vastik kogemus igaühele, kes selle all on pidanud kannatama.

Polnud see muidugi mingi väga laialt levinud skeem, kuid vähemalt teadlikkus sellise pettuse-asja võimalikkusest on viinud siin selleni, et kui maksmiseks mõne rahatähe ulatad, siis kasvõi korraks, viisakalt ja diskreetselt, kohtuvad pilgud, et kinnitada - jah, me mõlemad teame, millise väärtusega rahatäht praegu just üle anti.

Igatahes, tasub sellist asja endiselt tähele panna.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vaid hoopis sellest, et olen viimastel päevadel juba mitmendat korda kokku puutunud uutmoodi skeemiga, ning seda väga sarnaselt ja täiesti erinevates kohtades.

Teed kuskil mingi kerge õlle. Arve on miski 60 või 70 bahti, nagu tavaliselt. Annad tuhandelise. Tagasi tuuakse sulle viiesajane, kolm sajalist, mõni kahekümneline ja mõned mündid. Ja täiesti hajameelselt ja rahulikult võtad selle kõik vastu, jätad münte veel nagu jootrahaks ning kõnnid edasi.

Nii tavaline. Sa ju nägid, et viiesajaline oli kõige peal. Seega, ei saanud olla justkui mingit pettust. Ometi võeti sult 100 bahti rohkem, täiesti märkamatult. Nad andsid ju 100 bahti vähem tagasi, kui oleksid pidanud andma. Aga sa lihtsalt ei pane seda tähele.

Juhtus see üks kord. Jäi meelde ja pani mõtlema. Juhtus see siis juba teist korda, teises kohas. Nõudsin õigust. Sain tagasi õige vahetusraha, koos vabandustega.

Aga täna juhtus see juba kolmandat korda, kusjuures kohas, kus olin varemgi peatunud ja kus mind pidi tuntama. Ometi tehti mulle seal just täpselt seesama skeem. Läksin õigust nõudma. Sain jälle õige summa tagasi, jällegi koos vabandustega.

Miks ma sellest siin kirjutan?

Mitte sellepärast, et mul oleks kahju mõnestsajast bahtist mõnikord. Mitte ka sellepärast, et siia tulevaid reisijaid juba ette kõike kahtlustama panna. Seesuguseid väikesi sulitembukesi juhtub ju igal pool.

Kirjutan sellest siin lihtsalt sellepärast, et inimesed teaksid - sellised asjad võivad siin juhtuda.

Mis muusikat teil seal kuulatakse?

2011-11-17T14:38:00.001-06:00

See on see ikka ja jälle korduv küsimus.

Ja on sellele ka juba vastatud. Et ega siin eriti midagi ise kuulata saagi. Pigem tuleb leppida sellega, mida sulle kuulmiseks lastakse.

Igal hooajal on miski lugu. Mida siis ka tuleb, igast august. Ja millest ei pääse üle ega ümber.

Pisut uskumatu on ehk hoopis see, et, nagu just praegu märkasin, on see lugu, mille üle ma juba rohkem kui aasta tagasi kaebasin, ikka veel. Olemas. Ja seda tuleb, tõesti, nii uskumatu kui see ka ei ole, ikka veel, igast august.

Mul ei ole tõesti midagi selle konkreetse loo autorite ega esitajate vastu. Las ta laulab. Las ta esineb. Aga miks ma pean seda, vastu omaenda tahtmist, nii palju kordi kuulma. Ja, vahel ka nägema?

See on üks Pattaya pahesid, tegelikult ka.

Siiski, on midagi ka veidi intelligentsemat.

See lugu on siinsetes baarides oma esinemissageduselt ja populaarsuselt praegu umbes teisel kohal. Tuleb ka seda lugu, igalt poolt. Ja jääb ka see meelde ja kummitama. Aga kannatab välja. Las ta kummitab. Sest isegi nagu mingi mõte ja lugu oleks selle loo sees kohe lausa.

Olgugi et samamoodi massikultuur. Samamoodi masside lemmik. Aga siiski, nagu veidi talutavam.

Tegelikult tahaks hoopis omaenda muusikat kuulata, klapid pähe panna ning liikuda ringi, ilma millestki välja tegemata ega midagi märkamata.

Matkanõuannet

2011-11-14T07:39:00.001-06:00

Kuidas troopilises looduses uinuda?

Ega ikka ole nii, et paned telgi maha, poed sisse ja magadki magusasti. Asi polegi nii väga selles, et telgis hakkab kohe väga palav. Võid ju leiutada ka mingi katuse moodi asja juhuks kui vihma peaks hakkama kallama.

Probleem on hoopis selles, et troopiline loodus on täis igasuguseid elukaid. Ja niipea kui miski või keski on nende teele sattunud, siis tullakse kohe teda uurima, katsuma, näksima, hammustama ja võimaluse korral ka tükikaupa minema vedama.

Eelkõige on need imepisikesed sipelgad või peaaegu nähtamatud hooghännalised, aga neid on veel mitmesuguseid. Ja neid on palju ja neid on kõikjal. Maapind lausa kihab nendest. Nemad ongi need, kes siinsel aineringlusel hoogu sees hoiavad. Veel enne kui pikatoimelised saprofüüdid, seened ja bakterid, su laiba üles leiavad ning mädanema ja kõdunema jõuavad ajada, on pisimutukad su juba ammu laiali tassinud ja ära söönud.

Seepärast see, kes tahab siinses looduses viibides ka tegelikult välja puhata, peaks ronima puu otsa ning ennast sinna millegagi kinni siduma. Et uinudes maha ei kukuks. Siinsed rahvad teavad seda tarkust väga hästi. Isegi linnas tuleb selle kõigega arvestada, kui sul oma maja või tuba ei ole.

Aga on ka paremaid vahendeid ning üks neist näeb välja väga looduslik ning on sarnane sellega, mida kasutavad ka paljud putukad - kookon.

See inimene on Pattaya Beach Roadil riputanud ennast kahe palmitüve vahele mõnusasse pessa, kookonisse ehk nukku. Nagu võrkkiik, ainult et ilma ülearuste puidust otsteta. Matkatarvete osakondades saadaval.

Ei pääse ükski pisimutukas sind tülitama, ei sega ka ootamatu vihmavaling. Jah, mõni eriliselt õel loomakene ju võib mööda puutüvesid ja nööre sinuni jõuda, aga kui oled neile nööridele putukaid tõrjuvaid vahendeid näidanud, siis pole ka sealtkaudu võimalik sind rünnata.

Ja kui sind ei häiri ka ümbritseva linnadžungli hääled, siis, head ööd!

Suveks saledaks, vol 2

2011-11-11T14:36:00.001-06:00

Oli siin jutuks, kunagi ammu, et kuidas keegi oma tervisest ja elust hoolib.

Ja pälvis see teema päris palju elevust ja vastukaja.

Küllap siis on neid rohkemgi, kes tahavad kaalust alla võtta, saledamaks saada, paremad välja näha jne.

Noh, mis seal salata, vahel tahaks isegi.

Tolles ammuses postituses kiitsin ühte vahendit ja mainisin sinna lõppu, et kui minuga lähemal ajal midagi ootamatut juhtuma peaks, siis tehku igaüks juba omad järeldused.

Tunnistan, et midagi hullu juhtunud ei ole. Ja see vahend mõjus hästi.

Kohe ja kiiresti langes kaal. Söögiisu taandus kuskile kaugele. Hea oli olla.

Jätkasin selle vahendi tarvitamist, samamoodi. Olin füüsiliselt aktiivne, liikusin, tegutsesin. Söömine kui selline oli juba ammu tahaplaanile jäänud. Polnud probleeme, polnud kiusatusi, kõik oli harmooniline.

Aga kuskile see kaal langes ja sinna ta jäigi. Oleks muidugi tahtnud, et ta veel rohkem allapoole langeks, aga tema arvas, et jääb nii nagu on.

Noh, mis minul sellest. Võibolla ongi optimaalne. Kust mina peaksin teadma, mis see õige on. Loodus teab paremini, eks ole. Tarvitan ikka edasi seda vahendit. Täiesti looduslikku, tuleb veel kord mainida. Aga siis märkan, et vaikselt-vaikselt hakkab mu kaal hoopis tõusma.

No mida kuradit, mõtlen. Sellest ei saa ju enam mingit blogipostitust teha.

Aga tema, see Lõuna-Aafrika kaktusest Hoodia gordonii välja pressitud mahl, ei hooli. Ja teeb, raisk, seda, mida ta ise tahab ja mõtleb. Lihtsalt ja vaikselt, laseb mul paksemaks minna.

Noh. Kannatasin kuu, kannatasin kaks ning tüki kolmandatki. Aga siis ei pidanud enam vastu. Ning astusin ühel õhtul ühte suvalisse apteeki ja tahtsin saada midagi kaalu langetamiseks.

Ja kohe oli neil seal pakkumine olemas. Mingid uutmoodi kapslid, nagu ikka. Pidi olema väga hea ja väga populaarne. Ja väga odav, muideks.

Noh, mis minul. Kui on hea, eks siis võtangi. Ja võtsin, esialgu seitse sellist, noh, nädalaks või nii. Et kui mõjub, siis tulen tagasi ja võtan rohkem. Kui nad mind siis kõhnemal kujul üldse enam ära tunnevad, tegin veel nalja.

Ja mis juhtuma hakkas?

Esimene päev oli veel nagu nii või naa. Aga juba teisel päeval sain aru, et tegemist on vist ikka väga võimsa asjaga.

Söögiisu kui selline oli täielikult kadunud, mida oligi oodata. Ja kaal langes, lausa kukkus. Aga lisaks sellele tekkis mingi uskumatu energiapuhang, rõõm ja vabadus, teha mida iganes, ilma mingisuguste piiranguteta. Mitte et peaks, aga võiks ja saaks, nagu kõike. Nagu vabanemine. Ei pea enam sööma, ei pea enam üldse millegi pärast muretsema.

Siiski, see polnud miskisugune katuse ära sõitmine või teistsugusesse teadvusseisundisse minek. Aga veidi imelik ja kummaline sellegipoolest. Mistõttu võtsin lahti Wikipedia ja hakkasin asja uurima.

Ning, palun väga. Sain teada igasuguseid asju.

Tegemist oli ainega, mille nimeks on Sibutramiin. Tunduvalt lihtsama ehitusega kui too Hoodia kaktuses sisalduv. Aga ka tunduvalt huvitavam.

Igatahes, tema kõikvõimalike vastunäidustuste ja kõrvalmõjude loetelu oli massiivne ja muljet avaldav.

Vastunäidustuste hulgas olid näiteks neurootiline buliimia, alkoholism, eluiga üle 65 aasta, antidepressantide või teiste anorektikute tarvitamine, perifeersete arterite mistahes kahjustused, kõrge vererõhk, südameklappide kahjustused, südamehaigused, sagedased rütmihäired, eesnäärme laienemine jpm.

Noh, mõtlesin. Mõnevõrra on ju mõndagi neist isegi olnud. Aga mõni neist haigustest on mul ju ometi välja ravitud, välja opereeritud, asendatud. Mõni neist on tulnud, aga taas ära läinud. Ja mõnda pole üldse olnud, ehkki ähvardatakse. Näiteks see 65-aastaseks saamine.

Nõnda siis siirdusin rahulikult selle preparaadi kõrvaltoimete loetelu vaatama. Aga ka seal polnud midagi väga kohutavat. Tjah. Võib ju ära kannatada, kui suus on imelik maitse või tekivad imelikud mõtted. Eriti veel siis, kui tead, et see võibki olla just sellest.

Soovitatav päevane annus muide pidi olema 10 mg. Ning et nädala või paari pärast, kui olulisi komplikatsioone pole tekkinud, siis võib ka minna 15 mg peale. Mulle anti seal apteegis aga kohe kapslid, mis sisaldasid 20 mg seda imepreparaati. Noh, mis mul sellest. Las mõjub.

Ometi, kolmandal päeval loobusin. Mitte lõplikult, aga vähemalt mõneks ajaks. Sest juba esimesed kaks päeva olid olnud väga võimsad.

Ja sain ka väga hästi aru, miks nii mõnedki "loodusravimite" tootjad salamahti sedasama ainet oma kõhnenemist soodustavate pulbrite, mikstuuride ja tablettide hulka lisavad. Sest see aine mõjub tõesti. See, pagan võtaks, on üks nendest asjadest, mis tõesti mõjub. Langetab kaalu. Tõepoolest. Väga oluliselt ja otsustavalt.

Tõsi.

Tema toime ei ole selge. Keegi ei tea, miks ta mõjub ja kuidas ta toimib. Keegi ei tea, millele ta veel võib mõjuda ja mida veel kahjustada või soodustada.

Ning üsna kiiresti keelustati ta USA-s, Euroopas ja mitmel pool mujalgi, sealhulgas ka Tai maal. Jäädes ometi hetkel üheks kõige tuntumaks ja populaarsemaks kaalu langetamise vahendiks.

Oma kogemustest lähtudes võin öelda järgmist.

Kahel päeval, enne hommikusööki see 20 mg, oli väga hea. Muutis söögiisu, muutis mõtlemist, andis energiat - ning mis peamine - tõepoolest langetas kaalu, märgatavalt, kohe.

Aga nagu liiga äkiline tundus see kõik. Ja tegin pausi.

Algul mõtlesin, et jätan ühe päeva vahele. Siis, et kaks päeva. Praeguseks on sellest saanud juba kolm päeva.

Nüüd alles tunnen, et mõju on lahtunud.

Ning homme hommikul on plaanis uuesti alustada. Vaatab, mis sellest saab ja kuhu see jõuab. Hoian huvilisi kursis, igal juhul.

Kinnisvara arendamine

2011-11-09T16:19:00.000-06:00

Oli kunagi Eestis selline buum, et kõik hakkasid kinnisvaraga tegelema.

Iga taksojuht võis olla kinnisvaramaakler. Teadsin tol ajal näiteks üht vene õigeusu pappi, kes samuti sellega tegeles, ja vist päris edukalt.

Ja üks teema oli siis ka kinnisvara arendamine. Et omandad näiteks mingi suvalise maavalduse, orgunnid sellele sihtotstarbe muudatuse, detailplaneeringu jmt - ning müüd maha juba elamukruntidena, kümneid kordi kõrgema hinna eest.

See aeg on Eestis muidugi juba ammu möödas.

Aga huvitav on vaadata, mismoodi sarnane kinnisvara-arendamine siin Tai maal praegu toimub. Näiteks Pattayal.

Sihuke pilt.

Plakat seal ees ütleb, et see maatükk on rendile andmiseks.

Aga vaevalt kuu aega tagasi oli selsamal platsil paarkümmend elumaja. Jah, nad olid ühekorruselised, väiksed, tagasihoidlikud, seda küll.

Paar kuud varem elasid seal veel inimesed, jooksid ringi lapsed, kiresid kuked, lesisid koerad. See oli inimeste eluala.

Aga nüüd, palun väga. Kõik on kadunud, lammutatud, maha lõhutud, tasandatud. Ning pakutakse rendile.

Mis on muidugi huvitav. Majanduslikus mõttes. Et kas siis nende majakeste pealt tulevad rendisummad ei tasunud ära. Ja et kas tõesti oli kasulikum olemasolevad ehitised maatasa teha. Lootuses, et ehk mõni suurem arendaja hakkab huvi tundma ja võtab ette midagi. Näiteks paneb sinna miski suuremat sorti hoone, hotelli või kaubanduskeskuse. Ning maksab maa omanikule hoopis paremat renti.

Ei tea.

Oleme ausad. See elamupiirkond oli seal olnud olemas kõige rohkem ehk kümmekond aastat, kui sedagi. Pattayal ei ole üldse võimalik leida ehitist, mis oleks vanem kui 40 aastat. Nii noor on see linn.

Aga siiski. Eesti inimese tavalise vaateviisi kohaselt peaks ju ikkagi olema mingisugune järjepidevus ja austus olemasoleva olukorra suhtes. Et, kuidas nii, see on ju minu vanaisa istutatud pärn - ja nemad tahavad siia bensiinijaama teha!?

Jah. Aga siin maal käivad asjad teistmoodi.

Tulin just täna ühest piirkonnast, ja pidin nentima, et seal olev suur ja tuntud baaride piirkond, mis juba kümmekond aastat oli edukalt tegutsenud, koos elava muusika, õige meeleolu ja suhtumisega - on nüüdseks täiesti maatasa tehtud.

Küsisin, et mis toimub. Pidavat sinna tulema miski hotell.

Sarnane skeem.

Kuni mingi ajani on hea, kui maa kasutamise eest maksab paarkümmend väikerentnikku. Aga siis jõuab aeg nii kaugele, kus on juba otstarbekam sellele leida suurem arendaja. Ja hakata saama märksa suuremat ja kindlamat tulu.

Kas see on progress?

Ja kui see on progress, siis kas me sellises progressis tahamegi elada?

Olukorrast kriisipiirkonnas

2011-11-07T17:07:00.000-06:00

Näe, kui hakkad juba sel teemal kirjutama, siis enam sellest nii kergesti lahti ei saagi.

Ja ei saa ju ütelda, et olukord kuningriigis või elu Tai maal. Ikka peab pealkirjastama, et kriis ja kriisipiirkond. Seda kassid ostavad.

Sest teema on üleval. Ja kõik ju küsivad. Tahavad teada, kas ikka maksab Tai maale praegusel ajal üldse tulla. Ja mis toimub.

No ma siis räägin.

Kõik on aga endiselt nii, nagu juba eelmises postituses rääkisin. See tähendab, mingit ohtu ega jubedust siin ikka veel ei ole. Ja pole enam nagu eriti lootustki, et siin veel midagi huvitavat juhtuma hakkaks. Kõik enamjaolt tuntud ja teada olevad kohad ja vaatamisväärsused ja peatumisväärsused on täiesti olemas. Transport, teenindus ja kaubandus toimivad nagu alati. Millestki puudust ei ole.

Kui üldse midagi teistmoodi on, siis on see see, et turiste on vähem. Vaiksem on. Tühjem ja hõredam. Nendes kohtades, kus tavaliselt olid rahvamassid ja tunglemine, on nüüd märksa rahulikum. Bangkokis näiteks Patpong, mis olevat päris vaikseks jäänud. Või Siam Square, sealsamas Bangkokis, ülimalt atraktiivne kaubanduskeskuste piirkond. Samamoodi vaikne.

Mingit vett pole sinna valgunud, mingeid üleujutusi pole seal ette näha. Jah, muidugi on ka seal igal pool liivakottidest tehtud kaitsevalle, igaks juhuks. Ja muidugi tuleb neist üle ronida, kui kuhugi minna tahad. Ja eks see kindlasti ka häirib.

Aga reaalselt pole midagi häda. Ainult et inimesi ei ole.

Tai turismiamet ja valitsus on muidugi mures. Maailma meedia ootab ja otsib võimalusi, et Tai üleujutustest võimalikult drastilist pilti manada. Valitsus ja muud ametid aga püüavad kaitsta ja hoida Bangkoki kesklinna ja Suvarnabhumi lennujaama. Ning samal ajal jätta muljet, et kõik on kontrolli all.

Tegelikult ongi kontrolli all. Vete valgumine Bangkoki kesklinna või siinse suurima lennujaama aladele on äärmiselt vähe tõenäoline eriti nüüd, kui kogu see õnnetus on hakanud taanduma ja veetasemed igal pool juba langema.

Turismiameti eestvedamisel kutsuti välismaa ajakirjanikud Suvarnabhumi lennujaama, et neile seal näidata, missugused kaitse-ehitised ja süsteemid on loodud. Tõestada, et selle tähtsa transpordisõlme kahjustumine on võimatu.

Pressifotograafid aga leidsid piltide tegemiseks kõige parema rakursi nii, et tõusvad ja maanduvad lennukid ületasid läheduses oleva veehoidla.

Ja nii see sõnum jälle maailma läkski. Jutt seal juures võib olla missugune tahes. Aga kui pildi pealt on näha, et õhus oleva lennuki all sillerdab vesi - siis rohkem polegi vaja.

Tähtis on hirmu tekitada. See müüb. Seda ostetakse.

Meil siin Pattayal on siiski ka midagi teistmoodi. Seoses sellesama loodusõnnetusega.

Beach Road oma merepoolsel küljel, mõnus jalutamise koht palmide all, trehvamiste ja kokkusaamiste piirkond, "Coconut Bar", nagu teda hellitlevalt nimetatakse - kus jalgratastel sõidavad pidevalt ringi jäätise- ja jookidemüüjad tädikesed, kus iga paarisaja meetri tagant pakutakse sulle kuuma kohvi või suupistet - tõstis õlle hinda!

Te kujutage seda vaid ette. Beer Leo, mille külmast jääkastist võetud 0.33 purk maksis enne 30 bahti, ning seda nii üle tee olevates poodides kui ka sealsamas rannas tädikeste käest ostes, maksab nüüd seal - hoidke hinge kinni - 35 bahti!!! (Eurodes: 0.71 asemel 0.83.)

Kusjuures, ka mitmed baarid on oma hindasid samamoodi kergitanud. Ja paljudes baarides pole enam saadaval lahtist õlut. Sunnitakse jooma pudeliõlut, mis on ju ometi kallim.

Ja mõnes poes pole praegu isegi enam Singha õlut. Tuleb leppida Tigeri või San Migueliga. Uskumatu, eks ole.

Kriisi olukord, mis teha.

Igatahes kõik, kes plaanivad siiapoole tulekut, võtke seda arvesse ja mõtelge hästi järele.

Olukorrast kuningriigis

2011-11-02T09:05:00.000-05:00

Eks ma olen siin natukene ka nagu reisibüroo või konsultatsioonifirma tihtipeale. Ikka inimesed küsivad, et kuidas see Tai elu on ja mis olukord parajasti valitseb. Ja eriti muidugi siis, kui miskeid sündmusi toimub. Nagu praegu.

Olen kuulnud, et Eestis ringlevad jutud, nagu oleks suurem osa Tai kuningriigist vee all, rongid ja bussid ei sõitvat, lennukid ei lendavat. Joogivesi ja toit olevat poodidest otsakorral. Ja üldse võiks selle maa oma reisisihtide hulgast maha tõmmata, lennupiletid ümber vahetada ja kuskile mujale minna hoopis.

Tegelikkuses on olukord praegu järgmine.

Üle ujutatud on mõned Bangkoki põhjapoolsemad linnaosad, sealhulgas ka Don Muangi lennujaam. Tollest vanast lennujaamast aga pole juba ammu enam reisilendusid eriti toimunud. Endiselt on üle ujutatud ka ulatuslikud piirkonnad Bangkokist põhja pool, sealhulgas Ayuthaya ümbrus. Kuid veetase on hakanud alanema.

Viimastel päevadel on Bangkoki üle ujutatud äärelinnades olnud rahutusi. On lõhutud veetõkkeid, et veetaset ühtedes piirkondades alandada, seeläbi aga vett suunates teistesse piirkondadesse. On olnud arusaamatusi ja vastuolusid võimude tegevuse osas.

Aga see kõik ei puuduta vähimalgi määral normaalset elu suuremas osas Bangkokis ega ka mujal üleujutustest puutumatul Tai maal.

Suurem osa Bangkokist on täiesti kuiv ja turvaline, sealhulgas kesklinna suured kaubanduspiirkonnad, Siam Square, Sukhumvit Road, Khao San Road. Toimib linnasisene transport, sõidavad bussid, taksod, Sky Train, isegi metroo. Suvarnabhumi lennujaam tegutseb ilma mingisuguste häireteta.

Enamuses jaos tegutseb kogu Bangkoki kaubandus, turundus, meelelahutuskohtad, baarid, hotellid nagu alati. Tõsi, siin-seal poodides on märgata mõningate kaupade osas sortimendi vähenemist. Aga otseselt puudust ei ole millestki.

Kõik Taid külastavate inimeste jaoks tuttavad ja populaarsed kohad on täiesti korras, alles, olemas ja kättesaadavad, nii maanteede, raudteede kui õhu kaudu. Pattaya, Krabi, Hua Hin, Chiang Mai, Phuket, Koh Samui, Phi-phi ja kõik muud saared ei ole millegi poolest kannatada saanud.

Pattayal oli möödunud nädalavahetusel märgatav ülerahvastatus ja tihedam liiklus, kuna valitsus oli andnud oma töötajatele paar lisa-puhkepäeva ning Bangkokist tuldi siia neid veetma. Nüüd on aga ka siin vaiksemaks jäänud. Ning ka siin on mõnedes poodides näiteks joogivee või kiirnuudlite valik vähenenud.

Kuid seda isegi mitte niivõrd tootmishäirete või transpordi probleemide või kokkuostu-paanika tagajärjel. Kohalikud inimesed ostavad suuremaid koguseid selleks, et neid saata üleujutuse all kannatanud piirkondadesse, annetuste korras. Sel ja järgmisel nädalal peaksid saabuma täiendavad kogused joogivett ja muid esmatarbekaupu. Kõikjal on võimalik teha ka rahalisi annetusi, on korjanduskarbid, käivad ringi annetuste kogujad jne.

Niimoodi asjad käivadki. Alles see oli, kui olid siin korjandused Jaapani tuumajaama õnnetuse puhul. Nüüd saabub jällegi siia maale annetusi Jaapanist ja paljudest muudest maadest.

Aga üldiselt, tundub, et üleujutustest põhjustatud kriisi haripunkt on juba möödas.

Welcome to Thailand!

Halloween

2011-10-31T17:57:00.000-05:00

See on see Kõigi Pühakute Päev, Kõigi Hingede Päev, Surnute Mälestamise Päev, Hingedepäev, hästi laialt levinud, väga paljudes variantides ja mitmesuguste erinevate kommetega üle terve kristliku maailma ning rõõmsalt vastu võetud ka Tai maal, budistlikus keskkonnas. Vähemalt nendes piirkondades, kus välismaalasi rohkem liigub.

Nõnda ka mujal Aasias. Jaapanis on see traditsioon selgesti Ameerika pop-kultuurist tulenenud, seevastu Hongkongis on säilinud ka vana, nende endi hingede-aja traditsioon, millele on nüüd siis juurde liitunud läänemaailma mõjud.

Indias on see eriti huvitav. Paljudes linnades nagu Chennai, Mumbai, Delhi, Kolkata, Bengaluru, on Halloween, vähemalt nooremate inimeste hulgas, omaks võetud läänemaailma pop-kultuurist. Lapsed käivad ringi ja koguvad annetusi. Vaeste heaks. Kuid bengaalidel on sügisese aja suurim pidustus, Kali Puja eelõhtu, Bhoot Chaturdashee, jällegi just see öö, mil surnute hinged tulevad külla.

Vaatasin BBC saadet "Feasts", 2009. aastal tehtud, Mehhiko asteekide traditsioonilistest kommetest, surnute pühast.

Need on mitu päeva kestvad kombetalitused koos karnevalide, paraadide, perekondlike koosviibimiste, laulu ja tantsuga, söökide ja jookidega. Peetakse seda katoliku kiriku kõigi pühakute päeval, see tähendab siis, novembri algul, ikka selsamal ajal, meie rahvakalendri hingedepäeva paiku.

Need on ühed aasta suurimad pidustused. Rõõmsad ja kärarikkad. Surnud tulevad koju. Neid oodatakse, neile valmistatakse sööke ja jooke. Lõpuks saadetakse nad tagasi, et nad järgmisel aastal saaksid jälle tulla.

Panen siia galerii tänasest ööst Pattayal. Kommentaare pole vaja.

Rahvuslikud traditsioonid ja kindel kvaliteet

2011-10-27T08:20:00.000-05:00

Mitte et ma mingi eriline viinamees oleksin ja mitte ka mingi eriline rahvuslane viimasel ajal, aga kui eile juhtusin siin Pattayal meie lähimas suuremas toidupoes nimega Friendship juhuslikult alkoholi nurka vaatama, siis leidsin sealt, kõikvõimalike teiste kangete jookide vahelt, palun väga, "Viru Valge" - ja ostsingi kohe ära!

Meil siin vahepeal oli aeg, kus tollessamas poes ning ka mitmetes baarides oli saadaval Saku Originaal ja Saku Long Drink, purkides.

Teadsin isegi neid soomlasi, kes selle sisseveoga tegelesid. Aga seda ei kestnud kauaks. Polnud ilmselt erilist nõudmist ja vist ka hind kujunes liiga kõrgeks, et see äri ennast ära tasuks.

Aga nüüd, palun väga, on keegi hakanud Liviko toodet siia tooma.

Hind, muide, oli sel 70 ccl mahus ja 40-kraadisel joogil vaid 390 bahti. Pildi peal see hind ei jäänud peale, aga kinnitan, et nii see just oli. Ehk siis, 9.10 eurot.

Vaatasin Liviko poe leheküljelt ning ehkki seal küll täpselt sedasama toodet ei olnud, maksis samas mahus ja kraadis Viru Valge vähemalt 12.65 eurot.

Nii et kui keegi otsib Eestist Taisse tulles midagi haruldast kingituseks kaasa, siis on nüüd üks mure jälle vähem.

Paanikaks pole põhjust

2011-10-24T16:03:00.009-05:00

Veeuputus põhjustab veepuudust

Kõik vist on juba kuulnud või näinud või teavad, et Tai maal on praegu suured üleujutused.

Üks asi on inimeste elud ja elamised. Kümned tuhanded perekonnad on olnud sunnitud oma kodudest lahkuma ja ajutisi varjupaiku otsima. Mitusada inimest on surma saanud.

Teine asi on tööstus, infrastruktuurid, tehnorajatised. Kõige suuremal määral on kannatanud Ayutthaya ümbrus, kus on väga palju olulisi tehaseid, mis nüüd on vee all ja oma tegevuse peatanud. Kaotusi on pidanud kandma seesugused hiiglased nagu Honda, Sony jmt, kelle suured tehased ja laod on üle ujutatud. Western Digital ja Toshiba, ühed maailma suurimad arvutite kõvaketaste tootjad, pidid sulgema oma Tais asuvad tehased, mille tagajärjeks on toodangu märgatav langus juba ülemaailmses ulatuses.

Ning kogu see häda ja õnnetus on nüüd siis jõudnud ka juba pealinna, Bangkoki piirkonda.

Ega süüdistada selles kriisis ole õieti kedagi. Vihmaperiood algas kuu-poolteist varem kui tavaliselt. Ja kestab siiamaani, kuu-poolteist kauem kui tavaliselt. Allasadanud vee hulk on rohkem kui kaks korda suurem tavapärasest. Jah, oleks võinud mõnest suuremast veehoidlast lasta paar kuud tagasi veed allavoolu, alandada nende veetaset ning sellega säästa ja päästa nii mõndagi.

Aga kes seda võis ette teada. Sest tavaliselt sel ajal hoopis kogutakse vett nendesse veehoidlatesse, et riisikasvatajatele tagada ka teine saak.

Bangkok rajati Chao Phraya jõe madalatele kallastele koos ulatusliku kanalite süsteemiga, mis oli eelkõige kavandatud linnasiseseks liikluseks. Seda linna on just nimelt seetõttu nimetatud ka idamaade Veneetsiaks. Tegemist on suurlinnaga, mille piirkonnas elab praegusel ajal üle kümne miljoni inimese.

Kogu see Bangkoki kanalite võrgustik varustatud muidugi lüüside, pumbajaamade ja muude kaasaegsete seadmetega, nagu peab. Paraku aga on need kõik mõeldud eelkõige selleks, kuidas veetaset kuival aasta-ajal hoida ja säilitada. Ja üldsegi mitte selleks, et seda alandada, veest lahti saada, merre ära saata.

Chao Phraya jõe alamjooks on pikalt lauge, väga aeglase vooluga. Üks huvitavamaid ideid on praegu olnud ankurdatud laevade paigutamine piki jõge, töötavate mootoritega, et nad oma vintidega kiirendaksid vee äravoolamist. Räägiti, et selle idee taga olevat olnud kuningas ise.

Kui ajaloost rääkida, siis oli Bangkok üle ujutatud ka juba 1983. aastal, ligi neli kuud - septembrist detsembrini - ja 1995. aastal, kaks kuud - oktoobrist novembrini. Nõnda et selle aasta sündmustes ei ole veel midagi väga erakordset. Kahju muidugi, et see satub just turismihooaja algusse.

Praegu on pealinna mitmed äärealad juba vee all, kuid kesklinna loodetakse kaitsta.

Meil siin, Pattayal, pole siiamaani olnud mingeid märke sellest kõigest. Elu kulgeb, nagu ikka. Kui lehti ei loeks, uudiseid ei kuulaks ja telekat ei vaataks, siis ei teakski vist midagi. Nojah, on siin-seal korjanduskarbid üleujutuse ohvrite heaks annetamiseks, aga eks neid korjandusi ole siin kogu aeg igasuguseid.

Aga täna siiski, tundub, et paanika on jõudnud ka siia, patusesse linna.

Nimelt märkasin, et pudelitesse villitud joogivee riiulid on ööpäev läbi lahti olevates poodides kahtlaselt hõrenenud. Ning seda isegi päris kesksetes turistlikes piirkondades, kuhu tavaline tai inimene vaevalt satub. Turist, nagu me teame, ei peaks ju ometi millegi pärast muretsema. Tema eest hoolitsetakse.

Aga, palun väga. Kuskilt on kuidagi läbi imbunud see teade, et paanikaks pole põhjust. Ja kohe järgnebki paanika, nagu sel puhul ikka.

Käivad jutud, et paljud pudelivett tootvad tehased on samuti vee alla jäänud ning oma tegevuse peatanud. Ametlikult on öeldud, et tegemist on siiski vaid üleujutustest tingitud ajutiste varustushäiretega.

Aga iial ei või teada. Peaksin vist ka ise välja minema ja vett veel juurde varuma.

Paanikaks põhjusi leiab alati.

Õhtulehele kirjutatud lugu.

Piltide allikas.

Külalislahkus

2011-10-22T14:21:00.000-05:00

On ju nii, et kui kaugelt maalt külalisi tuleb, siis näidatakse neile seda kõige paremat, mis olemas.

Nõnda ka siin maal.

Ja kui Tai maale ning eriti kui veel juba Pattayale tullakse, siis ollakse kindlasti huvitatud sellest, mida mujal ei ole.

Veelgi enam. Kõik küsivad alati, et näita midagi sellist, mida keegi pole varem näinud. Või et, vii meid sinna, kus keegi pole varem käinud. Nagu ka see, et neil on kohe vaja kuskile edasi minna, midagi veel näha, "avastada", "leida"...

Tahaks alati ütelda sel puhul, et oota nüüd, katsu aru saada, sa oledki juba kohal, enam pole vaja kuskile minna ega millegi pärast rabeleda.

Ole ometi nüüd siin, rahune maha, võta see kõik vastu, mis siin on, vaata, näe, naudi, süvene, saa sellest kõigest osa, katsu sellest aru saama hakata, tunne rõõmu ja ole ise ka rõõmus...

Inimesed on muidugi erinevad.

Oli hea meel, kui Mihkel otsustas siia tulla. Oli hea meel koos Aloga talle Bangkokki näidata, ringi liikuda, suhelda, imesid imetleda.

Ning seejärel mul juba koos Pattayal ringi vaadata ja uudistada.

Eriti hea meel oli siis, kui saime kokku ka Innariga, kes meid veel hoopis teistsuguseid kohti vaatama viis.

See ongi külalislahkus, mõtlesin. Et kui tuleb keegi kaugelt, Eestist, esimest korda siia maale, siis näidataksegi talle seda kõike, mis siin on huvitav, hea, ilus, omapärane...

Innar aga solvus miskipärast. Eks ta ise teab.

Mihkel tahtis aga midagi teistsugust näha ning lendas Chiang Mai'sse.

Vist hea valik.

Kui üldse keegi tunnebki siia saabudes, et Pattaya ei paku nagu ikka midagi erilist, siis on Chiang Mai just nimelt esimene alternatiiv.

Vaatab ja kuuleb, mis edasi saab.

Kõik on võimalik.

Viisa pikendamine

2011-10-19T11:52:00.001-05:00

Seekord oli plaan teha see veidi teistmoodi kui varem.

Mul on ju see aastane viisa "non-immigrant, retirement", eks ole. Ning iga aasta novembris tuleb mul seda pikendada.

Peamine tingimus seesuguse viisa pikenduse saamiseks on sinu rahaline olukord. Sa pead näitama, et sul on teatud piisav summa sinu Tai panga arvel, olnud seal vähemalt kolm kuud. Teine võimalus on tõendada, et sul on mingi piisav püsiv sissetulek. Kolmas võimalus on kasutada esimest ja teist võimalust koos kombineeritult.

Varem olen kasutanud seda esimest võimalust. Sel puhul on vaja väljavõtet pangaraamatust ning panga kirja. Aga natuke tüütu on miskit suuremat summat oma jooksval kontol soojendada nii kaua.

Mistõttu läksin seekord teise variandi peale. Selle puhul on vaja saatkonna kirja. Ehkki meil siin maal saatkonda ei ole, lootsin, et saan selle meie aukonsulilt, kes mind kunagi varem oli juba aidanud Tai bürokraatiast üle saamisel.

Korraldasin terve aasta jooksul asjad nii, et kõik sobiks. Tellisin e-pangast oma igakuised rahade liikumised .pdf kujul ning saatsin nad kõik koos vastava kirjaga konsulile, kus sõnastasin juba ette ära ka tema poolt vajaliku kirja näidise.

Vastuseks tuli meie konsuli poolt veidi üllatunud kiri. Et ta polevat kindel, kas just tema peab sellist kirja tegema ning et kas siis panga tõendist neile tõesti ei piisa.

Oli mul just asja sinna immigratsiooniametisse ning igaks juhuks küsisin üle. Sain teada, et kõik on nii, nagu ma juba teadsin varemgi ning andsin sellest ka meie konsulile teada. Et sissetulekute tõendamiseks on vaja tema kirja. Pakkusin ka, et võiksin immigratsiooniametist küsida mõne taolise kirja näidist, kui ta tahaks.

Seepeale tuli mõne päeva pärast kiri ühelt konsuli assistendilt. Kirja lisades oli näha, et asja käigust on informeeritud ka Eesti Välisministeeriumi ning veel üht konsuli assistenti. Igatahes leiti, asi on lahendatud. Case closed.

Mulle teatati sõbralikult, et nad võtsid immigratsiooniametiga ühendust ning sealt öeldi neile, et olgu ma muretu, mingit saatkonna kirja pole vaja, piisab panga kirjast. Pakuti lahkelt, et kui ma ei suuda panga käest sellist kirja saada, siis võivad aidata. Ning et kui mul peaks veel probleeme või küsimusi tekkima, siis andku aga ma julgesti teada.

Miks ma peaksin nendega vaidlema, mõtlesin. Sain väga hästi aru, et nad olid seal üksteisest mööda rääkinud. Aga mis minul sellest.

Läksin panka ja tellisin neilt kirja oma arvele laekunud summade tõendamise kohta. Nad olid küll veidi üllatunud, et keegi neilt sellist kirja tahab, kuid tegid siiski valmis. Läksin sellega immigratsiooniametisse, lisasin kõik muud paberid, vajalikud koopiad passist, fotod, avalduse, elukoha tõendi, nagu teadsin ja nagu peab.

Ning loomulikult neile see panga kiri ei meeldinud. Suunati mind järgmise ja veel järgmise ametniku juurde, kes veel kord kinnitas, et mul peab olema kiri oma riigi esindusest. Pakkus ka võimalust, et kui minu riigil siin esindust ei ole, siis sobib neile ka Pattayal resideeruva Austria konsuli kiri. See oli väike uudis minu jaoks juba.

Aga siis näitasin ametnikule seda kirja, mille meie konsuli assistent oli mulle saatnud ning kus seisis, et immigratsiooniameti ametnik on öelnud, et piisab panga kirjast. Seal oli ka tolle ametniku nimi ja telefoninumbrid juures. Minuga vestlev ametnik oli mõnevõrra hämmeldnud. Läks asja uurima, aga tuli peatselt tagasi, öeldes, et sellenimelist ametnikku, nagu seal kirjas, tema ei tea. Ning selliseid telefoninumbreid nende büroos ei ole.

Tore. Seda mul just vaja oligi. Tänasin teda ning lahkusin.

Panin selle kõik kirja, lisasin koopia panga kirjast - ning saatsin koos viisaka kirjaga vastuseks konsuli assistendi kirjale, koopiad konsulile, tema teisele assistendile ja meie Välisministeeriumile, kes kõik olid selle protsessi juba varem haaratud. Minu kirja viimane lause oli allakriipsutatult järgmine.

"Meil ei ole vaja midagi muud kui vaid Eesti Vabariigi aukonsuli kirja, mille sisu oleks just samasugune nagu lisatud panga kirjas."

Tunni aja pärast saabub meie konsulilt lühike e-mail, saadetud tema BlackBerry pealt: "Ma räägin homme kell 11 immigratsiooniameti ülemaga ise."

Järgneb nädalapikkune vaikus.

Ning siis saabub kauaoodatud e-mail, mille lisas on meie konsuli kiri, just selline nagu vaja. Vahepeal toimunud kirjavahetuse koopiatest ilmnes, et meie Välisministeerium oli konsulit konsulteerinud ning kinnitanud, et konsulil on õigus anda välja tõendeid "talle teadaolevate asjaolude kohta". Mida ta siis lahkesti tegigi.

Läks veel nädalakene, kui konsuli kiri ka posti teel Bangkokist minuni jõudis.

Mis muud kui pakkisin paberid jälle kokku ja sõitsin Immigratsiooniametisse. Kõik sujus nagu peab. Ning järgmisel päeval sain kätte passi, kus oli mu viisakene kenasti pikendatud kuni 2012. aasta novembrini.

Saatsin kõigile asjaosalistele viisaka tänukirja kinnitusega, et nüüd tõesti on case closed.

Jälle üks mure vähem.

Bangkok, suhtlemiskoht

2011-10-16T06:42:00.000-05:00

Saabus Mihkel, lahkumas oli Alo - ja nii me kolmekesi kõik Bangkokis kokku saimegi.

Kaks päeva ja kaks ööd selles hiigellinnas on täiesti piisav, et esimest korda Tai maale saabunule midagi hakatuseks pakkuda ja näidata.

See on piisav ka selleks, et head sõbrad saaksid üle hulga aja kokku ja tunda äratundmisrõõmu tuttavatest kohtadest, mõtetest ja arengutest.

Ning see on sobiv ka kokkusaamiseks neile, kes pole küll kunagi varem kohtunud, kuid kellel on teineteisele nii mõndagi ütelda või teineteiselt nii mõndagi küsida.

Igatahes oli tore.

Nüüd peaks Alo olema juba Eestis, meie Mihkliga jõudsime Pattayale.

Vaatab, mis edasi juhtuma hakkab.

Matrjoskad - budistlikud pühadused

2011-10-07T06:42:00.001-05:00

On ikka juttu olnud neist Tai pühadustest mitmel korral.

Kui peaks huvi olema, siis võiks meenutada: Usk ja usaldus, Lootos, Naga, Lehvitaja, Vaimude maja, Nelja näoga jumal, Päikeselind, Fallose kultus, Maa-ema ja vist veel midagi, millest siin juttu on olnud, aga kohe võibolla meelde ei tule.

See kõik on budism. Sest budism see ju on. Mis muud see võikski ju olla. Selles usus ja usalduses see maa ja rahvas elabki. Öelgu mõned budistid kuskil Eestis või mujal mida iganes selle kohta.

Juhtusin korraks maha istuma kuskil Jomtieni piirkonnas ning pilk jäi pidama tüüpilisel altaril sealsamas kohas.

Mu tähelepanu pälvisid sinna asetatud vene matrjoskad.

Jäin sügavalt mõttesse.

Jah, venelasi on Pattayale elama asunud viimastel aastatel päris hulgaliselt. Tekkinud on lausa venekeelsed piirkonnad, palju näeb venekeelseid silte ja kuuleb venekeelset juttu. Aga õnneks ei ole see siiski nii häiriv, kui veel mõned aastad tagasi tundus.

Üks tuntumaid venelaste piirkondi, Cosy Beach, paikneb just Jomtieni ääres. Ja selle piirkonna lähedal ma just istusingi.

Matrjoskad on üks vene kultuuri ja rahvaloomingu sümboleid olnud läbi sajandite. Pole siis ka ime, et neid müüakse suveniiridena, tuuakse kaasa ja pakutakse kingitustena. Ja pole ilmselt ime ka, et kuskil baaris või muus kohas mõni rõõmus venelaste seltskond neid matrjoskasid ka meenutuseks maha jättis või kinkis.

Ning ju siis nood vene inimesed tegid seda sellisel viisil, et tai inimesed said aru, et need nukud on kuidagi tähtsad või pühad või imelised.

Ja nii nad leidsidki koha budistlikul altaril, nagu näha. Kusjuures, kui tähele panna, on seal neid koguni kaks erinevat komplekti.

Sealsamas tagaplaanil on Vishnu/Buddha pilt, ees on kandik ohvrijookidega, paremalt poolt piilub välja lillepärjaga ehitud hiigelsuur fallos, üleval on Tai kuninga isa pilt ja palju muudki püha ja tähtsat või imelist.

Miks ka mitte.

Transs

2011-10-02T14:49:00.000-05:00

Lõpetasin just ammu alustatud artikli ühele muusika-ajakirjale ning sellega seoses kuulasin väga palju muusikat.

Mul ju need õhtused pikad jalutuskäigud. Fitnessi mõttes. (Või kuidas seda eesti keeles öeldaksegi?) Ja siis on hea panna klapid kõrvadesse ja lasta sinna hea kvaliteediga mussi. Saab vabalt liikuda, näha, mõtelda. Samal ajal analüüsida sedasama mussi, et kuidas ta tehtud ja kokku pandud on ja et kas ise oskaks kah samamoodi teha. Põnev, huvitav, kasulik igatpidi.

Ning saan nüüd väga hästi aru neist inimestest, kes linna peal liiguvad, klapid kõrvus ning äraseletatud ilme näos. Nad on transis.

Nagu ma isegi.

Õigupoolest, tolle artikli teema oligi transs. Aga jäi ta kuidagi toppama mingil ajal, ei osanud nagu edasi kirjutada.

Aga kui nüüd mul uusi huvisid tekkis omaenda muusika tegemisega seoses ja hakkasin rohkem vastavat muusikat jälgima ja kuulama, siis meenus kohe ka toosama seisma jäänud artikkel. Ning hakkas see kohe tasapisi edasi liikuma. Tulid uued ja värsked mõtted ja mõttearendused. Ja saingi ta nii kaugele, et kõlbas ära saata.

Kuid see oli vaid üks kõrvalprodukt, kui nii võib öelda.

Sest see komme või harjumus, muusikat kuulates ringi liikuda, on ikka paganama hea harjumus, tuleb tunnistada.

Kogu muu maailm muutub ja kaob kuskile teisejärgulisele kohale. Jah, ta on olemas, sa näed teda ja suhtled temaga, võtad vastu ja saadad välja signaale - pilkude, naeratuste, isegi sõnade abil - aga põhiline on hoopis see mull, kus sa oma kõrvus kostva muusikaga oled. Ja see on oluline.

Teine oluline asi on nende helide kvaliteet, mida sa kuulad. See pole võrreldav üheskis baaris või diskoteegis kostva helitaustaga. Sa hakkad lausa vältima seda nõmedat ja ähmast tümakat, mis igalt poolt kostab. Tekib lausa küsimus, et miks üldse kõlarite kaudu muusikat üritatakse edastada, kui see nii halvasti välja tuleb.

Noh, jah, mõnes kohas, mõnes väga üksikus kohas siin Pattayal on siiski ka veidi akustika peale mõeldud ja võib enam-vähem nende heli kvaliteediga rahule jääda. AngelWitch, What'sUp, CasinoClub, BluesFactory. Ka Papagayo, YuthBar, Peppermint ning mitmed diskoteegid on enam-vähem talutavad selles mõttes. Ja siis need kaks mereäärset baaride kompleksi Walking Streeti ääres, kummalgi on kogu piirkonna peale ühine muusika ja DJ, kes seda laseb, enamasti talutavalt.

Aga nii üldiselt võttes on see kõik ikkagi vaid üks mõttetu jõmin ja tümin ainult. Iga baar keerab oma musa ikka valjemaks ja valjemaks ning kokkuvõttes kostab igalt poolt kõike, mida üldsegi ei tahaks kuulda.

Ning siis istudki kuskil kaldapealsel. Vaatad laineid ja eemal õõtsuvaid tuledes säravaid krevetilaevu, pea kohal kõiguvad kookospalmid. Ning kõrvus on sügav ja võimas muusika, mis viib sind hoopis teistesse dimensioonidesse.

Transsi. Selle sõna kõige paremas tähenduses.

Sa ei vaja välisest maailmast midagi muud kui ehk vaid aeg-ajalt jalgrattaga möödasõitvalt tädikeselt väikest õllepurgikest. Et ennast hästi tunda. Kui sedagi.

Ja vabalt võib olla, et olles lasknud ennast nõnda nendesse transtsendentaalsustesse viia, sa ei vajagi midagi rohkemat. Oledki tõstetud, ülendatud, viidud, inspireeritud.

Lähed koju ja valad selle kõik sõnadesse või omaenda muusikasse.

Ja mõtiskled pärast veel tagantjärele, et kas siis tõesti ei ole seda kõike võimalik ikkagi ka adekvaatselt edasi anda.

Tahaks ju, et teised ka sellest osa saaksid.

Nii hea

2011-09-25T15:29:00.001-05:00

Ja nii tore ja üldse.

Tundsin ennast täna jälle nii õnnelikuna. Et kohe nagu peaks seda jagama siin lausa.

Eks ma muidu katsun ikka mõõdukat rida hoida.

Ei kiida eriti midagi. Sest milleks inimesi kadedaks teha.

Ei kiru eriti midagi. Sest milleks inimesi parastama panna.

Aga täna, mõtlesin, et pole ju kaua aega omaenda tunnetest ja mõtetest rääkinud, pole nagu päriselt, sellest siinsest, Tai elust ju nagu midagi eriti edastanud. Mõtlesin, et võiks ju. Eriti kui see parajasti tundub nii hea. Ja nii tore ja üldse.

Ega midagi erilist toimunudki. Õhtupoolikul proovisin ühe siinse sõbraga ühendust saada, aga ta tundus olevat kuskil hoopis teises maailmas. Aga seejärel võttis hoopis ühendust mu vend Mikk. Mis oli väga hea.

Saime rääkida ja näha üksteist, üle hulga aja.

Eriti hea oli see sellepärast, et olin just oma mälestuste-raamatu kirjutamisel olnud sealkohal, kus Mikk oli minu jaoks olnud vägagi oluline tegelane. Noh, eks ta ole olnud ja on ka praegugi oluline, endiselt. Aga siiski, korraks lapsepõlve tagasi põiganuna, noid ammuseid asju meenutades ja kirja pannes, oli eriliselt huvitav äkki suhelda hoopis tänapäevasel tasemel.

(Ega ma talle sellest rääkinud. Lihtsalt, endal oli huvitav.)

Siis läksin välja. Oma tavalisele õhtusele ringile.

Soi Buakhao, Oasis, Soi Buakhao, Soi Seven, Beach Road, Walking Street, Wind Mill - ja motikataksoga tagasi koju. Jätsin Casino Club'i seekord vahele. Ja mõned teised kohad veel.

Aga kuskil seal poole tee peal, rannas, istusin korraks maha ja siis see tuligi. See mõte. Et ma olen õnnelik.

Sest ma olen just siin ja praegu, õiges kohas, õigel ajal.

See oli hea tunne.

Sünnipäev on tore päev

2011-09-20T17:15:00.000-05:00

Kuidagi läks niimoodi, et mu kõige noorema lapse sünnipäev sattus just täpselt nädalakese enne mu enda sünnipäeva. Nii tore.

Aga ega midagi rohkemat nagu olegi öelda.

Tegelikult muidugi oleks. Öelda. Mitut moodi.

Veel üks aastakene turjal. Või siis, et, veel üks aastakene möödunud. Aga ehk ka hoopis niimoodi, et, näe, huvitav, mida siis see aasta endaga kaasa toob...

Siin Tai maal, muideks, on paljud asjad hoopis vastupidised sellele, nagu nad näiteks Eestis on. Noh, kui võtta arvesse, et see on ju peaaegu teisel pool maakera, siis vabalt võibki olla.

Kui põhjamaades unistatakse päikesest ja soojusest, siis lõunamaades, vastupidi, hinnatakse varju ja jahedust. Ühel pool on majadesse sisse ehitatud küttesüsteemid, teisel pool - jahutussüsteemid. Uksed-aknad hoitakse ikka kinni, ühel pool sellepärast, et külm sisse ei tuleks; teisel pool selleks, et palavus sisse ei tuleks.

Lähme kuskile sisse sooja, öeldakse põhjamaades. Lähme kuskile jahedasse, öeldakse troopikas. Sisekujunduses on eelistatud heledad ja jahedad toonid. Tüüpiline põrandakattematerjal on kahhelplaadid. Ikka selleks, et jala all jahedam oleks.

Meie maarahva kujutluse kohaselt pidavat kuningas magama ahju peal kahe kasuka vahel. Lõunamaade rahvaste kirjanduses naudivad kuningad oma jahedaid paleesid, varjulisi aedu...

Kui kellelegi lehvitad, siis tähendab see siin hoopis kutsumist, mitte hüvastijättu. Pakutud söögist on viisakas midagi järele jätta, see tähendab tunnustust: kõht sai täis, rohkem pole vaja; kui aga kõik ära sööd, muututakse kohe murelikuks: kas oli liiga vähe? kas tahad midagi veel?

Eestis ja üldse põhjamaades on pop olla päevitunud jumega. See näitab, et sa oled rikas, sul on aega peesitada või raha solaariumi jaoks; või siis oled just tulnud kuskilt päikeseliselt lõunamaalt. Siin, vastupidi, keegi ei armasta päikese käes olla, ammugi mitte päevitada. Milleks? Inimesed on nagunii üleni päikesepruuni jumega. Ideaaliks on hoopis hele nahk. Mida heledam, seda rikkam ja edulisem sa ilmselt oled, sest kohe on näha, et sa pole pidanud päikese käes töötama. Kosmeetikatööstus pakub siin hulgaliselt nahka valgendavaid vahendeid. Mida valgem, seda ilusam.

Kui põhjamaa naised tunnevad tõmmet tumedanahaliste lõunamaa meeste vastu, siis tailannad tõmbuvad, vastupidi, heledate euroopalike meeste poole. Mõlemad kiidavad oma eelistusi: valgetele naistele näivad tõmmud mehed kuidagi kirglikumad, avatumad, tugevamad; aasia naistele tundub, et valgenahalised mehed on ilusamad, hoolitsevamad, rikkamad.

Kui Eestis ja üldse euroopalikus keskkonnas peab mees üritama naise tähelepanu endale tõmbama, teda meelitama, huvitav olema, usaldust äratama jne, siis siin, vastupidi, on just naised need, kes üritavad meeste tähelepanu äratada.

Mitte mehed ei aja naisi taga, vaid naised ajavad mehi taga.

Sellest kõigest on siin kunagi ammu juba kirjutatud ka.

Aga ühe asja võiks veel juurde lisada.

Nimelt, et kui sul on sünnipäev, siis siin oled hoopis sina, sünnipäevalaps, see, kes teistele välja teeb. Sina oled see, kelle juurde kõik kokku tulevad. Et sinult kingitusi saada. Et sinu rõõmust osa saada.

Sest see on sinu päev. Sinu rõõmu päev. Ja sa jagad oma rõõmu kõigiga.

Sest, mis rõõm see oleks, kui seda pole jagatud. Jagamata rõõm nagu polekski rõõm.

Selline on Tai elu.

Aga, kui juba jutuks tuli, siis oli väga hea meel, et nii paljud inimesed mulle sünnipäeva puhul õnne soovisid. Poleks arvanudki, et mul heasoovlikke sõpru ja tuttavaid nii palju on.

Suurimad tänud kõigile.

Igatahes, kui mul kunagi tulevikus peaks miskit sorti masendus peale tulema ja arvamus, et "keegi mind ei salli ja kõik mind vihkavad", eks ole, siis piisab sellest, et vaadata ja meenutada kõiki neid, kes mulle just nüüd kõike head soovisid.

Ja, olen kindel, et seesugused valed mõtted ja arvamused hajuvad, kohe. Nii hea. Nii lihtne.

Tänud, veel kord.

Lapse sünnipäev

2011-09-15T09:19:00.000-05:00

Lili sai seitsme-aastaseks ja sel puhul tuli meie väike perekond jälle paariks päevaks kokku.

Tore oli.

Viimati olime niimoodi kokku saanud täpselt aasta tagasi, samamoodi. Ja paljud asjad olidki samamoodi.

Aga muidugi oli selle aastaga ka üht ja teist arenenud ja muutunud.

Mis mulle võibolla kõige olulisem oli märgata, et nii Lili kui ka Lord on märksa tasakaalukamaks muutunud. Nii omavahelises suhtlemises kui minuga kui üldse. Veel eelmisel aastal, kui kohtusime, tuli neil ikka väikseid omavahelisi nägelemisi ette. Aga seekord enam mitte. Mainisin seda ka Lordile ja ta kinnitas, et nii see tõepoolest ongi.

Lordiga oli hea ja mõnus suhelda. Ta on täpne, asjalik, aus ja avameelne. Tundub, et see usalduskriis, mis meie suhteid pikaks ajaks tumestas, hakkab vist hajuma.

Pole tal uut meest ega boyfriendi ning ega ta otsigi. Nii nagu mina, eelistab ka tema iseseisvat elamist.

Muidu elab ja töötab ta Phuketil, kus tal on seal lausa kolm kohta, kuhu teda alati oodatakse. Rääkis, et teenib kuskil 20 tuhat bahti kuus, kui seal on. Pole paha.

Tal on päris hea tasemega väljaõpe, litsentsid ja kogemused tai massaazhi alal. Julgustasin teda just nimelt selles suunas edasi tegutsema ja arenema. Kõrgel tasemel tai massaazh on maailmas väga hinnatud ju.

Muuhulgas sain lõpuks selgeks, mis vahe on "päris" massaazhisalongidel ja nendel, kus pakutakse hoopis intiimteenuseid. See on küsimus, mis võibolla teisigi võiks huvitada. Tihtipeale on sellega segadust.

Nõnda siis, tasub meeles pidada, et päris, õigete, professionaalsete massaazhisalongide personal on tüüpiliselt ühesugustes vormirõivastes ning nad ei ole iialgi meigitud.

Käisime Pattaya Underwater Worldis. Olime varemgi seal mitmeid kordi käinud, kuid eks veealust elu ole iga kord jälle huvitav vaadata.

Pealegi, varasematel kordadel oli Lili liiga väike veel, et üldse midagi meelde jätta.

Ja seal need vaatamisväärsused ja võimalused muidugi ka muutuvad. Seekord näiteks oli võimalus kalu lutipudeliga toita, nagu näha.

Ja muidugi on ka suurtel inimestel alati põnev olla veealustes tunnelites, kus hiigelsuured kalad, raid ja haid ning kilpkonnad ja muud elukad üle sinu ja sinu kõrval ujuvad.

Pluss veel kümneid ja kümneid väiksemaid akvaariume kõikvõimalike korallide, meriliiliate, meripurade, merikurkide, vähikeste, krevetikeste, nende vahel sõeluvate värviliste ja kummaliste kalade ja muude loomakestega.

Panen lõppu ühe tõsisema pildi ka peategelasest. Nagu portree.

Tundub, et päris asjalik tüdruk tuleb temast.

Uputuse pildid

2011-09-11T06:59:00.001-05:00

Neliteist tundi kestis see paduvihm, järjest, vahet pidamata. Oli hõredamaid momente, oli ägedamaid, kuid möll oli pidev. Kusjuures, vaid kaugelt kostis ka müristamist.

Kui kõik lõpuks maha rahunes, siis läksin välja, umbes tund-paar pärast saju lõppu. Et uputust vaadata ja aru saada, mis siis õieti toimus.

Aga ei olnudki midagi eriti sensatsioonilist. Noh, vesi, jah, maas. Aga ei midagi erakorralist. Ikka juhtub.

Siiski, ühe vaate, nii-öelda viimsepäeva pildi, siiski sain. Et, näe, siin ongi see üleujutus ja purunenud maja, kus kunagi inimesed elasid. Aga vist ei mõju usutavalt eriti, ma kardan. Et mingeid tundeid tekitada.

Tegelikult ongi siin kombeks päris kiiresti tegutseda, nii ehitamisel kui lammutamisel. Ei ole nii, et oh, näe, selle maja minu vanaisa ehitas ja et kuidas nad nüüd tohivad seda lammutama hakata... Oh ei. Nii mõnigi elamukvartal püsib vaid kümmekond aastat. Et siis saada maha lammutatud ja uutele arendustele ruumi anda.

See siin nüüd on, nagu oleks miski suurem ala vee alla jäänud. Tegelikult siiski mitte eriti.

Kõik see ilu ja õud oli väga kiiresti kadumas. Maa alla. Kanalisatsioonisüsteemidesse. Need süsteemid on siin väga võimsad ja väga mahukad. Just selliste ilmastikunähtusega toime tulemiseks.

Võibolla jah, mõni tund võtab aega pärast suuremat sadu. Ja võib olla ka, et selle aja jooksul nii mõnedki kanalisatsioonikaevud hoopis ajavad vett välja. Aga lõpuks siiski kõik rahuneb. Ja kuivab. Ja on nagu ennegi.

Nii et, ei midagi katastroofilist ega sensatsioonilist taoliste sadude puhul. Vähemalt linnades mitte. Maapiirkondades, jah, on veidi teine lugu.

Alo teadis rääkida, et Kesk- ja Kirde-Tais olla sellised, lausa mitu päeva kestvad laussajud, vihmaperioodidel päris tavalised. Ja siis võib tõesti neist ka pahandusi tulla.

Uputab

2011-09-10T17:00:00.000-05:00

Kell üheksa õhtul hakkas sadama ja sadas lakkamatult kuni kella kolmeni öösel. Praegugi veel (kell hakkab viis saama) tibutab.

Polnud varem kunagi nii pikka ja põhjalikku sadu siin näinud. Kodutänav oli konkreetselt vee all. Pood on mul siin mõnekümne meetri kaugusel, aga tuli ikka päris sügaval vees sulistada, et seal ära käia.

Leht kirjutas täna, et olevatki tulemas suuremad sajud siiakanti. Paljudes maapiirkondades on nagunii juba enneolematud ja pikka aega kestnud üleujutused. Aga nüüd pidavat asi veelgi tõsisemaks minema.

Saame näha.

Hakka või uskumagi, et kliima soojeneb...

Muusikahuvi taastärkamine

2011-09-10T05:15:00.000-05:00

Näe, nädal läinud ja polegi jõudnud vahepeal siia midagi kirjutada. Nii palju on vist tegemist olnud.

Miski muusikahuvi on pead tõstma hakanud jälle. Tõstsin toas mööbli ümber, et saaks mugavamalt ja paremini arvutite, klaveri, võimenduste ja teleka vahel olla. Kohe parem sai.

Leidsin sellise koha, kus tõesti tehakse sellist muusikat, mis mulle praegu huvi pakub ning kust saab seda ka vabalt alla laadida kui oled registreerinud ennast seal.

Deep House on see zhanr, mis mind eriti huvitab. Vähemalt tunniajalised kompositsioonid. Väga põnevad. Hakkan vaikselt selle muusika tegijaid juba tundma ja eristama.

Kuulan praegu väga palju, õpin, jätan meelde, mõtlen, analüüsin. Käin linnas ja istun kuskil viimasel ajal, klapid peas, tark telefon muusikat täis. Annab muidugi hoopis teistsuguse tunnetuse ümbritsevast maailmast samal ajal. See Samsung Galaxy S II on ikka tõsiselt võimas riist, ei jõua ära kiita.

Tegin ennast ka Linked In kaudu paari muusikute seltskonna liikmeks, aga pole jõudnud seal veel eriti olla ja suhelda. Küllap ma sealt vist peaksingi saama vastuseid oma esilekerkinud küsimustele.

Hetkel kaalun, kas ikka osta professionaalidele mõeldud Logic Pro (vahepeal mul ta oli, aga proovimise aeg sai läbi) - või katsuda GarageBandiga hakkama saada. Lootsin, et uus Mac OS Lion sisaldab ka uuendatud GarageBandi, kuid kahjuks mitte. Puudub väga oluline osa Jam Pack 1.0, mis on sellise muusika tegemise puhul elementaarne, aga ei ole veel leidnud, kust seda saada. Apple enda poes on ainult tema uuendus, JamPackUpdate 1.0.1, kuid kui seda algset 1.0 sul ei ole, siis pole temaga midagi teha. Jah, torrentid pakuvad teda küll, aga millegipärast uskumatu mahuga: üle 2 GB. Oma ühenduse puhul peaksin vist mitu nädalat ootama, enne kui ta alla tuleb. Noh, mitte vist küll nii kaua, aga ikkagi.

Aga jah, kuulates praegu suurte meistrite muusikat ja vahepeal võrdluseks ka oma loomingut, ei peagi vist eriti häbenema. Muidugi saaks paremini teha ja võibolla võtangi ette midagi nende, aasta tagasi tehtud lugudega, noh, niisama, lihvimise ja saundi põnevamaks tegemise poolest.

Aga muidu, las nad olla. Uued mõtted tulevad kogu aeg peale, ei saa jääda vanadesse asjadesse kinni.

Eks ma annan ka siitkaudu teada, kui midagi uut ja kuulatavat on sündinud.

Mida naised tahavad

2011-09-02T15:00:00.001-05:00

See pole nüüd üldse sellepärast, et sellest miski probleem oleks tekkinud. Lihtsalt hakkasid kuhjuma selleteemalised asjad.

Keegi palus, et ma talle Orgasmiraamatut laenaksin. Sain Welcomed Consensus kasutajaks. Üks Eesti telekanal tegi oma seksisaate jaoks minuga intervjuu tai naiste teemal. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, hakati mulle agressiivselt pakkuma miskit uusimat süsteemi naiste rajalt maha võtmiseks, Pandora's Box. Et justkui mina oleksin see, keda neil kindlasti vaja on selle testimiseks, ja muu selleteemaline jura koos selle juurde kuuluvate meeletute soodustuste ja allahindlustega ning seda kõike muidugi ainult nüüd ja kohe, sest muidu...

Noh, ega ma eile sündinud ole.

Tutvusin selle süsteemiga, muidugi ilma seda tellimata ega midagi maksmata. Tegemist oli järjekordse pick-up art teemalise tootega. Seekord siis lubati naistest aru saada vaid kolme süütu küsimuse esitamisega. Misjärel iga naine liigitub ühte kaheksast kategooriast ning langeb tahes-tahtmatult sinu omandusse.

No vabandage, mõtlesin ise.

Kui ma peaksin lugema või nägema miskit õpetust selle kohta, kuidas mehi rajalt maha võtta, ning kõik maailma mehed oleksid selle eesmärgi nimel jagatud mingitesse kategooriatesse ning iga kategooria jaoks oleksid olemas omad lollikindlad meetodid... Siis, noh, naerukoht, eks ole.

Miks ometi on nii palju raamatuid, õpetusi, juhendeid, soovitusi selleks, kuidas mees saaks naise kätte, kuidas mees saaks naisest aru, et mees mõistaks, mida naine tahab.

Aga peaaegu mitte midagi selle kohta, kuidas naine võiks mehest aru saada, teda kätte saada... Tundub nagu oleks kogu see temaatika täiesti tasakaalust väljas.

Tegelikult muidugi ei ole.

Meeste häda on see, et nad ei räägi. Mehed ei suhtle omavahel naiste teemadel. Või kui suhtlevadki, siis vaid väga üldiselt või väga lühidalt.

Naised aga peaaegu muud ju ei teegi kui vadistavad meestest, suhetest, seksist ja kõigest mis sellega seondub. Naised on need, kes loevad armastusromaane, vahivad seebikaid, elavad kaasa ja arutavad omavahel seda kõike läbi. Naistele ei ole vaja juhendeid või käsiraamatuid või süsteeme selleks, et meestest aru saada, et mehi kätte saada. Nad räägivad sellest nagunii, kogu aeg. Orgasmiraamatus on see väga hästi lahti kirjutatud.

Pigem on naerukoht just seal, kus mehed üritavad naistest aru saada. Oma teooriatega, oma kategooriatega, liigitamistega, oma kunstide ja õpetuste ja meetoditega. Ja müüvad neid omavahel üksteisele, raamatute või videoloengute või workshoppidena.

Kõik need imekaunid ja kindlad teooriad varisevad kokku siis, kui selgub, et inimesed võivad muutuda. Sealhulgas ka naised. Igaühe meel, meeleolud, mõtted, sihid, püüdlused, eesmärgid võivad olla kergesti muutuvad, vägagi mõjutatavad - ja seeläbi muidugi edasi arenevad.

Ei ole ikka nii, et saad inimesest aru ja siis oledki temast lõplikult ja jäädavalt aru saanud. Oh ei. Ta läheb sul eest ära. Ta muutub. Pöörab kõrvale. Areneb, õpib, kogeb, hindab ümber.

Ja samamoodi on selle teise asjaga, mida too Welcomed Consensus õpetab. Et kuidas absoluutselt igale naisele orgasme anda, kusjuures veel erinevaid ja tundidepikkuseid. Orgasm ei ole nende kaugelejõudnud tehnika abil enam sündmus, vaid seisund. Tore muidugi.

Aga kui ta parajasti ei taha, tal pole tuju, ei viitsi? Kui ta tahabki vaid su kaisus magada, tahabki parajasti vaid, et sinul hea oleks? Mis sa siis teed? Kuidas sa jätad oma oskused kasutamata? Vägistad ta ikkagi orgasmini või?

Aga mis sellel kõigel Tai eluga pistmist on?

Ega eriti olegi. Lihtsalt, tuli midagi meelde, aga siis alles, kui see intervjuu tollele seksisaatele läbi sai. Veidi kiirustades ja ülepeakaela see läks nagunii. Ja nimelt: väga paljude tai naiste jaoks on valged mehed eelkõige seksiobjektid. Ning alles seejärel on nad "kõndivad rahakotid", potentsiaalsed abikaasad või laste isad.

Ei, ma ei mõtelnud seda ise välja. Sellest on Tai meedias aeg-ajalt ikka juttu olnud. Viimati näiteks Bangkok Postis mõned nädalad tagasi. Nii et vähemalt tai naiste puhul pole vaja küsida, mida nad tahavad.

Aga võibolla ongi hea, et eesti rahvas seda teleka vahendusel teada ei saa...

Üks naljapilt kah siia juurde.

Allikas: art365.

Coconut Bar

2011-08-28T09:19:00.000-05:00

Tegelikult sellenimelist baari Pattayal muidugi ei ole. Aga kõik teavad seda. Noh, mitte just kõik, aga väga paljud.

See on alati avatud. Seal on alati rahvast. Seal on kõige soodsamad hinnad jookidele, snäkkidele ja kõigele... Sa võid seal kohata kõige erilisemaid ja huvitavamaid inimesi, keda sa muidu vaevalt üldse märkaksid.

Su ümber on avarus, meri, lained, võrratud vaated üle lahe... Su kohal õõtsuvad kookospalmid, nagu selle koha nimigi ütleb... Sa võid seal jalutada või joosta, võid seista või hüpata või tantsida või istuda või hoopis pikali visata ja lausa magada.

Vist saite juba aru, millest jutt käib. See on Pattaya rannapromenaad, Beach Road. Paar-kolm kilomeetrit pikk.

Päevasel ajal käib seal all liivarannal ka rannaelu. See tähendab, seal on lamamistoolid, päikesevarjud, lauakesed ning hoolikas teenindus koos jookide-söökidega ning lugematute muude teenuste ja kaupade pakkumisega. Päikeseprillid, võlujoogid, värsked ajalehed, rõivad, jalanõud, massaazh, maniküür, kaatriga kihutamine, langevarjuga lendamine, õhupallid, mänguasjad, käekellad, välgumihklid, sigaretid, ananassid, arbuusilõigud, sinu silme all küpsetatud maisitõlvikud, krabid, krevetid, kalmaarid, kalad... ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, veel üht-teist.

Pärast päikeseloojangut aga pannakse see elu kokku ning jääb ainult promenaad. Noh, seal liivarannas võib ju ka seltskonnaga omaette olla, aga varustus peab juba endal kaasas olema.

Promenaad, see Coconut Bar, töötab aga kogu aeg. Nii päeval kui öösel.

Päevasel ajal teenindavad sind noodsamad tädikesed, kes rannaelu eest hoolitsevad. Öisel ajal aga leiad enda soovidele sobivalt sealsamas käru pealt pakutat kuuma kohvi või teed, jäätist või puuvilju või kergeid snäkke. Õlut ja muid jooke ei reklaamita, aga kui tunned elu, siis märkad siin-seal valgeid vahtplastmassist kastikesi jalgratta pakiraamil ringi sõitmas või kuskil mõne pingil istuvad tädikese ees. Peatad ta kinni või astud juurde ja saad, mida tahad. Beer Leo purk on 30 bahti.

Ja muidugi kõik need neiud, kes seal töötavad. Absoluutselt kõige odavamad hinnad. Short time on 500 bahti.

Üldiselt muidugi ei soovita kellelegi seda teenust kasutada. Iial ei või teada, kellega sul tegemist tuleb teha. Liiga palju on neid lugusid, kuidas keegi on petta saanud, kuidas kelleltki on midagi varastatud või röövitud.

Aga tihtipeale on nendega päris huvitav niisama lobiseda. Saab kuulda igasuguseid lugusid. Saab aru, mis toimub, miks nad seal on, kust nad pärit on, mida nad oma praegusest elust ja Pattayast arvavad ning palju muud.

Miks nad näiteks mõnes päris baaris ei tööta, olen huvi tundnud. Oleks kindel palk, turvalisem ja üldse. Aga ei. Põhjus on - vabaduses ja sõltumatuses. Freelancer tuleb, on ja läheb siis kui ise tahab. Kui ei taha, võib nädalate kaupa oma elu elada. Ametlikus baaris töötades sa seda endale lubada ei saa.

Teine mõnevõrra üllatav avastus oli see, kui palju on seal tihtipeale päris korralikke tüdrukuid. Päeval töötab ta kuskil hotellis või kaubamajas. Õhtul aga Coconut Bar'is. Lihtsalt igaks juhuks, et äkki trehvab, ehk juhtub midagi, teenib midagi lisaks.

Banaanipuu

2011-08-20T19:13:00.002-05:00

Nii naljakas, kuidas banaanist on saanud miski üldmõiste.

Banaanivabariik tuleb kohe meelde. Kleptokraatliku riigi hellitusnimi, eks ole.

Või siis banaanikoorel libastumine. Oh, kui naljakas.

Freddie Mercury, kui ta lubas kergelt hulluks minna, arvas vahepeal, et ta on banaanipuu.

Ja nii edasi.

Miski aeg tagasi juhtusin lugema, kuidas "intelligent design" pooldajad (see on see mõtteviis, et kogu meie maailm on kuidagi arukalt kellegi poolt loodud, mitte ise arenenud) on oma mõtteviisi toetuseks ja näiteks toonud just nimelt banaani.

Et, näe kui arukalt loodud vili. Täpselt õige suurusega, mahub pihku. Pehme, hästi maitsva, toitva ja söödava sisuga. Ning pakend ehk koor on veel varustatud värvikoodiga: roheline näitab, et pole veel söödav; kollane signaliseerib, et võib süüa - ning must on märk sellest, et enam ei kõlba süüa.

Keegi kommenteeris seal siis, et, jajah, on küll arukas disain, tõepoolest. Ainult et see arukas olend, kes banaani selliseks aretas, oli inimene ise.

Asi on nimelt selles, et see banaan, mida me tunneme ja teame, on hoopis erinev sellest banaanist, mis looduses kasvab.

Just täna juhtusin lugema Postimehe lugu sellest, kuidas kodus banaanipuud kasvatada. Ning kohe oli seal ka muidugi probleem sellega, et, oh häda, sellel on ju seemneid sees rohkem kui viljaliha.

Nii ongi.

Need banaanid, mida me teame ja tunneme, on ju kõik ilma seemneteta. Puhas viljaliha. Sest selliseks on nad aretatud inimeste poolt juba ammu. Paljundatakse vegetatiivselt, nii et seemneid polegi vaja. Ja sellistena on nad muideks läinud ka looduslikult levima.

Siinsamas mu elamise lähedal, märkasin, et just õitseb üks seesugune. Tegin mõned pildid kohe.

Sest suhteliselt kiiresti möödub sel taimel see õitsemise periood. Enamasti sa ei märkagi, et banaanipuul mingeid õisi või vilju on. Sest see aeg on nii üürike.

Kusjuures, siinkohal peab vist kohe veel lisama, et ega banaanipuu olegi "puu" selle sõna täpses tähenduses. Nojah, võib ta küll sul ju kõvasti üle pea ulatuda, kolme-nelja meetri kõrguseks kasvada või rohkemgi, aga ometi on ta rohttaim. Sest puitu, kui sellist, mis on puude ehituse vältimatu koostisosa ja tunnus, seal tema sees ei ole.

Aga vaata lähemalt. Ja pane tähele, kuidas see banaanikobar areneb. Üks õis või õigemini vist õisik, toosama hiigelsuur seal, lilla värvusega.

Roomab, edasi kasvades, vaikselt allapoole, ise muudkui õitsedes ning enda järel väikseid banaanikobaraid maha jättes.

Selline elu.

Päevade värvid

2011-08-15T11:02:00.000-05:00

Igal nädalapäeval on oma värv.

Seesugused asjad on siin Tai maal väga olulised. Nii nagu juba su sünnitunnistusel ja sinu ID kaardil on märgitud ära, mis looma aastal sa oled sündinud, samamoodi on oluline ka see, missugusel nädalapäeval see toimus.

Tihtipeale võib tänavapildis märgata, et paljud tai inimesed kannavad sama värvi riideid. Ja miks? - Ikka sellepärast, et olla jooksva päevaga kooskõlas.

Miks on Tai kuninga lipu värv kollane ja kuningannal sinine? - Muidugi sellepärast, et kuningas on sündinud esmaspäeval ja kuninganna reedel.

Nõnda et võiks meelde jätta need seosed. Hea teada. Ja teinekord võib kasu olla.

Pühapäev on punane

Esmaspäev on kollane

Teisipäev on roosa

Kolmapäev on roheline

Neljapäev on oranž

Reede on sinine

Laupäev on lilla

Nii tore

2011-08-11T20:43:00.000-05:00

Mõnikord lähevad siin öö ja päev vahetusse. Või, õigemini, kaotavad üldse igasuguse tähenduse.

And lose the name of action. Nagu Hamlet juba ütles.

Sest pole ju tegelikult vahet. Mis kell on. Kas on hommik või õhtu, öö või päev.

Alles üleeile, näiteks, läksin magama kell 10 hommikul. Olin üles ärganud vist kuskil kella kaheksa paiku õhtul. Mis siis sellest.

Kusjuures, vabalt võib olla ka nii, et magad miski paar-kolm tundi. Just nimelt siis kui tunned, et tahaks ja võiks ja sobiks. Ning ärkad üles, välja puhanuna ja värskena.

Või siis magadki välja selle, mida olidki pidanud välja magama. Ja ärkad just ja alles siis, kui oled selle välja maganud.

Või suigatad hetkeks vaid. Ning kohe ärkad. Täiesti värskena.

Kõik on võimalik. Eriti veel siis, kui sa tead, tunned ja oskad kasutada veel mingeid võimalusi oma teadvusseisundi muutmiseks.

Meditatsioon. Jooga. Aga muidugi ka alkohol, nikotiin, barbituraadid, opiaadid. Ka korduvaid rütmilisi helisid ja valguseid saab selleks kasutada.

Ning pole see kõik sugugi mitte alles viimase aja leiutis. Transsi minnakse ka regilaulu leelotades või shamaani trummi saatel või kärbseseene leotist juues.

Miks ma sellest kõigest targutama hakkasin praegu?

Ei tea isegi.

Lihtsalt tulin täna koju kell seitse hommikul, vaatasin, mis vahepeal maailmas juhtunud on. Ning täiesti juhuslikult jäin hoopis seda vaatama. Hea kvaliteediga heli kõrvaklappides, loomulikult.

Lek's Classroom

2011-08-08T22:23:00.000-05:00

Polegi ammu enam siinsetest lõbustuskohtadest rääkinud.

Kunagi oli Soi 2 pealt, 2nd Roadilt, alla ranna poole minnes, paremat kätt, kaks mõnusat kohta. Üks oli suht tavaline gogo baar, aga hea selle poolest, et ta oli üks väheseid selletaolisi üldse tolles piirkonnas. Ja teine oli, kohe sealsamas kõrval, coyoti-baar, elava muusikaga.

Coyoti-baar, kui keegi ei peaks teadma, on see, kus ilusad tüdrukud tantsivad vaateakna peal, olles ka väljas mööda minevatele inimestele nähtavad. Ning gogo baar on see, kus nad tantsivad sees, lava peal, mõnevõrra privaatsemas ruumis ning mõnevõrra rohkem lahti riietunult.

Kogu see piirkond jääb minu juurest suht kaugele juba, noh, miski paar-kolm kilomeetrit ehk, aga aeg-ajalt võtan just nimelt sinna mineku ette nagu miski jalgsimatka või puhta lusti pärast. Ehkki saaks sinna muidugi ka 10-bahtise kastitaksoga.

Miski kuu aega tagasi seda kohta külastades olin aga täiesti šokeeritud. Minu armas coyoti-baar oli hoopis kinni pandud ning too gogo baar polnud kah enam midagi väärt. Küsisin inimestelt seal, et mis toimub, kuid päriselt selgust ei saanudki.

Aga nüüd, eile õhtul, taas sinna sattudes, sain aru. Ja olin vaimustunud. Nad olid nimelt jõudnud vahepeal oma arengutega nii kaugele, et kogu asjal oli tekkinud juba selge mõte ja suund. Ja, nimelt.

See gogo baar oli tolle coyoti baari vist kuidagi endale saanud või kokku ühendanud. Igatahes olid nood coyoti baari tibid nüüd ka seal olemas. Ning nüüd oli seal, tolles gogo baaris kõik, jah, tõepoolest kõik, mis üldse saab selletaolistes kohtades olla.

Ja nimelt. Kord on elav muusika. Siis tuleb DJ muusika. Akna peal tantsivad tibid. Sees, laval tantsivad tibid. Vannis, duši all ennast seebitavad tibid. Sinuga suheldakse. Sind ahvatletakse. Laval toimuvad etendused. Ning see kõik mahub ühte kohta, mis ei ole küll eriti suur, aga suudab seda ometi siiski endasse ära mahutada.

Hästi mõnus. Nagu mingi resümee või kontsentraat sellest, mida Pattaya saab pakkuda, kõik tüüpilised asjad ühes kohas koos.

Olen varem kiitnud selliseid kohti nagu What's Up või AngelWitch või Casino Club ja mitmeid teisi. Ning kiidan ka edaspidi. Nendes kohtades on täiuslikkuseni viidud üks või teine või kolmas žanr, teema, idee või mõte.

Lek's Classroom (ei maksa ennast muidugi nimest eksitada lasta - kõik inimesed seal on loomulikult täisealised) pakub aga kõike seda ühes ja samas kohas.

Kusjuures, lisaväärtusena, on neil kohe sealsamas üle tee ka samanimeline beer bar.

Nii et kui tahad ehk veidi teistsugust, vabaõhu meeleolu või lihtsalt kedagi ära oodata, aega maha võtta, siis on kohe ka selleks mõnus koht olemas.

Näritud õun

2011-07-27T09:18:00.000-05:00

Mul ju Mac, eks ole. See näritud õunaga logo on kogu aeg silme ees.

Kusjuures, pole ma miski eriline mäki-pede. Kui kunagi oli vaja uus arvuti võtta, siis lihtsalt võtsin selle, iMac või mis ta nimi ongi. Meeldis, et pole enam mingit kasti laua all. Ja muidu ka. Kõik asjad said tehtud, kõik töötas, kõik oli väga mugav. Mõni aeg hiljem võtsin ka läpaka, MacBook või mis ta nimi oligi. Ja olnud nendega rahul kuni siiamaani.

Enda meelest olin hoolikas. Et kui mõni update tuli, siis kohe uuendasin. Noh, viimasel ajal ei tulnud enam midagi. Kui käisingi kontrollimas, siis teatati, et minu tarkvara on täiesti ajakohane, mingit update pole vaja.

Eks ma muidugi kuulsin ja nägin, et miskid lumeleopardid ja muud tegelased on saabunud. Need on nende operatsioonisüsteemide nimed, kui keegi ei peaks teadma. Aga mis minul. Häguselt oli meeles, et mul on vist tiiger. Aga kui ta töötab, siis pole ju muret.

Aga siis hakkas kuskilt nagu kratsima. Et näiteks Google+ ei võtnud toru. Skype ei saanud ennast uuendatud. Ja mitmeid muid asju.

Noh, tark nagu ma olen, jõudsin järeldusele, et ju siis on mu op-systeem vananenud. Ning seadsin sihi kõige värskemale, just nüüd välja tulevale lõvile.

Mac on selles mõttes väga lahke, et kohe teavitab, kui mõni uuendus välja tuleb. Nii ka seekord. Oligi mõned päevad tagasi mul postkastis see lõvi saabumise teade.

Näe kui tore, mõtlesin.

Aga, mis selgus?

Selleks, et teda endale alla laadida ja installida, peab mul olema vähemalt lumeleopard.

Ja, kui asja lähemalt uurima hakkasin, siis selgus, et ma oma tiigri pealt lõvi selga ei saagi hüpata muidu kui läbi mingite eriliste vigurite. Umbes et osta ja installi endale need vahepealsed leopardid. Vähe sellest. Tundub, et online's seda ei saagi teha. Sest nood senised op-süsteemid olid kõik ju vaid karpides, CD-de peal. Selleks, et neid saada, tuleb poodi minna või oodata paar-kolm nädalat. Lõvi ongi vist esimene, mida saab kohe netist.

Miks, kurat, seda mulle keegi varem ei rääkinud? Miks keegi ei ütelnud, et kui sa tahad olla ajakohane ja kompatiibel, siis vaheta aegsasti ka oma op-süsteem uuema vastu. Sest muidu sul lihtsalt paljud uuemad asjad enam tööle ei hakka.

Veidi nõme küll, tellida või minna poodi ja osta miski karbitäis CD-sid ainult selle puhul, et see on välja tulnud. Aga kui see on kohustuslik, siis, miks mitte. Mul ei ole sellest mõnekümnest dollarist kahju.

Aga miks Steve Jobs seda mulle varem ei rääkinud? Miks ta ei ütelnud, et ma lausa pean seda tegema?

Esialgu jääb veel lootus, et kui see lõvi ka karpides siia Tai maale kohale jõuab, siis nonde CD-de pealt saab siiski ka tiigrit uuendada. Vähemalt niimoodi mulle räägiti siinsetes näritud õuna esindustes. Ja lubati, et järgmise kuu algul peaksid need karbid ka kohal olema.

Ilge nuss, tahaks kohe selle kohta öelda. Ja et oleks siis veel otseses mõttes...

Kuulma hakkamine

2011-07-25T08:32:00.000-05:00

Nädalavahetusel sai üle hulga aja taas Bangkokis käidud, Aloga kokku saadud ja üldse. Muuhulgas sain kätte oma elu esimesed päris kõrvaklapid, Beyerdynamic DT 990 Pro. Täna panin nad esimest korda pähe.

Ja ei saanud enam ära. Sest mulle avanes täiesti uus maailm.

Kõik sai alguse tegelikult sellest, kui ostsin endale uue telefoni, Samsung Galaxy S II. Väga rahul temaga. Eile sai sealsamas Bangkokis ka lõpuks talle korralik andmeside võimalus juurde tehtud. Nüüd on siis vist küll enamvähem kogu võimaluste diapasoon avatud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et selle telefoniga oli kaasas loomulikult ka hands-free, teate küll, need kõrva sisse käivad väikesed kuulamise nupsikud ning tillukene mikrofoni julla peenikese kaabli paksendusena. Polnud ma kunagi seesuguseid asjandusi armastanud ega eriti kasutanud. Et, miks ma peaksin midagi endale kõrva sisse toppima ning muust maailmast välja lülituma, et see-eest saaksin käed vabaks.

Aga, noh, proovisin vähemalt. Panin miski muusika mängima. Ning olin vapustatud.

Kuidas ometi, mõtlesin ma. Nendest tibatillukestest asjanduste abil kuulen ma oma vanadest tuttavatest lugudest seda, mida ma seal iialgi varem pole kuulnud. Mahlakas, võimas bass, täiuslikult ruumiline helipilt koos selliste nüanssidega, millest mul polnud õrna aimugi.

Rääkisin sellest Alole. Ja ta soovitas mul endale päris klapid muretseda.

Ja nüüd võin ütelda, et see, mis ma selle hands-free kaudu kuulsin, oli vaid ukse paotamine. Alles nüüd avanes mulle tõepoolest ka see päris maailm. Alles nüüd hakkasin kuulma.

Ja olen muidugi hämmingus.

Miks ma sellest midagi varem ei teadnud? Miks sellest keegi ei räägi? Miks lubatakse inimestel midagi ütelda ja arvata muusika kohta, kui nad seda pole tegelikult ja päriselt üldse kuulnudki?

Keegi ei hakka ju mingit maali või muud kunstiteost kiitma või arvustama vaid postkaardisuuruse repro nägemise põhjal. Aga muusika puhul seda just nimelt niimoodi tehakse. Olen ise teinud. Olen arvamusi avaldanud muusika kohta, mida, nagu nüüd selgub, polnud ma üldse kuulnudki...

Vabandan ja häbenen sügavalt.

Üks tuttav rääkis oma samasugusest elamusest: "Minu esimene klapiuuendus, selline suurem, lõppes sellega, et kuulasin hingetuna terve Öö pimedas toas tugitoolis pink floydi yle ja m6tlesin, et ma polegi seda varem kuulnud yldsegi..."

Võibolla on isegi hea, et me juba lapsest saati seda kõike ei saanud. Siis oleks see suur rõõm praegu olemata jäänud.

Teenindus

2011-07-21T16:56:00.000-05:00

Tavaliselt ei ole siin selliste asjade peale vaja mõtelda. Kõik, mis sul iganes peaks vaja olema, korraldatakse ära. Kiiresti, tähelepanelikult, sõbralikult, märkamatult.

Tihtipeale isegi enne kui sa üldse aru saad, et sul seda vaja oli. See on üks neid asju, mis kuulub Tai elu juurde. Ja mis on hästi armas.

Aga, näe, ikka nad suudavad üllatada.

Juhtus nii, miski paar aastat tagasi, kui hakkasin tõsisemalt tegelema füüsilise enesearendamisega, oli vaja ka vastavat varustust. Siit ja sealt see siis kokku saigi ning muuhulgas siis ka miskid tossud, siuksed jooksmise jaoks sobivad pehmed jalanõud. Dieseli võlts-firmamärgiga, aga mis minul sellest.

Olid mõnusad küll.

Viimasel ajal olen neid hakanud jalga panema ka niisama, kui õhtusel ajal miskile pikemale ringile lähen. Palju mugavam kui plätudega.

Aga täna, kui järjekordselt välja hakkasin minema, siis märkasin, et ühel on tald lahti hakanud tulema.

Ega see just meelt rõõmsamaks teinud. Käisid peast läbi mõtted, et võiks ju poest miskit liimi osta ja üritada kuidagi see jalanõu jälle kokku lappida. Aga samal ajal muidugi kohe ka see mõte, et, tühja kah. Et ju siis sai nende jalanõude aeg täis. Ju siis tuleb uued kuskilt vaadata. Ja üldse, mida sa võlts-kaubast ikka nii väga ootad või loodad.

Eks ole.

Igatahes tõmbasin nad siiski jalga, kindla teadmisega, et viimast korda, ning läksin välja.

Aga paar tundi hiljem, kui Walking Streeti ääres viimast Singhat libistasin, tuli juurde üks sealsetest saapapuhastajatest. Noh, ma ei teagi kuidas neid nimetada. Lühidalt, need, kes pakuvad teenust, et puhastavad inimeste jalanõusid. Kusjuures, nad teevad seda tõesti väga põhjalikult ja väga hoolikalt.

Ainult et paraku siin maal keegi eriti ei vaja seda teenust. Jalanõud on niigi puhtad või siis ei vääri üldse mingit puhastamist. Nagu plätud enamasti, mis ongi kõige levinumad jalanõud siin.

Aga näe, ta märkas, et mu tossul on tald lahti. Ja pakkus, et teeb selle korda.

Miks ka mitte.

Ja ta kadus sellega miskiks pooleks tunniks. Ning tuli tagasi. Ja, ennäe, oligi tald jälle kindlalt koos. Ja jalanõu korralikult ära puhastatud sealjuures veel ka.

Vaatas siis teist ning juhtis tähelepanu, et ka sellel vist hakkab tald lahti tulema.

Nojah. Siis kadus ta ka sellega. Ning pool tundi hiljem olid mul mõlemad jalanõud nagu uued.

Andsin talle ilma küsimata sada bahti ja ta oli väga rahul.

Kojusõit

2011-07-13T16:13:00.001-05:00

Tavaliselt viimasel ajal on nii, et kui olen teinud oma õhtuse ringkäigu ära, siis lõpuks lasen ennast motikataksoga koju viia.

Ja kõige sobivam koht on selle jaoks enamasti seal, kus Soi Diamond ja 2nd Roadi pikendus kokku saavad. Sealsamas on ka 7-eleven ja minu panga ATM, nii et kui on vaja midagi kaasa osta, siis saab sealtsamast ka seda kõike.

Nad teavad mind seal. Need motikatakso-mehed. Ma ei pea enam ammu neile üldse midagi ütlema. Lihtsalt, istun peale ja sõidan. Kõik nad sõidavad, ilma midagi küsimata, sinna, kuhu vaja. Kuhu siis veel. Alati 30 bahti. Ja rohkem ei midagi.

Aga täna juhtus, et juhuslikult oli vaba just nimelt tolle motikatakso-peatuse boss ise. Olin temaga ka varem sõitnud muidugi. Ta on siuke 100-kilone, võimas tüüp. Alati on tal õla peal alati häälitsemas väike raadiosaatja-vastuvõtja ning ükskord küsisin talt selle kohta, et mis see on.

"Police," oli lakooniline vastus.

Sain aru. Ta peab olema kursis sellega, mis politsei-kanalitel toimub.

Aga täna, kui üle hulga aja temaga taas sõitsin, tundsin huvi, et mis mees ta ise on.

Ja selgus, et ta oli kunagi kellegi ära tapnud ja seetõttu probleemidesse sattunud, kuid sai sellest siiski vabaks, muidugi ülikõrge hinna eest, ning nüüd teeb oma motika-takso äri Pattayal, juba viimased kuus aastat, ja on sellega rahul.

Nii tore.

Filmikene

2011-07-11T03:11:00.000-05:00

Nagu lubatud, panen üles esimese filmikese, mis selle Galaxy S II abil nädalavahetuse jooksul üles sai võetud.

Kahjuks pidin aga pildi kvaliteeti kõvasti alla laskma, et teda üldse saaks üles lükata. Tegelikult teeb see riist ikka tunduvalt paremat tööd. Aga noh, midagi ikka seal näha on, ka selles nuditud variandis.

Muusika oli mul juba varem tehtud ning sobis üllatavalt hästi sinna taustale.

Ning on juba ka järgmise filmikese jaoks idee küpsemas.

Miski pole kindel

2011-07-09T16:46:00.000-05:00

Ja, noh, miks peakski midagi kindel olema, kui see on ju Tai maa ja Tai elu.

Eelmisel nädalavahetusel toimusid siin kauaoodatud valimised. Seni võimul olnud demokraadid said hävitavalt lüüa ning võidutses kaua aega opositsioonis olnud populistlik erakond.

Ei hakka siin üksikasjalikku analüüsi tegema. Keda huvitab, loeb ja kuuleb ise.

Siin maal on aga seesugune komme, et juba valimiste eelõhtul ja loomulikult ka valimiste päeval on alkoholi müük keelatud. Õige kah muidugi. Sest mis demokraatia see oleks, kui inimesed purjuspäi oma hääli annaksid kellelegi. Nii tähtsa toimingu puhul peaks ikka adekvaatne olema, eks ole.

Ning kuna suurte valimiste puhul on tavaliselt ka eelhääletamine võimalik, miski nädal varem, siis on ka sel ajal alkoholi müük keelatud. Täiesti arusaadav.

Hämming on muidugi turistide ja siin elavate farangide hulgas, eriti nendes linnades ja piirkondades, kus neid rohkem liigub ja on. Et, mis toimub. Et miks baarid kinni on. Miks poest enam õlut ei saa.

Sest neid ju nood valimised üldse ei puuduta. Pole neil hääleõigustki. Aga keeld käib kõigi kohta.

Mida siis teha?

Vanad ja vilunud expatid teavad hästi, et alati on sel puhul kuskil nurga taga mingi tädi, kelle käest ikka saab. Ning et paljud baarid on küll oma tuled ära kustutanud, muusika vaikseks keeranud ning isegi turvakardinad poolenisti alla lasknud, kuid seespool käib elu nagu muistegi.

Seesugused keelud käivad ka paljude muude, riiklike, budistlike ja muude tähtpäevade ja pühade puhul.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et miski pole kindel isegi sellistel tähtsatel puhkudel.

Kui ma ise siin Pattayal baari pidasin, siis tuli ikka ette neid päevi või tähtpäevi, mille puhul võis arvata, et võibolla peaksime olema suletud. Ja kunagi ei teadnud ette. Keegi ei teadnud. Naaberbaarid olid samamoodi teadmatuses. Luges ainult see, kui eelmisel õhtul oli politsei läbi käinud ning jätnud igasse baari kirjaliku korralduse selle kohta.

Aga kui seda ei olnud toimunud, siis võis kõik toimida nagu alati. Vist. Võibolla. Või ei tea ka...

Täna, pühapäeval, toimuvad siin kohalikud, Pattaya linnavolikogu valimised.

Mina ei tea, miks neid ei paigutatud eelmise pühapäeva peale, mil nagunii olid üleriiklikud parlamendivalimised. Aga see selleks.

Igatahes olid sel puhul nii mitmeski poes ja kaubamajas juba aegsasti sildid üleval, et selle tõttu laupäeva õhtul kella kuuest kuni pühapäeva keskööni alkoholi müüki ei toimu.

Noh, nii.

Jalutasin reede õhtul Walking Streeti algusesse ning küsisin seal alaliselt asuva Turistipolitsei esindaja käest, et kas homme on kõik baarid suletud.

Ta oli mõnevõrra imestunud. Ja arvas, et, ei, miks peaks. Aga siis küsis ta kolleegi käest üle, sealsamas. Ning too väitis kategooriliselt, et, jah, homme on kõik kohad suletud. Kogu Walking Street, igatahes.

Tulin just praegu sealt. Ning ei märganud mingit erinevust, tavalise õhtu või ööga võrreldes. Kõik toimis nagu alati.

Kusjuures, järgmisel nädalavahetusel on suur budistlik püha.

Ja, täpselt samuti, keegi ei tea, mis siis on lubatud või ei ole.

Õhtune ring

2011-07-05T02:44:00.000-05:00

Lõpuks said kõik pakilisemad asjad aetud ning leidsin aega ka õhtul välja minna oma tavalisele väikesele ringile.

Et vaadata üle, mis vahepeal muutunud on, näha tuttavaid inimesi ja kohti ning lõpuks proovida ka oma uue moblaga öisel ajal pilte teha. See oli üks neid unistusi seda riista ostes.

Too vana Nokia tegi pilte ju küll, aga suht tinglikult. Sest niipea kui hämaramaks läks, ei jäänud talle enam midagi peale. Ja tihtipeale oli ikka tõeliselt kahju mõnda stseeni või vaadet jäädvustamata jätta lihtsalt sellepärast, et riistapuu seda ei võimalda. Mitmeid kordi mõtlesin juba tõsiselt päris kaamera ostmise peale.

Aga vaatan praegu, et polegi väga viga sellel Samsungi telefoni kaameral.

See on see tüüpiline Walking Streeti melu umbes kella kahe-kolme paiku öösel. Ei hakanud spetsiaalselt mingeid tüüpe või vaateid otsima, klõpsisin niisama. Teadmata, kas üldse midagi välja tuleb.

Praegu alles näen, et tal on ju loomulikult ka spetsiaalne öösel pildistamise rezhiim ja palju muidki lisa- ja erivõimalusi. Need pildid siin on tehtud lihtsalt niisama, tavarezhiimis, ilma välguta ega liikumiskontrolli ega millegita. Mis ta veel siis teeb, kui tema kõik võimalused kasutusele võtta, tahaks juba teada.

Hästi mõnus muide, et ei pea ju teda nagu tavalist fotokat silma ette tõstma. Lihtsalt hoiad põlve peal ja vahetevahel piilud ainult tema poole. Keegi ei märkagi, et pilti teed.

Praegu mõtlen juba, missuguse kvaliteediga ta videot võiks teha. Päeval teeb päris kenasti, juba proovitud. Aga just öösel tahaks ju, kui igasugused asjad toimuvad.

Igatahes tundub, et siia blogisse hakkab edaspidi märksa rohkem pilte tulema kui seni. Ja see on just see, mida paljud lugejad on kogu aeg ka soovinud.

Jälle üks asi tehtud.

Kaks kodu

2011-06-30T10:03:00.001-05:00

Kunagi, kui Hans H. Luik veel noor oli, muidugi miski paarkümmend aastat tagasi, küsis ta mu käest, et kas on võimalik armastada kaht inimest korraga.

Mul oli just ilmunud mingi kirjutiste seeria seesugustel teemadel, nii et seesugune küsimus ei tulnud üllatusena. Vastasin talle, et saab küll. Et on küll võimalik armastada ka kaht inimest korraga.

See lugu tuli mulle meelde nüüd, kui Bangkokis maabusin ja Pattaya poole sõitsin. Läksin kaasa kohe teise taksopakkujaga, kes algul küsis 1500 bahti ning siis leppis 1200-ga ning ehkki ma talle olin ütelnud, et 1000-ga olen nõus, teatati mulle siis, kui juba sõitma hakkasime, et ikkagi on 1200 ning et maksta tuleb ette, vähemalt 500, et saaks bensiini võtta. (Mingit bensiini muidugi ei olnud vaja võtta. Ja taksoks nimetas ennast lihtsalt suvaline Toyota.) Taksojuht ise oli mõnus mees, aga too vahendaja, kes mu seal lennujaamas kinni püüdis, hinda kauples ja mõnda aega seal lennuvälja piirkonnas tiirutades kaasa sõitis, oli siuke libe kala ja natukene vastik.

Arvestades seda, et olin viimased kümme tundi püüdnud tagajärjetult lennuki kitsa reavahega istmel veidigi magada. Arvestades veel enne ka seda, et juba inimesi täis laaditud lennuk koos väikeste lastega lihtsalt seisis paigal rohkem kui tund aega selleks, et võtta peale ka hilinenud Kopenhaageni lennuki pealt tulijaid ning et saabumise passikontrolli järjekord oli pooletunnine ja et pagasilindilt mahatõstetud hunnikust õige koti leidmine tegi ikka samuti kergelt närviliseks, polnud ime, et isegi hoolimata lennujaama Family Martist võetud suure Singha sõbralikust abist olin ma seal tolle taksokese tagaistmel suhteliselt rahulolematu selle kõigega, mis mu ümber toimub.

Ja katsusin aru saada, miks ma üldse selle reisi ette võtsin. Miks ma tulin jälle Tai maale? Miks ma siin olen? Ega ometi nende möödavilksatavate kookospalmide pärast?

Aga siis hakkas reaalsus vaikselt pärale jõudma. Ja maailm asetus paika.

Mul on kaks kodu, mõtlesin ma rahulikult. Ja ma armastan neid mõlemaid.

Ning ma võiksin neist pikalt rääkida. Mida ma ühe juures armastan, mida teise juures. Mis mulle ühe juures ei meeldi ning mis mulle teise juures... See ongi elu, see ongi armastus, see ongi hoolimine, arusaamine, suhe...

Täiesti vaieldamatult on Eestil väga suured eelised. Kõige olulisem on see, et seal räägitakse eesti keelt ning et seal on palju häid tuttavaid, sõpru ja üldse häid inimesi.

Tai eeliseid ma siin loendama ei hakkaks. Olen seda juba varem piisavalt teinud. (Miks just Tai?, Miks just Pattaya?)

Ma armastan elada Tai maal. See on mu kodu, juba seitse aastat. Aga samamoodi armastan ma käia Eestis. See oli mu kodu rohkem kui viiskümmend aastat. Ma armastan neid mõlemaid. Ja ma tunnen ennast mõlemas koduselt. Mul ongi kaks kodu. Ja ma armastan neid mõlemaid.

Saab küll niimoodi.

Olge lahked

2011-06-23T08:10:00.000-05:00

Eetika on see, mille puudumise üle ikka ja jälle siin Eestimaal kurdetakse. Alles äsja rääkis sõber, kuidas tema firma töötaja oli lahkudes suurema summa varastanud. Neid lugusid on kogu aeg olnud. Ja küsitakse siis, et miks küll inimesed on sellised. Ilma au- ja häbitundeta. Et kust nad tulevad, kes neid on kasvatanud.

Muidugi algab kõik kasvatusest, ühiskonnast, sõpradest, eeskujudest. Millest siis muust. Halvad ja tigedad mõtted ei tule ju ometi õhust või pilvedest.

Ning halbu ja tigedaid mõtteid kogutakse ka meediast. Märkamatult, tahtmatult, iseenesest hakkadki mõtlema nii nagu nad seal näitavad, räägivad ja kirjutavad. Ja hakkadki pidama seda õigeks ja loomulikuks. Pisiasjadele lisanduvad uued pisiasjad. Igaüks neist eraldi võetuna võibolla polegi kõnevääriline, aga üheskoos kokku moodustavad nad juba päris võimsa surve.

Pisiasjad, vihjed, mõista andmised...

Nagu näiteks see ikka ja jälle korduv ülevaade sellest, kes Riigikogu liikmetest kõige rohkem on reisinud või istungitelt puudunud. Ei midagi muud. Aga ridade vahelt antakse mõista, et te vaadake vaid, kui mõnusat elu nad seal rahva raha eest elavad.

Alles mõni päev tagasi mainis üks noor haritud inimene, et poliitiku eesmärgiks on võimul püsimine. Kui ma juhtisin ta tähelepanu sellele, et võim peaks vist olema siiski pigem vahend eesmärkide saavutamiseks, sai ta oma veast aru.

Aga just nimelt sellistest lihtsustustest kasvavad välja palju suuremad üldistused. Et kõik poliitikud on tegelikult ainult omakasu peal väljas, ahned, valelikud vmt.

Ja tigedus levib. Veelgi enam: seda levitatakse, tahtlikult. Seda isegi ei tajuta enam. Seda võetakse justkui hea naljana.

Ühes Tartu kõrtsis seisab leti peal läbipaistev karp jootraha jätmiseks. Ning sellel on kiri: "Iga kord, kui sa siia tippi viskad, üks Justin Bieberi fänn sureb..."

Üks firma reklaamib ajapidajatele pakutavat mulda: "Naabrid lähevad kadedusest värviliseks..."

Aga need ei ole naljad. Need on tõsised asjad.

Kui jootraha jäetakse selleks, et kedagi tappa; kui lilli kasvatatakse selleks, et kedagi kadedaks teha - siis ei ole see enam naljakas. Siis on mõtteviisides midagi kohutavalt valesti.

Just nimelt sellistest, näiliselt süütutest ja väikestest "naljadest", saavadki alguse kõik need halvad asjad, mille pärast kannatatakse. Just neist kasvabki välja ühiskond, kus puudub eetika, kus õigustatakse vargusi ja kättemaksu ja palju muid asju, mis muudavad elu stressirohkeks, mis sunnivad Eestist lahkuma ning leidma sõbralikumaid ja lahkemaid inimesi ja ühiskondi.

Olge lahked. Sellest on abi. Päriselt ka.

Ning ilusat Jaani kõigile selle blogi lugejatele.

Vikipeedia

2011-06-20T06:34:00.000-05:00

Kunagi aastaid tagasi, 2005 - 2007 või nii, tegelesin üsna aktiivselt sellise asjaga nagu eestikeelne Vikipeedia. Lihtsalt, niisama, heast meelest, et vaimu värske hoida ja eesti asja ka kaugelt maalt edendada.

Kirjutasin ja toimetasin artikleid, osalesin aruteludel jne. See oli päris huvitav tegevus ja ma võtsin seda ikka päris tõsiselt.

Polnud mul siis mingit lootust, et see eestikeelne võrguentsüklopeedia kunagi ka päriselt kasutatavaks saab. Liiga vähe on ju meid, eesti keelt kõnelevaid ja kirjutavaid inimesi selleks. Ja ei oodanud ma ka mingit tasu või tänu või kiitust oma töö eest. Lihtsalt mõnus oli seda teha.

Sain peagi seal administraatori õigused. Minuga arvestati, minu käest küsiti tihtipeale nõu ja abi. Ikka tuli ette ka vaidlusi ja lahkarvamusi. Aga see kõik käis selle töö juurde. Huvitav aeg oli.

Kuni hakkasin tegelema artikliga "Pattaya", mis esines seal veidral kombel kirjapildiga "Phatthaya". Põrkasin sel puhul kokku ühe teise administraatori väga jäigale vastuseisule. Kogu arutelu takerdus mõttetusse vaidlusse ning minu argumenteeritud põhjendusi linna nime ladinatähestikulise kirjapildi osas tõrjuti otsustavalt. Ei aidanud isegi see, et ma ise selles linnas elasin ja teadsin väga hästi tegelikult kasutusel olevat kirjapilti.

Administraator nõudis jäigalt kinnipidamist Kohanimede Andmebaasis (KNAB) olevast kirjapildist, kus oli toosama veider nimekuju. Pöördusin Peeter Pälli poole, kes KNAB-i haldab, soovitusega see nimekuju seal ära muuta. Meil arenes välja ulatuslik kirjavahetus. Kuid ka Peeter Päll keeldus enamlevinud kirjapilti selle linna nime põhikujuna kasutusele võtmast.

Igatahes lõpetasin nendega suhtlemise ning eestikeelse Vikipeediaga tegelemise päevapealt.

Täna aga juhtus, et lugesin Oopi blogist viidet tema suurepärasele artiklile seal Vikipeedias. Läksin kohe vaatama, et mis seal toimub ja kuidas on. Ja pidin oma heameeleks märkama, et asjad on seal arenenud ikka päris korralikult, ja ikka paremuse poole.

Tõeline üllatus tabas mind aga siis, kui läksin vaatama, mis sellest õnnetust Pattaya artiklist on saanud. Ning avastasin, et selle aasta veebruarist on nad seal lõpuks ikkagi minu poolt soovitud kirjapildi kasutusele võtnud. Nii KNAB kui Vikipeedia. Ja tõesti ma ei saa aru, miks oli neil vaja neli aastat jonnida.

Veelgi suurem üllatus tuli välja aga siis, kui läksin vaatama omaenda kasutaja-lehekülge seal Vikipeedias. Nimelt selgus, et mind oli möödunud aastal autasustatud muusika-alaste artiklite koostamise eest ning isegi rahaline auhind määratud, mis tänaseks päevaks küll ammu juba aegunud.

Mõned olulised inimesed

2011-06-19T16:59:00.003-05:00

Mõnikord lihtsalt peab mõnedest olulistest inimestest rääkima.

Aga kui seda teha blogi keskkonnas, siis tuleb alati arvestada sellega, et seda loevad sajad inimesed, kes ei pruugi üldsegi mitte sellest aru saada. Ja kes ei pruugi neid inimesi üldsegi mitte olulisteks pidada ega isegi mitte tunda. Ja miks peakski, eks ole.

Üks asi on see, mida mina mõtlen ja tunnen. Ning hoopis teine asi on see, mida teised arvavad ja tunnevad.

Ning samal ajal on noodsamad, minu jaoks olulised inimesed, ise ju ka elamas omaenda elu. Ega nad ise pruugi üldsegi mitte huvitatud olla sellest, et kuskil keegi oma blogis neist räägib või nende pilte üles riputab.

Mida siis teha? - Tahaks, aga ei saa. Võiks, aga ei tohi.

Asi pole üldsegi mitte selles, et keegi võib olla näiteks miski avaliku elu tegelane. Asi on lihtsalt inimestes endis. Asi on viisakuses.

Mingis jutuajamises võin ma vabalt kasutada seesuguseid väljendeid nagu, üks tuttav, üks hea sõber või midagi muud.

Blogis aga jääb see kuidagi lahjaks. Ikka tahaks midagi juurde panna, kasvõi pilti.

Aga üks pilt kõneleb juba rohkem kui tuhat sõna, nagu öeldakse.

Ja mida siis ütelda? Mida siis lisada?

Blogimine on uus meedia. Uus kunst. Reeglid alles kujunevad.

Vist ongi kõige õigem nii, et ei ütle ega lisa midagi.

Kes teab, kes tunneb ära, kes mõistab - see mõistabki.

Igatahes, annan teada, et need inimesed, kelle pildid siin on, ongi just need mõned minu jaoks olulisemate inimeste hulgast, kellega selle Eestis käigu jooksul on suheldud.

Ja muidugi mitte et teised vähem olulised oleksid.

Sapienti sat est.

Ilmamäel

2011-06-19T07:34:00.000-05:00

Eile sai üle pika aja jälle Ilmamäel käidud.

Koos Miku, Kristeli ja Aotähega. Ja suur rõõm oli näha, mis kõik seal ära on tehtud ja korda saadetud nende poolt.

Sest pärast ema lahkumist ja isa hooldekodusse asumist oli see koht ikka väga trööstitus olukorras.

Aga nüüd oli kõik värske, hoolitsetud, puhas ja korrastatud. Võsast puhastatud, koristatud. Peenrad haljendavad, lilled õitsevad.

Tahaks juba ise seal kauem olla lausa.

Teate küll ju, milliseks kõik kohad muutuvad, kui seal vaid vanainimesed talitavad ja koperdavad. Ja katsu sa seal midagi muuta, parandada või korrastada. Kohe hakkavad hädaldama ja õpetama ning lõpuks ei saagi midagi head teha sel puhul.

Ja ja ka siis, kui nad juba lahkunud on, võtab endalgi aega, enne kui suudad seal midagi tegema hakata.

Aga - palun väga - Mikul ja tema perel seda energiat ja jõudu paistab jätkuvat.

Teine esitlus

2011-06-17T09:54:00.001-05:00

Täna oli "Tee väe raamatu" teine esitlus, Tartus.

Ja taas, väga kena ja meeldiv. Ja jälle just parasjagu nii palju inimesi, et jõudis kõigiga suhelda.

Ja eks see vist ongi seesuguste seltskondlike ürituste peamine mõte ja tähtsaim tähendus. Et inimesed saaksid suhelda.

Või siis nii nagu too "Avatud Ruumi" meetodi avastaja Harrison Owen kunagi tähele pani. Et igasugustel konverentsidel ja seminaridel toimuvad kõige olulisemad sündmused ja mõttevahetused kohvipauside ajal. Millest tulenedes ta arendaski välja seesuguse koos olemise viisi, kus kogu aeg ongi nagu kohvipaus. Ja väga eduliselt töötab. Olen isegi kogenud. Mu vend Mikk, kes ka seekord oli kohal ja rääkis ilusasti, on Harrison Oweni raamatu ka eesti keelde tõlkinud. Ning neid ruumi avamisi ka korraldanud palju kordi. Aga see on juba teine teema.

Igatahes oli taas suur rõõm kohtuda inimestega, keda muidu vist polekski näinud niisama.

Huvitav on see, et ei saa ju öelda, et tühja sest raamatust, peaasi, et sai inimestega suhelda. Või siis, et mitte just tühja, aga heaks ettekäändeks oli ta sobiv ikkagi. Sest tegelikult on ikka mõlemat vaja. Ettekäänet ja inimesi. Ja ettekääne peab ka ju hea olema.

Küllap ikka oligi.

Veel kord suur tänu kõigile korraldajatele ja kohaletulnuile.

Esitlus

2011-06-14T20:13:00.000-05:00

Elu esimene raamatuesitlus.

Ja läks vist päris hästi korda.

Rahvast oli just täpselt nii palju, et jõudis kõigiga suhelda. Mikk oli väga hea. Sain häid ja huvitavaid kontakte. Sai mitmete vanade tuttavatega suhelda.

Ning lõpuks veel sai pärast veel pikalt-pikalt olla, näha, vaadata, rääkida, kuulata, imestada, liikuda, nautida, rõõmustada...

Nii tore on kohtuda ja tutvuda uute inimestega. Nii hea on tajuda uusi ning samal ajal ka tuttavaid tundeid ja mõttekäike. Mõnus on olla samal lainel. Hea on võtta igast võimalusest nii palju kui just tahad ja soovid.

Pole tähtis, kas sina annad kellelegi midagi või sulle antakse kellegi poolt midagi. Pole oluline, kas sa oled vanem või noorem, rohkem või vähem kogenum. Pole probleeme üldse.

Igatahes, kõik oli suurepärane.

Hakka või ise ka uskuma, et midagi head on ära tehtud.

Esimesed muljed

2011-06-13T17:41:00.000-05:00

Algul ikka ehmatab veidi ära. Või isegi väga.

Juba Helsingi lennujaam - muidu küll nagu normaalne koht, inimesed viisakad ja puhtad, sõbralikud ja teenindusvalmis, teevad nalja ja saavad naljadest aru. Aga kuidagi petlik on see kõik. Sest kui sul ka tegelikult midagi vaja on, siis seda sa ei saa või on see uskumatult kallis.

Või siis vaatad aknast välja. Ja näed, et maandumisraja taga on mets. Ning juhe jookseb kokku - kuidas saab olla, et riigi pealinna lennujaam on metsa ääres!? Kas neil siis linna maa, pealegi nii kuumas piirkonnas nagu seda on lennujaama ümbrus, ei olegi välja arendatud? Aga siis hakkad nagu märkama, et viimase tunni-paari jooksul pole ju maandunud ega õhku tõusnud ühtegi lennukit...

Aga asjad lähevad päriselt imelikuks ikka siis, kui juba Tallinnasse viiva värava juurde jõuad. Et see nagu polegi värav, vaid ühe värava lisa "A", väljumisega alumiselt korruselt, paraja hilinemisega, bussi peale, mis sõidab lennujaama kõige kaugemasse nurka ühe lipitud ja lapitud vana, kahe propellermootoriga lennuki juurde. Mis jääb poolenisti tühjaks. Rahvas kamandatakse lennuki tahaotsa istuma.

Samal ajal kuuled eestikeelset juttu ja sul juba hakkab piinlik. Sest sa saad aru, mida need noored mehed räägivad ja kuidas ilmselt ka mõtlevad.

Ning kui läbi paksude pilvede lõpuks tugevas vihmasajus maandutakse, siis peab kogu see pool lennukitäit rahvast koos kõigi oma kottidega liduma üle loikudega kaetud lennuvälja, sadakond meetrit eemal asuvasse lennujaamahoonesse.

Autoga vastu tulnud hea inimene peab kuskil all korrusel veel kord ära käima, et parkimise eest maksta. Ning seejärel lidume juba koos üle mitme sõidurea, endiselt vihmasajus, koos pagasist tulnud suurte kottidega, tema S-klassi mersu juurde. - Ta nimelt ei tohtivat ukse juurde, katuse alla sõita. Seal seisab tuima näoga taksode rivi...

Oeh.

Ma tõesti ei taha nendest esimestest muljetest siin pikalt rääkida. Tahaks hoopis rutem jõuda selle päris Eesti elu juurde, olla mõnusas ja heas keskkonnas, suhelda, tunda rõõmu.

Aga need esimesed kogemused ja muljed on lihtsalt nii jahmatama panevad. Ja nii on see alati olnud.

Algul ehmatavad sellised asjad ära. Pärast lepid nendega, harjud ära. Ja lõpuks enam peaaegu ei märkagi.

Kaks ööd Bangkokis

2011-06-12T02:27:00.000-05:00

See oli hea mõte Alol - saada Bangkokis kokku.

Polnud me üksteist ju üle kuu aja näinud. Alo tahtis nädalavahetuse vabaks saada, mul oli nagunii vaja lennuki peale minna. Ja suurlinna igatsus oli mõlemal peal. Ning nii saanudki.

Seekord võtsime hotelli jälle uues piirkonnas - Sukhumvit soi 7/1. Ja tundub, teinegi kord võiks. See on muideks seesama tänav, kus "Hangover 2" stseenid filmiti.

Mõnus. Sai kõik tuttavad kohad üle vaadatud, diskoteekides möllatud, nalja tehtud. Just nii nagu oligi mõeldud.

Ja üks vajalik asi kah korda aetud. Oli mul juba mõnda aega mõte muretseda normaalne telefon endale. See mu vana Nokia 6300 oli juba aastaid vana ja kurb. Et võiks ju ometi miski "smart" olla. (Alo ei luba mul "nutitelefon" ütelda, lubas kohe virutada, kui ma peaksin seda tegema.)

Ning et kuna kõige uuem on neist, siin maal tegelikult alles järgmisel nädalal ametlikult müügile tulev, Samsung Galaxy II, siis tuligi see võtta. Siinselt "hallilt turult". See on see nähtus, et müüakse asju enne nende ametlikku müüki. Ei ole illegaalne aga pole ka päris legaalne. Muidu kõik seesama - hinnad, garantiid jne. Muidugi mitte ametlikes esindustes.

Aga see selleks. Igatahes on ta mul nüüd käes. Ja on ikka uhke värk, tõesti.

Küll ma temast veel räägin edaspidigi. Ja näitan, missuguseid pilte ta teeb, kuidas laulab, tantsib ja mängib.

Aga see pilt siin on veel vana hea Nokia abil tehtud.

Olgu tal mõnus pensionipõli kuskil second-handi poes varsti.

Raamatu esitlused

2011-06-09T14:34:00.000-05:00

Konna rõõm

2011-06-07T18:04:00.000-05:00

Ja hakkaski sadama.

Tegelikult muidugi, mida "ta" muud peakski tegema kui sadama, sest vihmaperiood ammu juba käes.

Turist, vaeseke, peab aga kurvastama. Sest tema plaanid võivad luhtuda. Ei olnudki täpselt nii, nagu ta oli lootnud ja arvanud. Sest ta tuli vaid lühikeseks ajaks. Tema päevad olid loetud juba algusest peale.

Need, kes aga püsivalt siin elavad, olgu nad siis tai inimesed või farangid või araablased, on sellega harjunud. Ja võtavad seda nagu paratamatust.

Tavaliselt, jah, nagu juba korduvalt ka siin blogis räägitud, ei ole vaja isegi vihmaperioodil millegi pärast muretseda. Võib sadada. Sajab, jah. Aga kui sajab, siis sajab korralikult ning tund aega hiljem on jälle päike väljas.

Täna öösel aga läks veidi teistmoodi.

Läksin kella ühe paiku välja, et ennast veidi tuulutada, nagu ikka.

Ööd ja päevad on siin mõnevõrra teistsugused kui mõnes teises maailmaosas, peaks vist jälle meenutama. Aga uni, endalegi ootamatult, oli ära läinud juba hommikul kella üheksa paiku. Mis seal ikka.

Tegin vajalikud rituaalid, ajasin asju, mida nagunii oli vaja ajada. Õhtupoolikul tegin väikese täiendava uinaku.

See on muideks väga hea mõte ja soovitus igaühele: ööpäeva jooksul mitmeid kordi magada. Pole üldsegi miski imikute või raukade teema. Vaata näiteks, kuidas su enda kass või koer seda teeb. Niipea kui on võimalus, keerab ennast kerra ja magab. Olgu aeg missugune tahes. Miks mitte.

Aga jah, läksin välja.

Kusjuures, olin just miski uue särgi endale selga pannud. Hoopis teistsuguse kui tavaliselt. Päeval nägin, turu peal, ja hakkas meeldima. Ning tundsin huvi, et kas või mis.

Ja, palun väga. Niipea kui ma Walking Streetile jõudsin, siis kohe esimese asjana hakati sedasama särki mul kiitma. Ilma et ma üldse oleksin pidanud ise midagi ütlema või kellegiga suhtlemist alustama. Ja kohe lausa nii, et, väga kift, väga fain, väga stiilne. Ning kui mainisin, et just täna ma selle endale ostsingi, siis hakati kohe huvi tundma, et kustkohalt. Et nemad tahavad ka.

Kusjuures, see ei olnud ainult ühes kohas. See kordus veel ja veel. Pean vist endale tunnistama, et mul ikkagi vist on veidikene maitset.

Aga see selleks.

Sest miski tunnikese pärast, olles natukene Peppermintis tiksunud, selgus, et väljas on alanud vihmasadu. Ja mitte lihtsalt niisamasugune, vaid lausa troopiline vihmasadu.

Appi, kus ma olen? Kas see ongi siis troopika vä?...

Ning tuli ennast sellega kohandada. Lõpuks, see oli vist juba miski kella viie paiku, kui kõik selleks ajaks mõnusad kohad olid läbitud ja nauditud, tuli võtta motika-takso, et koju saada, nagu tavaliselt.

Aga seekord tundus, et õige on tal valida veidi teine marsruut. Lihtsalt selleks, et vältida tänavaid, mis on üleni vee alla juba jäänud. Ja nii saigi. Mis ei tähendanud muidugi mitte seda, et me poleks ulatuslikke vee all olevaid tänavaid vaikselt-vaikselt läbinud.

Aga siis just kui olime lõpuks kuivale jõudnud, kuulsin, kuidas konnad häälitsevad.

Ja kuidas veel.

Siin maal on neid väga palju ja väga erinevaid liike ning neil võib seetõttu olla ka väga erinevaid hääli.

Pidavat olema juba tehtud miskid aplikatsioonid (krt, kuidas seda eesti keeles ütelda?) iPhone ja teiste samal tasemel olevatele telefonidele. Et kui kuuled miskit siukst heli, siis paned selle käima ning saad teada, mis liiki konnaga on tegemist.

Tegelt on juba varem tehtud neid asju, ma tean küll. Et kui kuuled miskit musa kuskil baaris või diskoteegis ja tahad teada, mis see on, kesse laulab, siis pane oma app käima ja saadki teada. Ilmselt ka lindude laulu puhul.

Konnad aga on need loomad, kahepaiksed, nagu nende kohta öeldakse, kes armastavad niiskust, vett ja muidugi eriti seda vett, mis ülevalt alla tuleb.

Ja nõnda motika-taksoga sõites, vihma endiselt tibutades, oli ülimalt mõnus kuulda ja mõista konnade rõõmu.

Kusjuures, praegu on kell juba peaaegu kuus hommikul, aga ikka veel sajab...

Jälle raamat väljas

2011-06-05T14:06:00.003-05:00

Nii tore. Ise elad Tai maal, aga Eestis ilmub sul igal aastal mõni uus raamat.

Ja nii ongi tänapäeval. Vist ei peaks enam seesuguste asjade üle imestama.

Aga jah, raamat väljas. Sedakorda siis Lao-zi Dao De Chingi, Vana-Hiina klassikalise teksti järgi.

Varem on sama tekst eesti keeles ilmunud Linnart Mälli ning Jaan Kaplinski tõlgetes.

Neid peabki olema mitmeid ja erinevaid. Inglise keeles on seda teksti ilmunud kindlasti vist sadades erinevates tõlgetes-tõlgendustes. Ka hiinlased ise võivad seda mitme tuhande aasta vanust raamatut tõlgendada erinevalt.

Tegelikult oli see valmis juba kuus aastat tagasi. Vahetult enne Tai maale elama asumist, Aloga elu ja ilma asju arutades, hakkas ta tulema. Alost oli palju abi.

Eks ma olin teda vaikselt pakkunud ikka varem ka mitmele kirjastusele. Aga näe, lõpuks tuligi välja.

Suur rõõm.

Tänud Pilgrimi kirjastusele suure töö, Angelika Schneiderile ilusa kujunduse ning Kultuurkapitalile toetuse eest.

Tuleval nädalal on plaanis ka esitlused Tallinnas ja Tartus.

Sümbolid, märgid, tähendused?

2011-05-31T16:34:00.004-05:00

Siin maal on ju kogu aeg ja igal pool igasuguseid sümboleid, märke, tähendusi, mõtteid, ideid, arusaamisi, mõistmisi, olekuid.

See pilt siin on vaid üks väike nurgakene sellest, mida siin Tai maal pakutakse. Ja selliseid riputisi pakutakse ikka. Mis vahet, kas seal on haakrist, kanep või viisnurgaga Che.

Igaüks teab ise ju kõige paremini, mida ta usub ja mis talle meeldib. Võibolla pakub talle huvi, tuleb ligi ja ostab ära. Ehk ikka kedagi huvitab. Võiks ju huvitada. Ja mis siis sellest nii väga?

Kõike võib uskuda, kõigega võib arvestada, kõige peale võib loota.

Ikka on ja küllap peabki olema erinevaid märke, sümboleid, ikoone, altareid, jumalusi, ohverdamisi, palvetamisi, õnnistamisi; templeid, kirikuid, mosheesid; munki, nunni, askeete, pühendunuid, palvetajaid, mediteerijaid...

Mida iganes.

Usu mida tahad, looda millele iganes, palu või palveta või ole lihtsalt nii nagu sulle endale see kõik kõige paremini tundub ja sulle kõige parem on. See on sinu asi, sinu elu, sinu maailm.

Ning seetõttu on suht imelik ja isegi veider lugeda, et kuskil mujal, nagu näiteks uudis: "Natsi-maja" Tartus kannab haakristiga lippu kunstilistel kaalutlustel? võib tekitada enneolematut ärevust...

Kust nad teavad?

2011-05-27T07:42:00.000-05:00

Tänase postituse pealkiri pärineb tegelikult hoopis anekdoodist.

Sõidab blondiin autoga, raadio mängib, ning korraga kostab sealt: "Te kuulate Kuku raadiot." - "Appi," mõtleb blondiin, "kust nad teavad?"

Aga lugu ise on veidi tõsisem.

Nimelt vaatan, et ikka ilmuvad Eesti lehtedes lood sellest, kuidas inimesed Eestist välja rändavad. Ja kohe ülima täpsusega, lausa ühe inimese täpsusega. Statistikaameti andmetele tuginedes.

(See nüüd ei ole vist küll otseselt "Tai elu" teema, aga kaudselt ehk siiski on ikka ka.)

Ja ma imestan: kuidas nad seda teavad?

Sest kui inimene Eestist lahkub, siis ei pea ta ju sellest kellelegi teatama ega aru andma. Ei turismireisile minnes ega ka mitte ükskõik kui kauaks ära minnes. Euroopa Liidu piires liikumistest ei jää üldse mingeid jälgi kuskile. Kust nad siis nii täpselt teavad, et keegi on "välja rännanud"?

Huvitav, mida Statistikaamet näiteks minu asukohast arvab?

Ise nad seletavad, et

Rändestatistika põhineb rahvastikuregistri ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) andmetel.

KMA ei puutu väljarännu puhul vist üldse asjasse. Aga mõtelge ise. Rahvastikuregister saab oma andmed ju selle järgi, kuidas inimesed ise ennast kuskile on registreerinud. Ja kui sa ka Eestist ära oled läinud, võib vabalt su Eesti aadress alles jääda. Võid ka hiljem endale uuesti seesuguse teha. Kui vajadus tekib või soovi on.

Väga paljude Eesti ametiasutuste ja ka paljude Eesti ettevõtetega suheldes ei võeta sind jutulegi, kui Rahvastikuregister ei näita sinu Eesti aadressi. Aga suhelda nendega on sul ikkagi aeg-ajalt vaja, ka siis kui sa juba ammu Eestis ei ela.

Oli mul endalgi see probleem kui juba Tai maale olin elama asunud. Olin ennast ausalt ja viisakalt Eestist välja kirjutanud, uueks aadressiks märkinud Tai Kuningriigi. Vist isegi Välisministeeriumi kodulehel, kus nad seda lahkesti soovitasid teha, ja võibolla veel kuskil.

Aga kui mul varsti oli vaja mingit õiendit või tõendit kuskilt ametiasutusest saada, siis tekkisid mu rahvastikuregistri andmete tõttu ületamatud tõrked ning ma olin sunnitud ennast jälle Eestisse tagasi sisse registreerima. Ning pärast seda on kõik laabunud normaalselt jälle.

Paljude asutuste ja firmadega suheldes pole võimalustki oma aadressiks midagi muud märkida kui vaid Eesti linn/maakond/vald.

Usun, et seda on kogenud paljud, kes Eestis enam ei ela. Ja minu soovitus on - hoidke alles oma Eesti rahvastikuregistri aadress. See kergendab ja lihtsustab asjaajamist, tunduvalt.

Lisaks kõigele vähendab see Statistikaameti poolt produtseeritavad rändesaldot. Ning jääb mulje, et pole see väljaränne nii hull midagi.

Head nõuanded

2011-05-21T16:17:00.000-05:00

Pattaya Mail on üks siinsetest ingliskeelsetest ajalehtedest.

Ilmub ta vist iga nädala või paari tagant, nagu nad kõik. Neid on veel teisigi, kokku vist kolm-neli. Üldiselt ma neid eriti ei jälgi, sest pole seal enamasti midagi sisukat ja lugemisväärset.

Aga seekord juhtus, et midagi muud polnud parajasti lugeda, siis lappasin seda lehte veidi põhjalikumalt. Ja, tuleb välja, oligi lugeda. Ja mitte vähe.

Mis mulle aga eriti meeldis, oli nende väikene nõuande-nurgake. Noh, teate küll, see rubriik, kus lugejad saadavad küsimusi ja keegi nõuandja annab nõu. Igas lehes on midagi taolist, tavaliselt.

Pattaya puhul muidugi on küsijad eelkõige siin elavad farangid ehk läänemaailma inimesed. Vastajaks aga tai inimene, loomulikult.

Ning nii tore oli lugeda neid vastuseid nendele, nii tihti korduvatele, tüüpilistele küsimustele.

Üks tegelane oli näiteks ilgelt närvis sellepärast, et tema töökohas, kus ta on inglise keele õpetaja, on kogu aeg tema ümber palju tai naisi, tema kolleege, kes pidevalt räägivad, seletavad, õiendavad, suhtlevad, lausa karjuvad omavahel. Nii et ta lausa hullub sellest. Ja küsib, et mida ta peaks tegema. Sest ta ei saa neile ka mingit märkust teha, kuna nende hulgas on ka tema ülemuse tütar.

Ning nõuanne? Mis te arvate?

Oh ei. Ma arvasin ka, et vastus tuleb, nagu ikka taolistel puhkudel, et katsu maha rahuneda ja püüa aru saada, et sa oled teistsuguse kultuuriga maal ning et see kõik, mis su ümber toimub, ei pruugigi sulle kogu aeg meeldida ning et sa pead ise kohanema ja muu taoline jura.

Oh ei.

Vastus oli lihtne ja konkreetne.

Astu uksest välja. Mine lähimasse tööbüroosse ja leia endale uus töökoht. Ning ära unusta, et sinu tööluba kehtib vaid iga konkreetse töökoha jaoks.

Hea. Suurepärane nõuanne. Väga hea. Paremat soovitust on tõesti raske ette kujutada taolisel puhul.

Aga siiski, veel parem oli järgmine.

Nimelt, üks farang kaebas selle üle, et iga kord kui ta koos oma sõpradega kuskile Pattaya diskole läheb, siis on seal tihtipeale kenad tai tibid, kes aga suhtlevad ainult omavahel ning temale ja tema sõpradele üldse tähelepanu ei pööra.

Jälle mõtlesin ja kujutasin ette, et mis oleks õige nõuanne.

Eks ole, väga normaalne oleks ju soovitada, et ole ikka ise ka huvitav. Et võta ometi nende tibidega ise kontakti. Pöördu nende poole. Näita neile, et sa ise oled ka mingis mõttes nende jaoks põnev ja väärtuslik. Et neil tekiks ka tegelikult huvi sinu vastu. Ja muu taoline jura.

Aga jälle pidin alla andma. Sest nõuanne oli hoopis järgmine.

Sul on kodutöö tegemata. Kui sa otsid ühe-öö suhet, siis mine teistesse kohtadesse.

Bangkok Post ja tema naljad

2011-05-15T14:51:00.000-05:00

No lihtsalt ei saa jätta, jälle, oma lemmik-ajalehele tunnustust avaldamast.

Eile (või oli see üleeile, vahet pole), igatahes nädalalõpul, on neil seesugune rubriik, mis vaatab eeloleva nädala peale ette. Päevade kaupa. Noh, et mis teadaolevad sündmused toimuvad. Nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasemel.

Päris hea siukst ülevaadet lugeda. Noh, et kus midagi tähtsat või olulist toimub, keegi kuningas või president või peaminister kellegagi kohtub, miski leping sõlmitakse või kosmoserakett üles lastakse.

Normaalne ju, et siuksed asjad on ette teada. Ja lahe, et mõni leht neid oma lugejatele ka ette teada annab. (Ja ei saa aru, miks teised lehed, sealhulgas Eesti päevalehed, seda ei võiks teha. Aga see selleks.)

Nojah.

Igatahes lõppes see nädala-ülevaade eeloleval pühapäeval toimuvate sündmuste loeteluga, nagu ikka. Ja seal siis oli, nagu muuseas, mainitud ka ära, et kell kuus õhtul kohaliku aja järgi saabub maailmalõpp.

Sest üks USA kristlik ennustaja oli niimoodi ütelnud. (Mida iganes see "kohalik aeg" ka tema jaoks ei tähendaks, eks ole.) Aga ju see siis peab ikkagi tõsi olema. Sest toosama tegelane oli juba varem ka ennustanud, et maailmalõpp saabub 1984. aastal, teatud kindlal kuupäeval ja kellaajal.

No kas saab niisugusele ajalehele midagi pahaks panna, kui ta selliseid tähtsaid teateid oma lugejatele edastab.

Casino Club

2011-05-15T07:10:00.000-05:00

Teine elu, teine maailm, teine mõtlemine, teine olek.

Üks paremini hoitud saladusi Pattayal, nagu nad ise endi kohta ütlevad.

Yep, muidugi ma tean seda kohta, juba ammu. Sadu kordi mööda mindud, kümneid kordi seal sees oldud.

Walking Streetilt öösel Soi Diamondi kaudu koju minnes sa lihtsalt lähed sealt mööda. Just kohe enne 2nd Roadi, paremat kätt, seal ta ongi. Casino Club.

Muidugi, kui sa ei tea, siis lähedki mööda. Sest ega seal miskit kära ega sära ega kutsumist ole eriti. Väljastpoolt ei paista midagi erilist silma. Nagu kõik need hommikuni lahti olevad kohad. Kes teab, see teab.

Ja ega enne kella kolme öösel sinna polegi mõtet sattuda. See on see kellaaeg, kui keegi ei peaks teadma, mil (praeguste reeglite kohaselt) kõik Pattaya baarid suletakse. Ning, nagu kerge taibata, algab just nimelt sellest kellaajast järgmine aeg. See aeg, mil on mõtet minna nendesse kohtadesse, mis ei ole suletud. Ja üks neist ongi Casino Club.

Aga mitte ainult sellepärast.

Oma olemuse poolest on Casino Club ju nagu üks tibatillukene diskoteek paari-kolme coyote-tantsijaga. Ja ega kohe saagi aru, mis seal mõnusat ja head on.

Kunagi Alo käis seal tihti ja kiitis mullegi. Ja, noh, käisin seal ikka aeg-ajalt ja oli ka. Aga ei tajunud eriti midagi sellist, mille pärast peab sinna tingimata jälle minema.

Aga nüüd, paistab, et olen hakanud aru saama. On see siis sellest, et olen vanemaks ja targemaks saanud või millestki muust, ei tea muidugi.

Kõigepealt, sinna ei "minda". - Selles mõttes, et see pole koht, kuhu nagu sisse hüpatakse, ringi vaadatakse ja edasi minnakse.

Ja see pole koht, kus midagi "tehakse". - Selles mõttes, et nagu tuttavaid otsitakse või suheldakse või tibisid landitakse või juuakse.

Casino Club on koht, kus "ollakse". - Vähemalt tund aega tuleb seal lihtsalt chillida, selleks et õige tunne kätte saada. Siis alles hakkad aru saama. Siis hakkab hea. Siis saab õige.

Eile sain sellest aru. Ja oli hea. Oli õige.

Alo liikumised

2011-05-10T17:37:00.001-05:00

Alo käis siin Pattayal asju ajamas. Saime kokku ja viisin ta autoga lennujaama tagasi. Paraku aga oli logistika valesti ajastatud ning ta jäi oma lennust maha.

Mis seal ikka. Järgmine lend Chiang Maisse läks kolme tunni pärast. Võtsime rahulikult ning saime pikemalt suheldud.

Ega midagi olulist olnudki.

Sest nagunii oleme ju kontaktis ja ühenduses üle neti kogu aeg. Ja ega selle mõne tunniga jõuagi kuskile. Kogemused on näidanud, et reaalses elus läheb vähemalt kolm päeva, enne kui miski sisulise jutu juurde ka jõutakse.

Aga võtsime sellise asja ka plaani, kuskil miski kuu aja pärast.

Muidu aga olen ilgelt rahul oma uue kodukaga.

Minu jaoks on sellest saanud tõesti nagu oma kodu, töö ja elu, tõepoolest. Seal on mu asjad, mu mõtted. Saan rahulikult arendada, täiendada, lisada, uuendada. Muretsemata üldse sellepärast, et kas see või teine mõte kellelegi meeldib või kellelegi korda läheb või mida keegi võiks arvata või kommenteerida.

Sain Alolt ka head kriitikat ja nõu. Et mida võiks veel muuta ja paremaks teha, tehnilise poole pealt.

Kui see kedagi peaks huvitama. Näiteks.

Viimased mõtted mingil teemal.

Kodulehekülg

2011-05-07T09:26:00.000-05:00

Tegin endale kodulehekülje lõpuks.

Blog on ikkagi blog ja kodulehekülg on kodulehekülg. Ja mõlemat on vaja.

Peamiselt on sinna koondatud need lood, artiklid ja jutud, mis nii või teisiti on aja jooksul ka mu blogidest läbi jooksnud. Aga seal kodukal on nad kõik koos ja kergemini kättesaadavad.

Eks sinna hakkab pidavalt ka uuendusi ja täiendusi tulema muidugi.

Kui kellelgi on selle kodulehekülje kohta midagi arvata või soovida, siis selle postituse kommentaarium jääbki selle kasutamiseks.

Soovilugu

2011-05-03T16:38:00.000-05:00

Tiit Peimann
soovilugu
Tere Lulu, kas soovilugu saaks? Pole märgand kellegi käest küsida, mis jama selle alkopoliitikaga teil on. FamilyMardist saab kätte 24/7, aga Selverites keset päeva ei saa.

Asi on väga lihtne. Meil on siin õhuke riik. Mis tähendab muuhulgas ka seda, et väga suur osa inimeste elust ja tegevusest ei sõltu kuidagimoodi riigivõimust ega valitsusest. Kohalikud kombed ja tavad on olulisemad kui riigi seadused. Kõik teavad seda. Kõik arvestavad sellega. Kaasa arvatud toosama riigivõim oma valitsusega.

Mistõttu ei ole näiteks ükski riigipööre siin kohalikus elus kunagi midagi olulist muutnud. Elu läheb ikka edasi, hoolimata sellest, kes kuskil pealinnas parajasti on võimul.

(Kui keegi ei peaks teadma, siis riigipöörded on siin maal üsna tavalised.)

Kõige selle tõttu saavad selle maa erinevates piirkondades olla ja kehtida omad reeglid, kombed ja tavad, mis kestavad kauem kui ükski valitsus või riigivõim.

Kusjuures, Pattaya on veel mitmeski mõttes eriline koht. Halduslikult kuulub ta kolme või nelja omavalitsuse alla. Kuid tema linna-õigused on vist hoopis valitsuse hallata. Jah, siin on linnavalitsus ja linnapea ja kõik muu. Kui aga vaja on mingeid asju ajada, näiteks abielu või firmat registreerida või muud taolist, siis tuleb minna vastava omavalitsuse asutusse, mitte linnavalitsusse. Kui näiteks mistahes kaardi pealt vaadata, siis Pattaya linna kui sellist sealt üldse ei leia. Mistõttu on siin paljud asjad hoopis teistmoodi kui mujal Tai maal.

Ja seda ka alkopoliitika osas.

Jah, ametlikult tohib siin riigis alkoholi müüa vaid loetud tundidel. Mingi aeg ennelõunal, seejärel ei tohi, ning siis veel õhtupoolikul, kuni keskööni, millest alates jälle ei tohi.

Meil siin Pattayal aga müüakse kõiki alkohoolseid jooke kõikides ööpäevaringselt lahti olevates Family Martides ja 7-Elevenites ööpäevaringselt. Kusjuures, nendes poodides on needsamad lubatavad kella-ajad tihtipeale selgesti kirjas. Ainult et need ei tähenda mitte midagi.

Ning see kehtib ka paljude teiste poodide ja poekettide kohta siin. Ja loomulikult võib iga pisipoekene müüa ükskõik mida ükskõik mis ajal siin maal nagunii igal pool.

Kuid jah, mõned suured "selverid" nagu Big C või Carrefour võivad tõesti kehtestada omad reeglid ning, üllatus-üllatus, nad võivad pidadagi ametlikest eeskirjadest kinni - ning seda isegi Pattayal!

Kodune elu

2011-04-28T16:36:00.003-05:00

Olen viimase nädala põhiliselt toas olnud. Seetõttu ilmselt ka veidi pikem vahe siinsetes postitustes. Sest mis Tai elust sa ikka räägid kui pole seda palju rohkem näinud kui aknast paistab.

Jõusaalis käimine või autoga teise linna otsa arsti juurde sõitmine ei ole vist need teemad, mis kedagi eriti võiksid huvitada.

Aga noh, kui te juba huvi tundma hakkasite, siis, ei midagi tõsist. Pöidlasse lõi sisse kerge põletiku, seal oli küüs juba mõnda aega valesti kasvanud. Tüütu muidugi, aga vaja siiski korda teha. Ja niimoodi ma siis nüüd toas istungi, pöial sidemes, söön antibiootikume.

Täna öeldi, et peangi hakkama seal arstitädide juures käima, lausa iga päev, et sidet vahetada.

Njah, mõtlesin pärast ise. Pole selles protseduuris ju midagi keerulist. Et kui praegu siin mõni tibi siin minu juures elaks, siis laseksin hoopis temal enda eest hoolitseda. Seda nad oskavad väga hästi teha. Aga näe, ise olen asjad teisiti sättinud.

Kusjuures, see autoga liikumine on ka päris vajalik. Juba ammu oli vaja tal tulede lüliti välja vahetada ja korda teha, aga ikka lükkasin seda edasi, et küll jõuab, kiiret ei ole.

Mis tähendas muidugi, et ma öösel temaga nagu eriti liikuda ei tihanud. Nojah, ega olnud vajagi. Aga nüüd, kui juba temaga välja tuldud, siis oli kohe hea mõte ka need asjad korda lasta teha.

Aga mis sellest kõigest siin kirjutada nii väga?

See pilt siin alguses on tehtud mitu aastat tagasi Krabil.

Loodusvaatlused: putukate elu

2011-04-22T00:03:00.006-05:00

Putukaid siin on, kuid ikka hõredalt. Võiks ju mõtelda, et mis neil siin soojas kliimas viga sumiseda, aga ei. Harva juhtub, kui mõnda liblikat või kiili näeb. Või kärbest või mesilast. Pole üldsegi võrreldav Eestimaise suvega.

Eks vist üks asi ole selles, et põhjamaadel, kus suvi lühike, peab iga putukas jõudma selle väikese ajaga kõik oma vajalikud asjad ära teha ning siis nad seal ühekorraga sumisevadki. Troopikas aga on aega küll.

Võimalik, et see on ka üks põhjus, miks paljud linnud pesitsemise ajaks sinna põhja poole lendavad - rohkem putukaid, rohkem süüa ja parem poegi toita.

Siin aga, jah, hõre. Mis muidugi ei tähenda, et igav oleks.

Kõigepealt on siin paljud putukad teistmoodi kui me oleme harjunud.

Näiteks need, kes meie verd imevad. Pole siin selliseid pinisevaid sääski, kes pilvede kaupa ründavad. Selle asemel on moskiitod. Tillukesed, vaevu nähtavad, osavalt lendavad täpikesed. Nende pininat kuuleb vaid siis, kui päris kõrva äärest juhtub mõni mööduma. Ja kui ta sulle naha peale istub ja maiustama asub, ega sa siis teda ka ei tunne. Alles pärast märkad, et punetav kubel on tekkinud.

Ega selles midagi hirmsat ole. Vahel sügeleb veidi, aga hiljemalt järgmiseks päevaks on kadunud. Ja mingeid haigusi nad ka ei levita siin.

Nende moskiitode tõrjumiseks kasutatakse vabas õhus tavaliselt selliseid aeglaselt hõõguvaid suitsevaid spiraale. Kui istud kuskil, siis pannakse see sulle lähedale, laua alla või kuskile. Kas ta neid just päriselt ka eemale tõrjub, on muidugi ise küsimus.

Siseruumides aetakse neid taga selliste tennisereketi kujuliste elektri-püünistega. Väike patarei on käepideme sees. Kui selle reketiga vehkides mõnele putukale pihta saad, siis kõlab kerge hele plaksatus ja näha on väike säde - ning üks vereimeja on maailmas jälle vähem.

Prussakad aga seevastu on palju suuremad. Ja nad suudavad isegi veidi lennata. Päris kole vaatepilt, kui neid rohkem koos juhtub olema.

Rohutirtsude ja ritsikate asemel on siin tsikaadid. Õhtusel ajal võivad nad puude otsas ühekorraga teha ikka päris valjuhäälset laulu, nii et ega eriti midagi muud kuulda olegi. Ja neid on seal koos ilmselt tuhandeid.

Üldiselt ongi nii, et neid putukaid on kas väga hõredalt või siis vastupidi, suurtes parvedes.

Olen paar korda maal näinud, kuidas korraga on kõik kohad kaetud üht ja sama liiki putukatega. Kord olid need mardikad, umbes nagu meie jaanimardika suurused, ning teine kord olid need mingid ehmestiivalised, see on üks natuke liblikate moodi putukate selts, aga siiski mitte liblikad.

Ja nad liikusid üle maastiku ikka päris hiiglaslikus parves. Ei oska öelda, kui palju neid võis kokku olla ega tea ka, kas nägin selle parve äärt või keskosa. Aga kümnete tuhandete kaupa oli neid kindlasti. Kohalikel gekodel ja kanadel oli muidugi pidu.

Kust nad tulid ja kuhu rändasid, ei tea muidugi, aga ju see neile siis vajalik üritus pidi olema. Eks ta õigem ja ohutum muidugi ole, suure parvega lennata üheskoos. Hukkub selle reisi käigus muidugi palju, aga kindlasti vähem kui siis, kui igaüks neist üksinda üritaks kuhugi jõuda.

Meie jaoks eksootilisemate putukate hulka kuuluvad aga termiidid. Neid peaaegu näha ei olegi, elavad vaid oma käikudas ja pesades.

Mõnedel on sellised savist ehitatud tugevad kuhikpesad, mis paistavad rohu seest kõrgele välja, aga mõned elavad niisama maa sees.

Nagu sipelgate moodi, aga kuuluvad siiski hoopis teise putukate seltsi. Närivad oma käigud puidu sisse ning sellest puidust nad toituvadki. Väga põneva eluviisiga loomad.

Loodusvaatlused

2011-04-18T13:01:00.007-05:00

Veidi imelik, et siin Tai elu blogis Tai maa loodusest nii vähe juttu on olnud. Seda viga peab parandama. Ning ega vist ühekorraga kõike jõuagi veel. Sest väga põnev on see kõik siin.

Siinne loodus pakub tihtipeale hoopis teistsugust mõtlemisviise. Ja ega ikka ole alati nii, nagu oleme harjunud või omaks võtnud.

Alustaks mullast.

Onju see jutt, et muld on tähtis. Mullast oled sa võetud. Eesti muld ja eesti süda. Kuid viljakandvat mulda... Ja siis veel need jutud, et seda viljakandvat maad jääb maailmas järjest vähemaks, kui kohe midagi ette ei võeta.

Nii näiteks on TÜ geoloogiamuuseumi kodulehel kirjutatud: "Muld katab õhukese pindmise kihina suurema osa maismaast, puududes vaid liivakõrbetes, kõrgmäestikes ja arktilistel aladel..." Jääb muidugi arusaamatuks, miks just liivakõrbed on välja toodud, jättes savi-, kivi- jm kõrbed välja, aga see selleks. Igatahes väidetakse seal, et ilma mullata ei saa taimed kasvada.

Seetõttu on esimesel pilgul üsna kummaline märgata, et siin Tai maal mulda ei olegi - aga ometi vohab loodus, õitseb taimestik ja lokkab dzhungel.

Kogu see loodus siin kasvab juba sadu miljoneid aastaid punaka happelise liivsavi peal. Ja samamoodi on see kogu Kagu-Aasias, Kagu-Hiinas ja mujalgi. Acrisol või ultisol on selle pinnase teaduslik nimetus.

Ei mingit huumusekihti. Ega muidugi ka mingeid vihmausse, mutte või mügrisid. Kõik mis maha kukub, olgu see leht või oks või tüvi, süüakse pisikeste putukate poolt otsekohe ära. Miski ei jää kõdunema.

Kui maapind ka segi pööratakse, ehitustööde või kaevandamiste käigus, siis hakkab otsekohe seal jälle taimestik kasvama ning juba paari-kolme aasta pärast ulatub sul võsa üle pea. Ning vähem kui saja aasta pärast vohab seal juba troopiline dzhungel.

Mis tähendab muidugi ka seda, et metsade raiumine siin pinnase omadustele mingit mõju ei avalda.

Troopilisi metsi on Tai maale jäänud tõesti vähe, vaid 5% pindalast. Peamiselt kasvab mets vaid küngastel ja mägedel ning loodusparkides. Seetõttu peetakse Tai maad ka üheks kõige kriitilisemas seisus olevaks, globaalse metsatustamise aspektis.

Ometi ei ole see protsess sugugi pöördumatu. Vaevalt saab inimtegevus lakata, kui kõik jälle dzhunglisse mattub. Pruugib vaid näha kasvõi muistse Angkori linna varemetele kasvanud hiigelpuid.

Väga suured alad on siin taas metsastatud, kuid juba istandustega - peamiselt õlipalm ja lateksipuu, sekka ka kookospalme jm.

Enamus tasast maad on aga põldudeks tehtud ning valdavalt on need riisipõllud. Kasvatatakse palju ka maniokki, suhkruroogu jpm.

Aga jah, tõesti, selles kliimas pole taimede kasvuks mulda vaja.

Ullu maja

2011-04-14T15:20:00.003-05:00

Kui keegi peaks praegu küsima, et mis mulle siin Tai maal ei meeldi, siis oleks vastus väga kärme tulema: "Songkran!"

See on see jubedus, see hullumaja, mis selle niinimetatud Tai uusaasta ajal siin valitseb.

Mitte ainult see, et kõiki kallatakse igal pool veega üle, halastamatult ja hoolimatult. Ja mitte ainult veega, vaid tihtipeale veel koos jäätükkidega ning mitte lihtsalt ei kallata üle vaid lastakse ka lahinal voolikutest, veepüssidest, möödasõitvatest autodest, akendest, katustelt, rõdudelt. Terved seltskonnad tiirutavad ringi, suured veetünnid autokastis ning lasevad ja kallavad. Kõigile. Ka motikaga või lahtise taksoga sõitvatele inimestele. Isegi autouksi rebitakse lahti ning läigatatakse pangetäisi sinna sisse.

Aga mitte ainult veega. Vaid ka miski valge pulbriga, mis on nagu puuder või talk arvatavasti, määritakse teisi inimesi kokku. Ja mitte ainult inimesi, vaid ka autosid ja kõiki sõidukeid.

Ning see kõik peab lõbus olema.

Hea küll, kui oleks üks selline hullumeelne päev aastas, siis ehk isegi kannataks välja. Kuid see kestab igal pool vähemalt kolm päeva. Ning meil siin Pattayal kestab see jubedus tervelt seitse päeva järjest!

Välja minna ei saa. Kuhugi põgeneda ei ole. Ajalehed peavad arvestust surmasaanute üle.

Igatahes sel ajal ei soovita küll kellelgi siia maale sattuda.

Tõsi, öösel on veidi rahulikum. Siis ikka saab ettevaatlikult ka välja minna. Aga iial ei või teada ka siis.

Tulin just Walking Streetilt ning seal, kella kolme ajal öösel, olid just farangid, valged inimesed need, kes seal veega möllasid. Isegi mitte tai inimesed, kujutage ette.

See aeg on Tai maal kolm päeva kestev riigipüha, millele järgneb veel nädalavahetus. Koolides on sel ajal lastel vaheaeg. Paljud tai inimesed lähevad selleks ajaks linnadest ära maale.

Ning ära tahavad ka farangid. Aga kuhu põgeneda?

Paistab, et populaarseks väljarändamise kohaks on selleks hullumeelseks ajaks saanud Filipiinid. Igatahes pakub üks Pattaya koht Songkrani põgenikele allahindlus-kaarte, millega saab Filipiinidel, Angeles City Fields Avenuel kõikidest arvetest 20% alla!

Tundub, et see on hea mõte. Ehk peaks järgmisel aastal ka ise seda kasutama.

Bangkoki elu

2011-04-11T13:25:00.003-05:00

Sai nädalavahetusel jälle suurlinna.

Ega eriti asja olnudki, aga leidsime Aloga lihtsalt, et seekord võiks üle hulga aja jälle seal kokku saada. Tegime kindlaks, et Bangkok asub meist kummastki umbes 3 tunni kaugusel. Alol siis Chiang Maist lennukiga ja minul Pattayalt bussiga tulles.

Kahest päevast jääb muidugi väheks. Aga võtsime mis sellest võtta andis. Ja ega eriti midagi võtmata ei jäänudki.

Esimese õhtu ja pool ööd veetsime Khao San Roadi piirkonnas. Ning kuskil kella kahe paiku tuli sealt mingi seltskonnaga öödiskole põrutada.

Need on need tüüpilised Bangkoki öised meelelahutused - pool-legaalsed diskoteegid. Väljastpoolt vaadates ei saa millestki aru: pime ja vaikne, ainult miskipärast taksod sõeluvad kogu aeg ja raffast liigub. Aga sees, sügaval siseruumides käib möll, tants ja trall päikesetõusuni.

Või noh, mis päikesetõusuni... Kui väljas valgeks hakkas minema ja sees veidi hõredamaks jäi, siis siirdusime vahepeal tekkinud uute tuttavatega kohe läheduses paiknevasse, järgmisse kohta, seekord kuskilt kaudu liftiga... Seal oli pidu veelgi ägedam, tihedalt-tihedalt raffast täis... Igatahes magama saime alles kella 8 paiku hommikul. Muuhulgas kuulsime, et möll pidavat seal viimases kohas jätkuma veel kella 12-ni päeval...

Järgmisel päeval otsustasime teistsuguse elu kasuks ning kolisime Siam Square piirkonda. Polnud me kumbki seal, keset kümneid kaubamaju ja mitmekorruselisi liiklussõlmi, varem hotelli võtnud ning olime valmis tolles metropoli südames tubade eest ikka päris palju välja käima. Täiesti meeldiva üllatusena aga leidsime endid kuuendal korrusel, väga normaalse teenindusega, kahes suunas vaatavate hiigelakendega tubades, miljonivaatega öisele suurlinnale - ning seda kõike väga mõistliku 980 bahti eest...

Õhtu veetsime Hard Rock Cafe's elavat muusikat nautides, järgmise hommiku kaubamajadele ringe peale tehes ning siis oligi käes tagasitee.

Eks me muidu ju suhtleme igapäevaselt Skype või telefoni kaudu, aga aeg-ajalt tuleb ka päriselt kokku saada. Vahepeal ikka koguneb igasuguseid asju, mida põhjalikumalt arutada.

Igatahes järjekordselt üks väga mõnus ja kosutav käik.

Suveks saledaks

2011-04-07T15:48:00.004-05:00

Mitte et siin miskit erilist suve või rannahooaega oleks ja mitte et siin su välimus kellelegi eriti korda läheks ning mitte et see kedagi üldse huvitama peaks, aga juhtus nii, et ühe hea tuttavaga tuli siin jutuks kehakaalu vähendamine.

Ja ta kiitis ühte vahendit, mida ta ise oli kasutanud ning millega ta oli saanud lausa alakaaluliseks.

Ega see kaalu-probleem mulle päris võõras mure nüüd ka just ei olnud. Kaks aastat tagasi, pärast suitsetamise mahajätmist, tuli üsna kiiresti miski viis kilo otsa. Oleks rohkemgi tulnud, aga hakkasin söömist rohkem jälgima ja korrapäraselt ennast liigutama. Siis jäi pidama, see tähendab, enam juurde ei tulnud. Aga ikkagi jäi nagu häirima.

Sest ega ma enne kah ju väga sile poiss olnud. Põhilise põntsu pani see, kui esimese auto ostsin ja load tegin. Siis sõber soovitas, et sõida sellega kogu aeg, ka siis, kui vaja pole, lihtsalt selleks, et harjuksid sõitma. Olin ju selle asja õppimisega üsna hilja peale jäänud, vanust oli siis juba omajagu.

Ja nii need lisakilod tulidki, juba tol ajal. Ehk nagu siis sai sedastatud, et mitte õlu või rammus toit, vaid hoopis mersu teeb paksuks.

Eks ma siin Tai maal muidugi veidikene selle pilguga kah ringi vaatasin mõnikord. Siin ju iga nurga peal väikesed kliinikud reklaamipiltidega, kuidas keegi oli enne ja pärast vastavaid kaalulangetamise või rasvapõletamise protseduure. Käisin isegi paaris kohas huvi tundmas, aga sinna see jäigi.

Nüüd aga räägib see hea tuttav, et polegi muud vaja kui seda väikest tabletikest võtta ning kaal langeb iseenesest.

Ega ma nii väga selle vastu huvi ei ilmutanud, aga igaks juhuks kirjutasin üles. "P57 Hoodia." Ja jätsin ka meelde, et siin Pattayal pidavat seda saama Carrefouri kaubamajast.

Aga läks ikka veel mitmeid kuid, enne kui sinna jõudsin. Ja ära võtsin, pärast mõningaid kõhklusi. Ja siis veel mõnda aega teda niisama toas hoidsin.

Kuid siis hakkasin tarvitama.

Ja, mina ei tea, uskuge või mitte, aga juba esimestest päevadest alates hakkas ta mõjuma. Ning kümne päevaga oli viis kilo kadunud!

Tema toime oli nii kiire, et mõtlemine ja harjumuste muutumine ei jõudnud kohe järele. Värk on nimelt selles, et võtad selle kapsli umbes pool tundi enne hommikusööki. Ja siis pärast ei ole sul terve päev mingit vajadust enam üldse midagi süüa.

Aga harjumused on visad kaduma. Vajadust pole, aga ikka nagu oled harjunud mingitel aegadel või millegagi seoses midagi sööma. See oli esialgu kõige raskem. Sellest aru saamine, et enam ei pea sööma. Aga varsti harjus.

Lisaks kilode kadumisele tuli juurde kõvasti energiat. Hakkasin üha pikemaid ja kiiremaid jalutuskäike harrastama. Plaanis on jälle jõusaali hakata külastama. Õlle vastu kadus igasugune huvi. Meeleolud ja töövõime paranesid tunduvalt.

Ja see kõik on kestnud alles esimesed paar nädalat!

Nüüd läheb see lugu juba vist väga reklaamihõnguliseks, aga no las ta siis läheb.

Hoodia gordonii on Lõuna-Aafrikas looduslikult kasvav kaktus, mille söögiisu pärssiv toime oli kohalikele hõimudele teada juba väga ammu.

1977. aastal eraldati sellest toimeaine P57 ning 1996. aastal see patenteeriti. 2002. aastal omandas ravimifirma Pfizer õigused toimeaine sünteesimiseks. Kuid edasi läksid asjad segaseks. Selgusid mingid kõrvalmõjud ning komplikatsioonid toimeaine eraldamisel. Igatahes ravimi õigusi ei saadudki.

Tolsamal 2002. aastal aga tunnistas Lõuna-Aafrika Teadus- ja Tööstusuuringute Nõukogu ametlikult kohalike hõimude õigusi sellele kaktusele ning sellest valmistatud toodete müügist saadavale tulule.

Lisaks kõigele on Hoodia gordonii ka veel kaitsealune taim ning väga vähestel firmadel on lubatud teda kasvatada.

Eriti huvitav on selle kõige juures see, et päris kindlalt ei teatagi, kuidas ta mõjub. See tema toimeaine, P57, on üsna keeruka ehitusega, nagu siin kõrval näha.

Nii palju on siiski teada, et tema söögiisu pärssiv mõju käib vist läbi kesknärvisüsteemi. Kuid pole olemas uuringuid, mis üldse tõestaksid tema toimet inimestel.

Nõnda siis on tegemist vägagi kahtlase, aga ometi ülimat huvi pakkuva tootega.

Niipalju kui mul õnnestus kindlaks teha, on hoodia preparaadid kaalulangemiseks populaarsuselt teisel kohal maailmas. Ning ta on lausa buumi vallandanud viimastel aastatel. Teda liigub mitmesugusel kujul, isegi pulgakommidena. Ning muidugi müüakse temast ka ohtralt võltsinguid. Ja muidugi on ta paljudes maades keelatud.

Tundub, et see variant, mis mul siin saadaval, on siiski ehtne ja õige.

Aga kui minuga lähemal ajal midagi ootamatut juhtuma peaks, siis tehku igaüks juba omad järeldused, eks ole.

Rõõm

2011-04-05T11:26:00.000-05:00

Siin eelmise postituse lõpus keegi küsis, et kuidas Tai maal huumoriga lood on. Ja jälle tuli meelde see, mis siin on kõige parem.

Ja see on - sanuk.

Kõiki asju, kõiki tegemisi tehakse siin rõõmu, nalja ja mänguga. See ongi "sanuk", Tai maale väga iseloomulik.

Ja see loob mõnusa õhkkonna ja meeleolu igal pool ja igal ajal, see kutsub alati siia maale tagasi tulema ega lase siit kauaks ajaks minema.

Need on kõikvõimalikud väikesed naljad, vimkad, tillukesed lollitamised või tögamised, mängult võtmised, kerged õrritamised - lihtsalt niisama, väga sõbralikult, heast meelest ja südamest - ja seda tehakse sinuga, sina teed seda teistega, seda mängivad kõik, kõigiga. Nagu üks suur muretu lasteaed, võiks ütelda.

Siin ei ole kohta tigetsemisele või mossitamisele. Kui keegi peakski pahas tujus olema, siis ta lihtsalt ei näita seda välja või ongi peidus, kuni saab jälle inimestega rõõmsalt suhelda. "Sanuk" on see, mis lihtsalt peab igas asjas sees olema, et see mõnus oleks.

Siiski, on erandeid. Näiteks ametiasutustes niimoodi ei ole. Seal ollakse tõesti surmtõsised ja nalja ei tehta.

Aga muidu jah, igal pool, igal ajal, kui vähegi võimalust.

Ning muidugi tuleb telekast kohalikel kanalitel kogu aeg naljasaateid. Ja on huumori- ja estraadietendusi muidugi. Suurtes diskoteekides ja meelelahutuskeskustes saab kogu aeg nalja. Isegi kinodes on ringvaate reklaamide vahel ikka mõned nalja-klipid.

Jah, kliima on siin mõnus, hinnad odavad, inimesed ilusad ja palju veel. Seda kõike leiab muidugi ka mujalt.

Aga seesugust rõõmsameelsust - seda, mida tai keeles nimetatakse "sanuk" - seda mujalt ei leia.

Tänase päeva uudised

2011-04-01T07:20:00.002-05:00

Bangkok Post toob täna ära kaks lugu, mis millegipärast eriti meelde jäid.

Üks uudislugu rääkis sellest, et Justin Bieber oli kohtunud tai neiuga ning noored olevat esimesest pilgust armunud. Nüüd plaanitsetakse Bangkokki elama asuda.

Teine lugu rääkis sellest, kuidas Saksamaa arstide liit soovitab arstidel rohkem välja kirjutada platseebosid, see tähendab, ilma igasuguse toimeaineta tablette. Uuringutega olevat kindlaks tehtud, et paljudel juhtudel on platseebo efekt tõhusam kui tavalistel ravimitel, eriti näiteks ärevushäirete, depressiooni, krooniliste põletike ja astma puhul.

Nii positiivsed uudised minu meelest.

llm on hukas

2011-03-29T10:12:00.002-05:00

Nüüd tundub, et ilm on ikka tõesti juba hukka läinud. Kõik need varasemad virisemised, et ainult kakskümmend kraadi sooja, on juba naljamäng ja unustatud.

Hea küll, meil siin Pattayal on tõesti vaid 18...20 kraadi sooja ja kõva tuul ning kõrged lained ning see kõik on kestnud juba mitmeid päevi - ning see on väga äärmuslik ja ebaharilik.

Aga see, mis mujal siin maal toimub, on ikka veel hullem.

Lõuna pool lausa uputab. Sajab ennekuulmatul hulgal. Tuhanded elamised on jäänud vee alla. Tai lahes on lained 4...5 meetri kõrgused. Laeva-, lennu- ja rongiühendused on katkenud. Mitmed maanteed ja sillad on langenud puudega või maalihetega blokeeritud.

Koh Samuil on tuhandeid turiste ootamas äralendu. Inimesi evakueeritakse templitesse ja kõrgematesse kohtadesse.

Samal ajal on aga Põhja- ja Kirde-Tais juba pikemat aega põud ja jahedus, nõnda et viljasaagid kipuvad ikalduma. Tugevad tuuled purustavad istandustes valminud puuvilju. Kahjud on juba päris suured.

Tagatipuks selgus, et eelmise nädala maavärinale Birmas oli tund aega hiljem järgnenud väiksemat sorti maavärin ka Tais. Sealsamas Birma piiri lähedal. Ja need ei olnud tolle suurema värina järeltõuked, vaid ikka päris omaette maavärin, juba Tai epitsentriga.

Igatahes teatas Bangkoki linnapea, et valmistutakse väga tõsiselt linna kaitsmiseks kõikvõimalike tsunamide ja üleujutuste ja maavärinate puhuks, ehkki mingit otsest ohtu seal ei ole ega tohikski olla.

"Kui juba nii palju ettenägematuid asju toimub, siis tuleb valmis olla ka täiesti võimatute sündmuste jaoks," ütles ta.

Esialgu on veel suhteliselt rahulik Andamani mere äärsetes piirkondades, sealhulgas ka Phuketis.

Maa tahab väriseda

2011-03-24T16:04:00.002-05:00

Ja siis ta värisebki.

Meil siin Pattayal polnud vist küll midagi tunda, aga Alo rääkis, et tema seal Chiang Mais, epitsentrile palju lähemal, tundis eileõhtust maavärinat küll.

Igatahes üks kogemus jälle rohkem.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, kuidas eilse Bangkok Posti vahel oli lugeja-küsitlus. Noh, selline, nagu neid ikka tehakse. Et mis ajalehes meeldib ja mis ei meeldi ja nii edasi. Aga nägin seal seekord midagi sellist, mida polnud varem tähele pannud.

Nimelt oli seal vastajatele oma soo märkimiseks jäetud kolm võimalust: "Male", "Female" ning "Other". - Palun väga!

Just paar päeva tagasi oli miski uudislugu, vist Bangladeshist, kus rahvaloendusest olid välja jäänud sajad tuhanded transseksuaalid, eunuhhid, aseksuaalid jmt, kuna rahvaloenduse blankettidel puudus see "muu" võimalus soo määratlemiseks.

Ja hiljutine Tai uudis oli kokkulepe, kuidas nimetada neid meestena sündinuid, kes rõivastuvad, käituvad ja näevad välja nagu naised. See on see "kolmas sugu" siin maal. ID-kaardil on nad ikka meessoost. Probleem kerkis hoopis seoses kohustusliku väeteenistusega. Selge see, et teenistusest tuleb nad vabastada. Aga missuguse põhjendusega?

Seni olid kasutusel seesugused määratlused nagu "psühholoogiline häire" või "soo-identiteedi ebakorrapärasus", mis olid juba põhjustanud palju pahameelt nende hulgas, kes ei pidanud endid ju mingiski mõttes ebanormaalseks või ebaharilikuks.

Nüüd aga võttis Tai armee ametlikult kasutusele märksa neutraalsemad mõisted: "Tüüp 2" ja "Tüüp 3", millega siis hakatakse tähistama neid meestena sündinud isikuid, kes on hakanud oma soo-identiteeti muutma ning neid, kes on selle lõpule viinud.

Vaevalt et maa muidugi sellepärast värisema hakkas.

Nõuandenurgake

2011-03-22T09:22:00.003-05:00

Kunagi oli vist siin ka jutuks, et üks kiiremaid ja mugavamaid ühendusi Bangkoki ja Pattaya vahel, nagu ka paljude teiste linnade vahel, on minibussid. Ning et Bangkokis on nende väljumiskohaks Victory Monumendi platsi äär.

Nüüd leidsin üles lõpuks ka Pattayalt Bangkoki poole minevate minibusside terminalid ning nagu selgub, on lähim neist vaid mõnesaja meetri kaugusel mu praegusest elukohast.

Pole veel seda võimalust kasutanud, aga tundub, et väga mõnus. Eriti muidugi see, et väljuvad nad iga veerandtunni järel ja maksab see lõbu vaid 97 bahti.

Meil oli siin vahepeal suur pidu üle linna. Nädalavahetusel, reedest pühapäevani, oli kogu kesklinn ümber korraldatud, Beach Road otsast otsani jalakäijate ja turu päralt.

Kolm suurt lava ja mitmeid väiksemaid. See on see iga-aastane Pattaya rahvusvaheline muusikafestival, seekord toimus see juba kümnendat korda.

Aga kui nõuannete juurde tagasi tulla, siis tundub, et sel hooajal on moes ruudud. Igatahes on kõik kohad täis ruudulisi pükse, särke ja muid riide-esemeid, nii inimestel seljas-jalas kui ka turgude ja poodide väljapanekutes.

Nii et kui keegi peaks muretsema, et ei tea, mida siia tulles selga panna, siis ärgu enam muretsegu.

Külmalaine

2011-03-18T06:05:00.002-05:00

Eile õhtul läks ilm nii külmaks, et pidin välja minnes koguni kaks särki ülestikku selga panema. Ei ole sellist asja vaja olnud kõigi nende aastate jooksul, mil siin maal käidud ja oldud.

Õhutemperatuur oli langenud +20 kraadi peale, rannas puhus kõva tuul ning lained olid meetrised.

Alo rääkis, et neil seal põhja pool Chiang Mais olevat lausa +10 kraadi.

Täna on jälle normaalne ilmakene, aga lubatakse tuleva nädala algul jälle jahenemist, küll mitte nii järsku nagu äsjane.

Põhjuseks olevat olnud Hiina kohal oleva suure kõrgrõhkkonna laienemine lõuna poole. Ning rahustatakse, et Jaapani tuumakatastroofiga pole sel küll midagi tegemist.

Igatahes need, kes siia tulla kardavad liigse kuumuse pärast, ei oleks eile õhtul küll pidanud muret tundma.

Chiang Mai turg

2011-03-15T05:00:00.008-05:00

Käisin vahepeal Chiang Mais - Aloga kokku saamas. Sellepärast jäi siin ka veidi pikem vahe postituste vahele.

Päris kasulik, vajalik ja huvitav oli. Sai paljude asjade üle arutatud ja mõteldud, oli nalja ja rõõmu - just nii nagu loota oligi.

Sain selle linnaga paremini tuttavaks kui varasematel kordadel. Mõnus, aga vist siiski mitte päriselt elamiseks.

Pühapäeviti muutub linnasüda hiigelsuureks turuks. Tänavad ja templid on siis rahvast äärest ääreni täis.

Seal võib siis leida kõike kõige mitmekesisemas ja ootamatumas valikus. Vaevalt juhtub, et miski kordub. Jalutasime seal mitu tundi.

Hästi palju on muidugi käsitööd. Ja muusikat.

See mees näiteks oli flöödimeister. Ega need pillid, mis tal leti peal müügiks olid, küll nii kõverad olnud. Aga, näe, saab ka kõvera flöödiga mängida, ja väga mõnusalt.

See tädi mängis oma keelpilli, leti peal veel kõikvõimalikke vilepille ja muud huvitavat.

Siin aga mängib tüdruk tüüpilist Tai kannelt. Selle keeli ei sõrmitseta, vaid nende pihta lüüakse puust pulkadega. Nii et keel-löökpill siis.

Ja siin mängib terve kvartett pimedaid muusikuid keset tänavat. Ja väga hästi mängisid.

Mis su nimi on

2011-03-09T15:06:00.003-06:00

Mina ei tea, kas see on ainult minu kiiks või esineb seda ka teistel inimestel, aga niipea kui ma näen midagi või ka kuulen midagi, mis on mulle kasvõi natukenegi tuttav või seostub millegagi või meenutab midagi, siis tahan ma kohe tema kohta rohkem teada.

Et, kes sa oled, kust sa tuled, mis su nimi on, ja nii edasi.

Troopiline loodus on sellisel puhul muidugi eriline kiusaja. No kuidas sa saad lihtsalt niisama mööda kõndida sellisest õiest nagu siinsamas kõrval näha on?

Ei saa ju. Ikka jääd seisma ja imetlema. Ja mõtlema, et millise botaanilise sugukonna esindaja ta võiks olla. Liiki või perekonda nagunii ei suuda peast määrata. Aga midagi ometi tahaks ta kohta rohkem teada.

Paraku pole kellegi käest küsida. Tai inimene võib sulle parimal juhul ütelda selle lille taikeelse nime. Aga mida sa sellega peale hakkad.

Ladinakeelset nime oleks vaja, siis saaks juba midagi edasi vaadata ja uurida. Aga seda suudab sulle anda vaid mõni ülikooli botaanik. Ja kust teda öisel ajal nii väga leida, eks ole...

See on mure. Tunned ennast nii rumalana.

Eks samamoodi ole kogu aeg. Kookospalmil ja banaanipuul sa suudad ehk ikka vahet teha. Võid ju vahet teha ka kookospalmil ja õlipalmil.

Aga mis edasi?

Ei saa ju loota või uskuda, et me suudaksime iga kõrrekese nägemise või säutsatuse kuulmise puhul kohe aru saada, kellega on tegemist ning mis ta nimi on. Kohe kindlasti mitte.

Ega ma eriti põe, kui teemaks on näiteks ämblikud või seened või kalad. Kahju küll, aga kõike ei jõua ära õppida. Ei suuda keegi kogu elusloodust tundma õppida ka kogu oma elu jooksul. Hea juba, kui oskad kahetiivalistel ja kiletiivalistel putukatel vahet teha.

Eks see kõik ole natukene ka muude valdkondadega sarnane.

Nii nagu ma olen õppinud bioloogiat, nii olen ma õppinud ju ka muusikat.

Ning samamoodi ei anna mulle rahu, kui kuulen siin kuskil mingit saundi, mingit muusikat, ning ei suuda kohe aru saada, mis lugu see on või kes seda mängib.

Pole tähtis, kas tegemist on pop-muusikaga või klassikaga. Ikka mõtled et, raisk, ma ju tean seda lugu, aga näe, kohe ei tule meelde, mis lugu see on või kelle oma see on. Ja tunned ennast seetõttu nagu veidi rumalana.

Vot siuksed mõtted täna.

Hügieen

2011-03-07T09:09:00.004-06:00

Ikka ja jälle küsitakse, et kas siin ikka on puhas ja et kas võib tänavalt toitu osta ja et kas peab millegi vastu vaktsineerima ja nii edasi.

Lühike vastus on see, et ei pea millegi pärast muretsema.

Aga veidi pikemalt rääkides tuleb tunnistada, et ega siin nüüd ülimalt klantspuhas kõik ka ei ole. Leidub mustust ja räpasust, ikka. Noh, võibolla just mitte nii hullusti nagu mõnedes teistes maades. Aga siuke kerge hooletuse ja käegalöömise suhtumine siin on, kui ringi liikuda ja vaadata.

Mina ei tea, mulle isegi veidi meeldib selline parajalt mõõdukas lohakus. Et kõik ei peagi igal pool ja kogu aeg olema perfektne, särav ja kiiskav. Natuke võib ju ennast ka vabalt tunda, ei pea kogu aeg nagu nööri peal kõndima. Aga kindlasti on neid, keda siinne mustus ja räpasus võib häirida. Vahel häirib mindki.

Tänavatoit on reeglina värske ja seda tehakse hoolikalt ja puhtalt. Paljaste kätega pole seda tihtipeale keegi puudutanud. Tasub alati muidugi jälgida, kuidas seda valmistatakse.

Kärbseid või teisi putukaid, kes võiksid haigusekandjaid levitada, on siin väga vähe. Ja üldiselt hoitakse toiduaineid ikka kinnikaetult ja jahutatult.

Mõnikord ja mõnele inimesele võib tai toit esialgu harjumatu olla ja põhjustada ka seedehäireid. Aga enamasti ei ole see tingitud mingist reostusest või riknemisest.

Kraanivett siin üldiselt joogiks ja toidutegemiseks ei tarvitata, ehkki ilmselt kõlbaks. Aga nii see ongi enamasti tänapäeva maailmas, et eelistatakse pudelivett.

Mitmetel kordadel olen saanud küsimusi selle kohta, et kas jookide sisse lisatav jää on ikka tehtud puhtast veest. Olen märganud inimesi, kes seda jookidele lisatavat jääd lausa kardavad ja püüavad vältida.

Võin kinnitada, et see jää, mida jookide jahutamiseks kasutatakse, saabub vastavatest jää valmistamise tehastest suurtes kottides ning on valmistatud väga puhtast veest. Üheskis baaris pole jää tegemise masinaid ning õigupoolest poleks sel mõtetki.

On veel teistsugust jääd, mida kasutatakse toiduainete jahutamiseks. Seda toodetakse suurte kamakatena. Aga ka see on puhas.

Mis ihulisse puhtusesse puutub, siis on tai inimesed selles suhtes küll hoolikad.

Samu rõivaid ei panda järgmisel päeval enam selga. Dushi all käiakse mitu korda päevas: enne väljaminekut ja pärast kojujõudmist, enne ja pärast seksimist, enne magamaminekut ja pärast ülestõusmist. Maakohtades on suured veenõud, mille juures pestakse endid samamoodi.

Niisugust suhtumist et milleks-ennast-pesta-kui-suvel-saab-ujumas-käia siin igatahes ei ole. Kusjuures, tai inimesed ei higista üldse nii palju nagu meiesugused.

Kui juba ujumisest juttu tuli, siis mererandades võib vee puhtus olla küll erinev. Sõltub muidugi tuultest ja hoovustest ning tõusust-mõõnast.

Pattayal on näiteks kümmekond randa. Ning seda keskset, Pattaya lahe randa, peetakse kõige mustemaks, ehkki inimesed käivad ka seal suplemas ja ujumas, pole häda midagi. Paremateks ja puhtamateks peetakse aga siiski Jomtieni või Naklua randu ning Pratamnaki omi. Kes tahab, see sõidab Pattayalt paarkümmend kilomeetrit lõuna poole. Seal on veel mitmeid populaarseid randasid.

Õhk Bangkokis on küll saastunud. Mõnes piirkonnas ja mõnel ajal rohkem või vähem. Igapäevane ilmateade annab sellest teada. Suvisel ajal pidavat ka Chiang Mai õhk minema hulluks. Pattayal ja üldse mereäärsetes piirkondades muidugi seda probleemi ei ole.

Siin ei ole liikvel selliseid haigusi, mis meile võivad lausa ohtlikud olla. Kes tahab, võib muidugi oma arstiga konsulteerida ja millegi vastu ka vaktsineerida, aga vajadust selleks tegelikult ei ole.

Bangkoki tänavad saavad kolmanda korruse

2011-03-05T09:58:00.003-06:00

Bangkok on olnud kogu aeg hädas oma liiklusega. Noh, nagu iga teinegi suurlinn, aga miskipärast on just Bangkokis need mured nagu eriti teravad olnud kogu aeg.

Bangkoki tänava-tasapind on see esimene korrus, kus toimub kõige tihedam liiklus. Autod, bussid, taksod, tuk-tukid, mootorrattad, jalakäijad, koerad, tänavakaubitsejad, kerjused... Õigemini, ei toimu liiklust, sest kõik seisavad seal peaaegu lakkamatutes ummikutes.

Seepärast on viimastel aastakümnetel rajatud tänavate kohale veel teine korrus. Linnasisene kiirteede võrk autodele ning Skytraini liinid inimestele. Kohati moodustavad nad tihtipeale kolme- või neljatasandilisi ristmikke.

Nüüd aga on välja tuldud plaaniga rajada Bangkoki tänavate kohale veel kolmas korrus - ja nimelt - jalakäijatele. Ning tundub, et see lähebki käiku.

Kogupikkuses väljaehitatuna oleks see 50 kilomeetri pikkune hiiglaslik kõnniteede võrgustik ülevalpool kiirteid ja rongiliiklust. Super Skywalk. Umbes siis majade 7...8nda korruse kõrgusel, võiks arvata. Öisel ajal valgustatud ning katusega kaetud kaitseks vihma ja päikese eest.

Igatahes lubatakse, et esimene etapp saab valmis juba järgmisel aastal.

Allikas: Bangkok Post.

Kuritegevus

2011-03-02T04:39:00.004-06:00

Reede siin küsis kuritegevuse kohta.

Kas oled ise kokku puutunud? Kas vargused on tavalised? Kas jalgratast peab lukustama, kui korraks poodi minna? Millised on karistused? Milliseid eksimusi ei andestata ja millise peale vaadatakse läbi sõrmede?

Sellega on siin huvitavad lood.

Esimesi kordi siia saabununa ei suutnud ma ära imestada, kui muretu ja turvaline siin kõik on. Et kuidas väärtuslik kaup on lausa kõnniteede äärde rahulikult välja laotud. Et võid muretult hämarates linnaosades öösel liikuda. Et nagu polekski kuritegevust.

Ning samal ajal on igal pool trellid akende ja uste ees, raudväravad, metallrulood, mitmekordsed lukud ja muud abinõud tarvitusel.

Kusjuures autodel ei ole enamasti mingit signat peal, ei ole ka mingeid lisa-roolilukkusid või muud taolist. Lihtsalt pole kombeks.

Jalgratastega siin eriti ei liiguta. Peamine liikumisvahend on ikka motikas. Aga kes oma ratta poe ette jätab, see selle ka vist lukku paneb.

Tegelikult esineb kuritegevust Tai maal ikka.

Aga isegi Bangkoki taolises hiigellinnas ei ole tegelikult selliseid piirkondi, kus liikumine võiks olla kellelegi ohtlik või ebasoovitav. Ka araablaste või hiinlastega asustatud piirkondades võib ennast igaüks täiesti vabalt ja turvaliselt tunda. Sama kehtib muidugi ka Pattaya ja tegelikult kõigi Tai linnade kohta.

Kui tegelikest kuritegudest rääkida, siis kõige tüüpilisemad on siin Pattayal kuldkettide ja mobiiltelefonide vargused. Neid on ka kõige lihtsam kohe maha müüa.

Selles suhtes tasub tõesti ettevaatlik olla. Mitte minna tänavale kallihinnaliste ehetega ning hoida oma moblal ikka silm peal.

Mul endal on tulnud ette kaks korda rahakotist ilmajäämist. Mõlemal korral täiesti arusaamatul viisil ja kombel. Üks kord Bangkokis, teine kord Pattayal. Ei oska arvata, kuidas need said juhtuda ning kas oligi tegemist vargustega, aga pärast neid kaotusi loobusin rahakoti kasutamisest üldse. - Nojah, ja siis mu enda eks-naine varastas ja pettis mult välja üht-teist. Eks seegi ole kuritegevuse ohvriks langemine.

Karistused on siin nii ja naa. Vargusi ja röövimisi võetakse muidugi tõsiselt. Aga kui midagi tõestada pole, siis pole ka eriti midagi teha.

Väga tõsiselt suhtutakse aga narkootikumidega kauplemisse ja nende tarvitamisse. Samuti ei halastata alaealiste seksuaalse kasutamise juhtumite puhul. Hasartmängud, mis samuti on rangelt keelatud, võivad kaasa tuua päris tõsiseid tagajärgi.

Samal ajal aga näiteks prostitutsioonile, mis on samamoodi keelatud, vaadatakse üsna läbi sõrmede. Aeg-ajalt jah toimuvad haarangud või mingid kampaaniad. Aga pärast on kõik jälle samamoodi.